***

Kuidas ma ennast saledaks kõndisin

Ma ei ole absoluutselt õige inimene rääkima trennist või toitumisest. Ma olen alustanud ja lõpetanud kaalu jälgimist ja kaotamist täpselt sama palju kordi, kui ma päevas vett joon – lugematul arvul.

Päris lootusetu inimene ma spordi koha pealt ei ole. Põhikoolis mulle küll kekatunnid väga meeltmööda ei olnud, aga siiski olin väga aktiivne inimene ning kaaluprobleemid puudusid.

Kuna väga paljud inimesed kommenteerisid peale eilset postitust ja ka kirjutasid, et kuidas ma siis ikkagi nendest 18 kilogrammist lahti sain, otsustasin oma loo lühidalt uuesti kirja panna.

Kui blogi vanas kohas veel oli, sai sinna ikka mitmel korral kirja pandud, mis värk mul selle kaaluga oli. Sain ka üsna head tagasisidet ja enesekindlus tõusis veelgi. Tänaseks on blogil muidugi väga-väga palju uusi lugejaid juurde tulnud. Kaaluteemalised postitused elavad oma elu ikka vanas kohas ja sellele ei pääse ligi peale minu mitte keegi teine.

Alustan siis ikka ja jälle nendest toredatest ärevus- ja paanikahäiretest. Mõne jaoks oli see mugav vabandus, miks koduseinte vahel olla ja end mitte liigutada, minu jaoks päriselt hirmu tekitav haigus. Katsu sa siis seletada inimestele, kes seda läbi teinud pole, millega tegu või kuidas see minu sees oma elu elas.

Peale esimese lapse sündi tekkisid mul ärevus- ja paanikahäired. Käisin Pärnus teatud spetsialisti juures, kes kirjutas mulle tablakaid ja rohkem ta mind aidata kahjuks ei suutnud. Elasime siis veel Vändra külje all. Üsna varsti otsustasime kolida pealinna ning sain selgeks, et pean otsima abi. Pealinnast. Mingi aeg saingi psühhiaatri vastuvõtule, kes kirjutas ka mulle tablette ja tilku, aga kuna jäin üsna pea peale seda visiiti Raimondit ootama, ei tohtinud ma neid enam manustada.

Ja nii see eluke kulges.. kuidagi omasoodu. Võitlesin ärevuse ja tohutu stressiga. Ärevus- ja paanikahäired hoidsid mind enda pantvangis – mu oma koduseinte vahel. Sõin suurest stressist kõike, mida isud nõudsid, liikusin vähe. Teise rasedusega õnneks väga palju juurde ei võtnud, küll aga peale sünnitamist. Kilod hakkasid kolinal tulema!

Saabus aeg, mil Hendrik läks lasteaeda. Oi, kuidas ma seda kartsin! Ma pidin minema imikuga ja väikelapsega kodust välja, ilma meheta.

Minu jaoks tundus jala kõndimine parem variant, kui ühistranspordiga liiklemine – viimases tundsin, et olen seal kinni, võõraste inimeste vahel ja ei saa iga sekund maha hüpata, kui hoog peaks peale tulema.

Ja nii ma kõndisin.. igal hommikul ca 4km ja õhtul samuti. Päeval magasin koos beebiga. Sõin vähem kui muidu. Üldiselt sõin ikkagi kõike, mida isud nõudsid, aga poole vähem. Ma arvan, et suurt rolli mängis ka stress – mida rohkem stressasin, seda enam tuli kaalu juurde. Kui aga hakkasin beebiga päeval koos magama, kadus stress ja hakkas ka kaal langema.

Olin, olen ja olen ilmselt terve elu arvamusel, et kõik on siiski oma peas kinni. Ma olen teinud läbi erinevaid treeningkavasid, käinud regulaarselt jooksmas, õginud salatilehti ja proovinud maksimaalselt toituda nii tervislikult kui võimalik, aga kaalunumbris see ei kajastu… Mul oli vahepeal loll kinnisidee end koguaeg kaaluda. Päevas kasvõi 10x. Ja see tobe kinnisidee, et kaalunumber PEAB väiksemaks minema, ajas veel rohkem stressi. See, et hommiku ja lõuna kaalu vahe oli 0. See, et ma ei olnudki ühe päevaga mitte muhvigi kaotanud. See kõik tõmbas motti alla, kruvis stressi lakke ja ei andnud mingit positiivsust.

Lõpuks võtsin kaalult patakad välja, lõpetasin mõtlemise “pean kaalu alandama, muidu suren”, võtsin tsipake vabamalt ja kõik läks nii nagu soovisin.

Õhtulehes ilmus üks aasta ka artikkel selle kohta, kuidas ma tänu kõndimisele kilodest lahti sain. Saab lugeda siit, kui kedagi peaks huvitama (link!).

Postituse pilt: Alar Truu

3 thoughts on “Kuidas ma ennast saledaks kõndisin

  1. Hei! Võibolla oled varem sellest ka kirjutanud, kuid kuidas ärevus+rasedus möödus? Kas endiselt on hood peal või said kuidagi üle/lahti neist?
    Küsin lihtsalt nõu, kuna ka ise samas situatsioonis 🙂

  2. Tubli tulemus!
    Kas siis ärevushäired ka taandusid? Kummaline, et arstid ainult rohtusid kirjutasid. Ärevushäire põhjuse peaks aitama psühholoog välja mõelda ja on olemas igasuguseid teraapiaid nende vaoshoidmiseks.

  3. Sooviks ka teada sinu ärevushäirest rohkemat. Olen ka ise ärevushäirega kimpus ning võtan tablette. Raske on iga päeva eluga toime tulla kuid usun et mõttejõul on suur osa selle haigusega.

Lisa kommentaar

Sinu e-postiaadressi ei avaldata. Nõutavad väljad on tähistatud *-ga