Ma millegipärast arvasin kunagi, kui ülekaalulise elu alustasin, et jõle hot on kanda võimalikult ümber riideid. Ma tundsin end nendes nii mugavalt ja olin uhke, et mulle mahub selga S suuruses pluus, vahet pole, et tegelikult oli mu suurus näiteks L.

Ma pidasin tähtsaks oma kehakumerusi võimalikult palju rõhutada, oli see siis loomulik kumerus või krõpsu üledoosist tingitud… paistetus. Kui internetist soovisin riideid osta, oli peamine tingimus see, et pluus või kleit pidi olema ümber keha ja venima, siis võis pakutav ese olla vabalt S suuruses.

Täna, kui kaalun eelmisest ülekaalulisest Janest ca 5 kilo vähem, mõtlen ma hoopis teisiti. Ma ei ürita isegi endale pisemat suurust selga venitada, sest…milleks? See teeb vaatepildi ainult hullemaks.

Mulle meeldis mõte, et kuigi mu päris suurus on nt L, mahub mulle selga ka S või M. Jah, mahub, sest peaaegu kõike on võimalik selga venitada. Kui sa tahad välja näha nagu kilesse pakitud sardell. 😀 Õige suurus teeb imesid ja näitab inimest visuaalselt palju ilusamana. Mulle meeldib vahel öelda, et pole olemas paksu inimest, on vaid vale riidesuuruse kandmine. 😀 Noh jah.. paks on mu meelest üldse nii kole sõna, ütleme siis, et ülekaalulisi inimesi küll on, aga paljud rõhuvad seda vale riidesuurusega veel rohkem ja tunduvad tüsedamad, kui tegelikult on.

Need riidesuurused on ka muidugi siia-sinna. Mul on üks jope, millel on M suurus sees ja on isegi natuke lohvakas ent teisel jopel XL ja ei mahu üldse selga. Pea kõikide riietega on nii. Üks pluus on M, on isegi pigem suur, teine on L ja no venita palju tahad, ei lähe selga.

Üldiselt ma venivast materjalist riideid enam ei kannagi. Pigem lohvakad, tugevast mitte venivast riidest või siis sellise lõikega, et peidab kõik voldid ja pekid ära. Ma olen tänaseks leppinud, et minu riidesuurus on L. Poes ma isegi ei vaata väiksemaid asju. Minu jaoks õnneks pole see kunagi suurt tähtsust omanud ka, kas ma kannan L või XS, suva, peaasi, et riie näeb seljas kena välja ega rõhuta mu halbu külgi. 🙂