Kui vaid pääseks siit kehast

Kuidas ma tahaks lihtsalt siit kehast kaduda ja mõne uue leida. Parema. Ilusama. Sellise, millega rohkem rahul olen.

Ütlen otse. Ma vihkan end.. Ja see tekkis mõnda aega peale keisrit. Ma ei suuda siiani oma alakõhtu väga vaadata. See haav ei ole kole, aga tuletab mulle meelde seda päeva, mil pidin üksinda midagi nii õudsat läbi elama. Jah, keiser oli minu jaoks pigem õudne kogemus ning ma vahel avastan end mõttelt, et miks Adeele otsustas end pöörata ning mitte tulla loomulikul viisil.

Kes pole lugenud, pliis ole hea, aga omal vastutusel, sest need on värskelt peale keisrit kirja pandud mõtted, ilustamata kujul – http://janeblogi.ee/plaanilisest-keisrist/

Ma ei taha enam peeglisse vaadata. Minu enesekindlus, enesehinnang, enesearmastus on kadunud. Panid seitsme tuule poole ajama.

Ma tean, et selle kõigega solvan oma keha, aga mul on sellest suva.

Raseduse ajal oli mu enesekindlus laes. Muidugi – kõhtu ei pidanud sees hoidma, keegi ei kommemteerinud mu keha õelalt.

Peale rasedust õitsesin samuti. Mingi aeg. Sest suur kõht oli ju läinud ja vaatepilt palju peenem. Kuni ajani, mil reaalne pilt kohale jõudis – ülekaal, voldid…. Noor naine, aga ennast nii käest lasknud.

Kaal aina tõuseb. Jane, kes vaatab mulle peeglist vastu muutub minu jaoks aina vastikumaks. Isud tekivad. Isud kaovad. Üks päev söön ma ennast lõhki, järgmisel on mu esimene toidukord alles õhtul. Ma ei suuda süüa. Ma ei taha süüa. Ma tunnen end iga ampsu pärast süüdi. Aga vahel saab tohutu nälg võitu.

Etteruttavalt ütlen, et ma ei kasuta selliseid kaitsevahendeid, mis taolist reaktsiooni tekitaks. See lihtsalt tuli ja on ning ei lähe enam ära…

Ma olen seest nii katki, kuid väljast samamoodi lõhki rebitud. Ma ei suuda enda välimuses näha midagi, mis paneb mind ilusana tundma. Mis tekitaks enesekindlust.

Mul on riidekapp riideid täis, kuid miski ei istu mu selga.

Ühel ilusal päeval mõtlesin minna enda tarbeks šoppama. Et leida miskit, mis mu enesekindlust kasvõi natukenegi tõstaks. Ja terve kaubanduskeskuse peale sobisid mulle ainult nokamüts ja sokid… Vähe ei olnud kurb ju.

Käid poodides ringi, vaatad, kui ilusad asjad igalpool ripuvad. Võtad ja lähed proovikabiini, paned selga ja… su keha muudab selle riideeseme 567 korda koledamaks. Ja see on kõigi riideesemetega nii. V.a nokamüts ja sokid.

Ja nii ma siin olen. Kannan oma lemmareid lohvakaid dressipükse ja mitu nr suuremaid riideid JA ISEGI NII tunnen ma ennast max rõvedana. Lohvakad riided sobivad mulle ainult. Kleidid, seelikud, kenad mantlid…. mu keha ei kanna neid välja. Puupakk. Nagu mulle öeldi.

Ja mul ei ole ka seda motivatsiooni, et liikuda rohkem. Et kodust välja minna. Pisematega niigi käin, mängime mänguväljakul, kuid see kõndimine, millega kunagi tegelesin…. Ei suuda.

Oeh…

Ja see kõik tundub võibolla selline teismelise “iuuu, kui kole ma olen” hala, aga ma ei oska muudmoodi tundeid oma välimuse osas kirjeldada. Ma ei meeldi endale. Vingun, aga midagi ette ka ei võta.

Eih, mulle pole vaja korrutada, et olen ilus ja olen neli last sünnitanud ja… seda kõike. Uskuge mind, kui sa oled endale pähe võtnud midagi negatiivset, siis on sellest väga raske lahti lasta ja need “sa oled ilus, armas, kena” kommentaarid lihtsalt libisevad silme eest mööda. Kuulad vaid iseennast ja keeldud kangekaelselt võtmast seda positiivsust vastu, mida teised sulle pakuvad. Kuigi teised näevad sind kõrvalt ja vahel teavad isegi rohkem kui sina ise…

Olge head! Head ööd ❤️

19 kommentaari

  • Triin

    Sa oled nii ilus naine. Neli last kandnud ja sünnitanud aga nii heas vormis.
    Võõral muidugi raske öelda, et ära põe aga püüa vähemalt.
    Sa oled väga kena noor naine kellel elu alles ees, küll jõuad oma keha ka vormida kui soovi. Kuigi mina küll vajadust ei näe 🙂

    • Jane Almers

      Usu mind, mu keha pole üldse vormis. Lihtsalt oskan seda kõike lohvakate riietega peita. Aga aitäh sulle. 😉

      • B

        Esiteks pane oma toiduplaan paika või kasuta toitumiskava, siis ei saa tekkida süümekaid, et sööksid mõnikord rohkem. Kõik algab ikka toitumisest ja kaal langeb ka esialgse füüsilise koormuseta, hiljem saad selle juurde lisada. Olen inimene, kes on saanud lahti depressioonist ja ärevushäirest ilma psühholoogide/psühhiaatrite ja rohtudeta. Tean seda, et tuleb ennast tagant sundida midagi tegema. Ära hakka üldse mõtlema midagi sellega seoses, kas viitsid, kui tüütu see on vms, vaid lihtsalt tee ära ja kõik. Kui on miski, mis on sinu võimuses muuta, mis paneks sind paremini tundma, siis tuleb sellest kinni haarata. Lõpuks hakkad ise endast innustust saama. Ma tean, et Marek Kalmus on inimesena kahtlane kuju, aga tema toitumis- ja treeningkavade kasutajatel on väga head tulemused. Jõudu ja jaksu sulle enesearmastuse leidmisel! Ps! Mina olen sind alati imetlenud, sulle on välimuselt väga palju kaasa antud, millega mina kurja vaeva pean nägema. 🙂

        • Kadri

          Ma puusalt ütleks, et sa võiks mingi jooga trenni proovida. Äkki aitab endaga rahu teha. Kavatsen ka ise seda tegema hakkata sest kaks viimast rasedust on väga väikse vahega olnud ja keha on igast küljest lopergune. Jooga aitaks ehk toonuse tagasi saada 🙂

      • Angelika Tammemägi

        Kui sa lähed sinna psühhoterapeuudi juurde siis lase endale ka rohtu kirjutada, usu läheb kergemaks ja hakkad ennast ja maailma teise pilguga vaatama.

        Äkki su kodu lähedal on mõni spordiklubi mis saaks sulle era treenerit pakkuda. Tore oleks kui neil oleks ka lastehoid seal. Ja ma ise saaksin sulle kas fitlapi või Erik Orgu kava osta.
        Ma ei loe su blogi iga päev ja ei mäleta kui vanad su lapsed on ja kõige noorem laps. Aga lükka kõik päeva kohustused mujale. Hommikul ärgates tee hommikusöök ja hakka sööma. Tee näiteks kaerhelbe/neljavilja/riisi putru singivõileiva (sink/kurk/tomat/või/täistera sepik või leib), kohv suhkruasendajaga (mul on hermestas), või tee omletti nt kodujuustu,tomati, paprikaga või millega iganes, siis lapsed kes lasteaeda kes kooli kui väiksemat lasteaeda viia ei saa leia sõbranna kes ülepäeviti hoiaks. Kui sul seda sõbrannat veel pole siis kül sa leiad oma blogist. Vastutasuks hoiad sina tema last ülepäeviti. Ja sel ajal lähed ise trenni. Selleks arvesta 3 v 3,5h, minek, trenn, söök , pesu, kuivatus, tulek. Ära sauna mine rohkem kui vaid kord nd.
        Trennist tulles teed lõunasöögi (mis võib olla sama mis õhtusöök. Või kui tahad lihtsamalt siis trennivabal päeval teed ka järgmiseks päevaks. Siis ei pea iga päev süüa tegema. Ja koristad siis kui aeg saad. Kui ei saa siis ei koristagi. Siis palud lapsi nõudepesuks ja meest tolmu imemiseks.
        Elu rütmi ümber muutmine võib olla algul võõras aga tasub end kuhjaga ära. Varsti on sul energiat nii trenni kui kodu jaoks ja shoppama minnes võid ka S suurus riideid selga panna.
        Lihtsalt sul tuleb leida aeg neli või viis korda nädalas trenni jaoks. Et sassi ei läheks siis ülepäeviti on hea.
        Treeningkavasid saab ka edukalt samsung äpist. Ilmselt ka mujalt. Fbs ja instas on palju kavasid.
        Ühesõnaga kui vajad miskit võid vabalt kirjutada. Kui ma ei vasta kohe siis olen tööl.

      • M.

        Olen kolme lapse ema. Peale kahe esimese lapse sündi sain ilusti vormi ja olin rahul. Peale viimast last on jäänud tänaseks pisike kõht ette. Peale sünnitust ei tahtnud üle aasta kaal maha minna. Kuigi jalutasin õues mitmeid kordi päevas pikki ringe. Samuti ei läinud mulle selga riided kapist. Tundsin ennast saja kilosena. Terve päeva keerleski mõte kaalu ümber ja tekitas stressi. Ma ei tahtnud mitte kuhugile minna, sest riidesse panek ajas mind nutma. Kõik mu ümber korrutasid, et olen sale ja ilus jne. Mina seda ei uskunud. Seda sinnani, kui mu abikaasa minuga mõtleva panevalt rääkis. Tema ütles, et need venitusarmid ja see pisike kõht meenutavad talle hinnalisemaid asju elus. Ta ütles, et armastab mu sellist kõhtu, sest tema kolm last on seal kasvanud. Et venitusarmid mu kõhul on nagu tiigril triibud. See, kui siiralt ja ilusti ta seda kõike mulle rääkis. See kõik pani mind mõistma ja nägema kõike teisepilguga. Ajapikku hakkas mu kaal ilusti alla minema, sest ma ei stressanud selle pärast. Täna ole ma õnnelik ja rahul. Olen rahul oma välimusega, sest mul on imelised lapsed.
        Sa oled kena noor ema. Sul on neli tervet last. Sina ja su mees olete terved. ( Olen nii tihti mõelnud, et iga raskelt haige inimene oleks õnnelik lisakilode, rasvavoltide, venitusarmide üle. Nende soov oleks vaid olla terve. ) Lisakilod kaovad. Su tütar on veel nii väike. Kehal võtabki peale sünnitust taastumine aega. Ja mida rohkem kaalu pärast stressad, seda rohkem tuleb ka kaalu juurde. Sinu lapsed peavad sind maailma ilusaimaks naiseks. Nemad näevad sind nii. Nemad tahavad, et nende ema oleks õnnelik. Nad ei taha mäletada ühel päeval suurena et, kui nad olid väiksed , siis ema oli stressis ja pidas ennast koledaks. Sest lapsed väärivad ilusaid mälestusi oma lapsepõlvest ja vanematest.
        Samuti on nii palju naisi, kes ühel või teisel põhjusel lapsi ei saa. Nemad oleks nõus selle ühe lapse nimel, kasvõi mitukümmend kilo juurde võtma. Võimaluse eest, et neil üks lapski oleks.
        Ma tean, et nii kerge on teisel rääkida. Ma tean. Aga kõik algab ikkagi sinust endast. Sulle on nii nii palju siin elus antud. Nii palju, millest mõni naine nuttes unistab. Sa oled tubli nelja lapse ema🙂
        Loodan, et ühel päeval ärkad ja tunned siirast rõõmu selle kõige üle, mis sul on.☀️🙂

        • Jane Almers

          Jah, maailmas on palju teisigi inimesi, kes on halvemas olukorras, kes tahaksid minu asemel olla, et vähemalt elada või lapsigi saada, aga ma ei suuda nii mõelda.. Võibolla olen isekas.
          Ma ei suuda oma muresid kõrvale asetada, sest kellelgi teisel on veel raskem. Sorri…

    • Sille

      Vabandust, kui ma hirmsa puterdise saatsin. Ära seda avalda. Proovin uuesti oma mõtted kirja panna. Mulle tundub, et keegi su lähedane üritab kõigest väest su enesekindlust alla suruda. Öelda äsja sünnitanud naisele “puupakk” ja palju eelmises tekstis kirja pandud ütlused näitavad seda, et keegi su lähedastest tambib hooga su enesekindlust mutta. Hoia selliseid kommentaare tegevast inimesest eemale!

  • Kaasamõtleja

    Lugesin umbes kuu aega tagasi sellist môttetera “tee trenni sellepärast, et sa armastad oma keha, mitte sellepärast, et sa seda vihkad”. Ja nii ôige! Ma olen alati igat trenni teinud sellepärast, et mulle ei meeldi praegune olukord. Alusta väikestest asjadest. Mina näiteks alustasin sellest, et võimlen hommikul. See on väga lihtne 15min tegevus iseenda jaoks (venitused, selg, kôht, jalgrattasôit jalgadega, plank). Teen seda ainult tööpäevadel, sest ma lihtsalt otsustasin nii. Peegelpilt ei ole eriti muutunud aga enesetundele môjub hästi. Ja mul sai just kuu aega täis, kui olen 5 päeva nädalas igal hommikul 15min vôimelnud. Olen uhke enda üle, et olen suutnud harjumuse tekitada endale.
    Ps, mul on ka keisriarm ja seda vaadates olen alati tänulik, sest tänu sellele on mul terve laps.

  • kiku

    Jane.

    Kas sinu vanemad või elukaaslase vanemad on vahel nõus lapsi hoidma. Mu meelest vajaksid sa kedagi, kes aeg-ajalt hoiaks sinu lapsi, et sa saaksid enda aega ja natuke end tuulutada. Täiesti mõistan, et vajad kõrvale usaldusväärset inimest, kes lihtsalt kuulaks ja vahel ka natuke nõustaks ja jõudu juurde annaks. Hea, et lähed abi küsima, väga hea. Soovin väga et saaksid tagasi enesekindluse ja püsivalt rõõmsa tunde oma hinge. Sa oled väga hea hingega inimene. Hooliv inimene. Südames elan Jane sulle väga kaasa.

    • Jane Almers

      Ei ja ei. Ma oma vanematega ei suhtle üldse. Ja mehe vanemad…. on ammu küll lahus ning suure tõenäosusega ei ole valmis neid enda juurde võtma. Ja ma ei tahakski viia, sest mehe isa uus naine käis mind igalpool sotsmeedias terroriseerimas, mistõttu pidin ta igaltpoolt ära blokeerima. Mehe ema juurde ei taha juba lapsed ise minna. Või noh, Hendrik ja Raimond ei taha. Pisemad ei tunnegi teda. 🙂

    • Jane Almers

      Ma mõtlesin küll mingiaeg sellele, aga kui aus olla, ma ei oska sellistest asjadest rõõmu tunda. Või noh, mind väga eu huvita mingid lisavidinad enda küljes. Pigem ma ei tahaks neid. 😉

  • KADRI

    Olen ise 2 korda sattunud sügavasse depressiooni. Sellega on kaasnenud paanikahood ja ärevushäired. Teine kord oli kaks aastat ja pool aastat tagasi. Aitasin mind see, et esimesel korral aastaid tagasi olin psühhiaatrilt (tänu pereliikmete teadmistele) abi saanud ja seekord teadsin ise, et pean sinna pöörduma. Vahest läheb osadel inimestel mõne jaoks võibolla jumal-teab-mis-põhjusel ajus ainete tasakaal paigast ära (hästi lihtsalt sõnastatuna) ja siis ei aita muu kui antidepressandid, mis aitavad seda tasakaalu taastada. Mitte keegi ei tea, mis võib iga indiviidi jaoks see asi olla, mis seda põhjustab. Minul kindlasti aitas kaasa peres rasked ajad (ja ometi keegi teine ei langenud depressiooni). Väga keeruline on väljapoolt üldse mõista inimestel, kes ei ole depressiooni põdenud, et see, et kuskil kellelgi teisel on halvem või keegi teine on vaesem/paksem/rumalam mis iganes, see ei aita depressioonis inimest. Kaks korda on AD’d mind aidanud (8 aastase vahega on ravikuurid olnud) ja võimalik, et kunagi läheb mul jälle nende abi vaja, sest elu.. ja kuigi ma praegu arvan, et ma oskan mingisuguste situatsioonide ja tunnetega paremini toime tulla, ei tähenda see seda, et tegelikkus selliseks osutub, sest viimane kümnend minu elust on näidanud, et olen kehva psüühikaga. Minu psüühika on selline, et võib vahest vajada abi. Osadel inimestel on migreen, osadel diabeet ja nii edasi, osadel on vaj. Inimesed, kellega olen viimastel aastatel alles tuttavaks saanud ei oskaks iial arvata, et minu elus on olnud selline periood, kus ma ei saa päevade kaupa voodist välja või siis ainult nt hommikul veini juues, sest alkohol oli ainus, mis lõpuks (enne ravimeid) suutis hetkeks mu ärevus all hoida.
    Ma kõlan nagu mingi ravimifirma reklaam siin, aga mul on sõbranna, kes on samuti maadelnud ärevuse ja depressiooniga pea sama kaua kui mina ja tema on oma sõrme andnud erinevatele teraapiatele ja keeldunud ravimeid võtmast. Mis ma ei ütle, et on vale, aga need aastad, vähemalt kõrvalt vaadates, on täiesti raisatud olnud. Ta on endiselt ärevuses, depressioonis. Ma olen rõõmsameelne, ma tahan teha asju, mul on motivatsioon ja mis kõige tähtsam ma olen õnnelik! Kui sa lähed arstile (psühhiaater on see, kes ravimeid saab kirjutada, psühholoog seda teha ei saa, saab pakkuda vaid just nimelt teraapiat kõrvale, aga sügavas depressioonis ainult sellest enam ei aita), siis sa saad sellest välja ja ma luban (võõra inimesena kui palju see lubadus ikka väärt on), et sa näed maailma täiesti uue pilguga.

    • Jane Almers

      Aitäh sulle, et oma lugu jagasid! ❤️ Ja ma tean, et ma tulen sellest välja. Läheb lihtsalt aega ja palju tööd iseendaga. Aga ma tean. Minus on tekkinud lootus, kuigi see oli pikemat aega justkui surnud.

  • Kati

    Ma isegi ei tea,kuidas ma Su blogile sattusin, aga miski kutsus mind just seda kirjatükki lugema.
    Mul on kolm last. Vanem saab veebruaris 3 ja kaksikud saavad järgmine reede 10ne kuuseks. Esimese lapsega ei tulnud mul ühtegi armi kõhule, kaksikud rebisid mu kõhu aga täiesti katki. Raseduse lõpus oli mu kõht lumivalge ja paksult pruune ja siniseid arme täis. Nüüd näeb mu kõht välja nagu 90ne aastase vanainimese kortsus nahk. Ja kõht on ka veel ikka veidi ees. Heas usus mökerdan end mingi kalli armikreemiga ka, no et ääkkkiiii aitab (midagi pole 10ne kuuga muutunud:)

    Ühesõnaga. On mis on, katsun lihtsalt selle “erilise” kerega harjuda. Aastatega muutub see nagunii veel palju. 🙂

    • Jane Almers

      Noh, ma ei põegi armide ja jälgede pärast, tõesõna. Mul on lihtsalt õudne mälestus keisrist endast. 😉

Lisa kommentaar

Sinu e-postiaadressi ei avaldata. Nõutavad väljad on tähistatud *-ga