Kuidas see kõik algas

Ma lasin eile insta storys (@janeblogi) jälle küsimusi küsida ning osad panid mind ennast ja seda natuke rohkem analüüsima, miks ma selles “mustas augus” olen. Mulle vist väga ei meeldi seda väljendit enam kasutada, sest see jätab mulje nagu ma oleks kohe nii rämedas mustas masenduses.

Tegelikult on ju halbu kui ka häid päevi. Viimastel ma võin olla sisimas täiesti õnnelik ja mõelda, mis mustast august ma soigusin. Ja siis jälle mitte ja mõelda, et kõik on nii paha ja kole ja mõttetu.

Ma hakkasin mõtlema tagasi eelmisele aastale ning sellele, kuidas ma üldse täna olen siia sattunud. Paljud on mulle juba diagnoosi pannud – depressioon, põhjus: neljas laps. Mina seda nii kergekäeliselt ei tee, sest mul pole vastavat haridust, aga õnneks kõigil teistel on. Üldse läksid need küsimused nii lappesse ära, et ma ei vastanud lõpuks päris paljudele – kes soovitasid sotsiaalmeediast ära minna (kuigi jahh, tasuta nänni on ju hea saada, nagu üks ütles 🙄), teine kurjustas selle üle, et mida ma jagan oma elu ja siis hiljem halan, et kõik on nii paha ehk siis enamasti ikka sellised “mine ära, me ei taha su hala lugeda” tüüpi kommentaarid.

Või küsiti jälle, miks me otsustasime neljanda lapse saada, kui elu on nii halb. See on minu jaoks umbes sama, kui ma küsin oma emalt, et miks ta otsustas mu valmis teha, kas ta ei näinud ette, milline tunnete virr-varr tema tütart 25 aasta pärast tabab? Totter ühesõnaga. Aga alljärgnevas ma proovin natuke analüüsida ja lahti harutada seda sasipundart, mis mu sees valitseb. 😊

Ma ootan ära nõustamise ja loodetavasti selgitame nõustajaga koos välja, mis mul on ja millest see tekkis.

See selleks.

Ma tahtsin tegelikult natuke rohkem rääkida oma tunnete tagamaadest. Kui ma hakkan mõtlema, sai selline emotsioonide virr-varr alguse eelmise aasta oktoobris või novembris, kui Geit üle pika aja tööle läks. Ennem seda oli ta mõned kuud kodune olnud ning trippisime palju ringi, käisime erinevates kohtades… elasime kodust väljaspool ka mingit elu.

Kool algas, kuid mina lükkasin seda iga päev edasi, lootuses, et homme on parem, homme on rohkem aega, homme saan minna. Seoses Geidu tööle minemisega jäin siia nagu lõksu. Kooli ei saanud enam minna – beebiga oli see raskendatud, sest seal küll oli hoid, aga kuidas ma viin lapse sinna, kui ta isegi mu enda ema võõrastab?

Ma arvan, aga kindel pole, et just see lõksujäämise tunne ongi mind nii palju muserdanud. Ma ei usu, et mul on depressioon, ma usun, et see ongi sellest kodus istumisest tingitud emotsioonide allakäik, sest ma ei saa enam liikuda ja käia nii palju kui varem. Tegelikult mitte üldse ju. Ma tunnen end siin lõksus, kuigi ma ju olen üsna püsimatu hing loomult.

Varem, kui Geit kodune oli, tekkis idee, läksime ja tegime. Hiljem tundsin end nii värske ja elavana. Kui tekkis kodus rutiin ja tüdimus, vaatasime, mida teha võiks ja jälle läksime ning käisime, tegime, olime.

Ma võin julgelt väita, et ega me ei olegi kuskil nii väga enam käinud ja juba alates oktoobri kuust. Paar korda pealinnas bowlingus, aga üldiselt lihtsalt pood-kodu tripid. Ja ka seda teeb Geit üksinda enamus ajast.

Kui ma analüüsin oma tunnete karusselli veel, on kindlasti oma osa ka sellel külmal ajal. Kuigi mõni päev päike sillerdab taevas ja ilm kohe kutsub õue, pole siiski tahtmist oma nina sinna külma pista. Tavaliselt on ju nii, et kui talvel on ilus ilm, on see-eest megakülmmm!

Järgmine asi, mis tekitab minus ilmselt stressi on see haigusteperiood, mis detsembri alguses algas. Lapsed on siiamaani kodused olnud, pea kaks kuud, mis tähendab, et ma olen kaks kuud 24/7 jutti nendega koguaeg tegelenud. Ma ei ütle, et selles midagi veidrat oleks, ema peabki oma lastega tegelema, aga vahel on ka lastevaba aega vaja, kindlasti on. Mul on seda kahe kuu jooksul olnud ehk 10h.

Geit on töölt tulles väsinud, nädalavahetustel tegeleb kodus millegagi ja nii me nädalast nädalasse tiksume.

Üks asi, mis kindlasti veel stressi tekitab, on see, et Geit peab alatihti töölt kas vaba päeva või varem ära küsima, et mind või lapsi arstide vahet sõidutada. Tal on ju endal ka halb seda teha. Alles nagu läks sinna tööle ja aina küsib ära ehk kindlasti, mis mind veel äärmiselt stressi ajab, on see, et olen Geidust nii palju sõltuv ega tunne ennast vabalt. Ei tundu just kõige ideaalsema variandina trippida bussiga, kolme lapse ja rasedana, eksole. Veel enam, kui bussisõit tekitab minus paanikahooge.

Ma pole bussiga sõitnud pea kaks aastat, sest ma kardan. Kaks aastat tagasi läks küll kõik kenasti sellega, aga tundsin samuti tohutut hirmu. See tunne, et nagu oled kuskil karbis lõksus ega saa välja siis, kui ise tahad vaid see sõltub juhist. Ma ei tea, nii keeruline on seda seletada… aga mul on suur hirm bussiga sõitmise ees ja kui ma veel peaksin olema lastega üksi.

Ja siis hakkabki nii minul kui ka Geidul seest närima iga kord, kui vaja jälle kuhugi arsti juurde minna. Jah, on ju olemas igasugused isapäevad jne, mis lapsevanem saab aastas välja võtta. Sellest hoolimata ei taha ju ikkagi töölt pidevalt puududa, olgugi, et mõjuv põhjus on olemas. Mul on paha. Temal on paha.

Minu neljandat last pole mõtet süüdistada. Mina ise tunnen, et kui on miski, mis kasvatab minus lootust, mis hoiab mind säravana ja rõõmsana, siis on selleks just mõte, et varsti kohtun ma oma beebiga.

Me otsustasime lapse saada eelmisel suvel. Elu oli siis palju helgemates ja ilusamates toonides. Ma ei osanud ette kujutada, et 2018 detsembri lõpp-2019 jaanuar nii emotsionaalseks ajaks kujuneb.

Jah, ma ei salga, et noorelt laste saamine ja mitu tükki järjest veel ei tekita stressi ja endaga pahuksis olemist. Kindlasti tekitab, sest iga lapsega olen endale oluliselt vähem aega kõrvale pannud, endale oluliselt vähem pühendunud, jätnud iseennast aina rohkem kõrvale, kuid see pole ju laste süü vaid minu enda oskamatus aega planeerida. Muide, enne sügist olin ma selles väga osav.

Kõike seda kavatsen ma ka nõustajale ette sööta ja vaadata, mis ta arvab, sest ma ise tunnen, et mul tõesti pole depressiooni vaid lõksujäämistunne, mis mind seestpoolt närib, mis paneb mind nii tundma ja mõtlema. Samas ega mina ju ka vastavat haridust oma ning kui palju ma ennast ka ei analüüsiks, ma ei saa kindlalt öelda, milles asi. 😊

24 kommentaari

  • Liis

    Tere Jane!

    Lugesin su mõtteid ja otsustasin kommenteerida natuke.

    Ma tean, mida Sa arvad kolimisest, kuid seda ma just Sulle soovitan. Ja soovitan Tartut. Tõesti- kui Sul autojuhi lube pole, on väga raske iseseisev olla ja teistest sõltumine tekitab omakorda stressi. Tartu on piisavalt väike, et kõik asjaajamised kasvõi jala ära teha, vankriga pääseb igale poole ligi. Oh, või hoopis Otepää! Mõnus väike sõbralik linnake. Ja kui kolida, siis praegu ongi viimane ja õige aeg, enne kooli. Jaa, Sa mõtled, et ei taha lastele uut algust, et neil hakkab raske olema. Okei, kindlasti vajavad nad harjumist jne, aga Sa pead ükskord ka endale mõtlema hakkama! Sa oled ennast sinna Roosna Allikule ära kaotanud, peitu pugenud. Otepääl leidub ka Geidule töökoht. Tartus veel enam.

    Ma elan ise maal. Ikka päris maal. Kaks last. Aga mul on vabadus juhilubade ja auto näol.

    Mõtle sellele, keeruta seda mõtet natuke peas. Sa oled ju ise öelnud, et SIND ei hoia seal miski. Lapsed on veel väiksed ja tublid- nad lepivad, harjuvad ja saavad hakkama. Ja Sina pead endale mõtlema. Ennekõike oled Sa Jane, mitte ema.

    Kõike paremat!

    • Jane Almers

      Mhm, ma nõustun sinuga täielikult. 😊 Tallinnas elades tundsin küll, et tahaks maale ja olen rohkem maainimene, aga samas oli mul liikumisvõimalust palju rohkem. Käisin, olin, tegin, tundsin end sellessuhtes hästi vabana. 🙂

      Kolimismõtet olen natuke rohkem juba seedima hakanud, st enam ei karda laste maailma ribadeks tõmmata. Ka Geit suutis mulle selgeks teha, et lapsed ei saa sellest tegelikult mingit traumat või hingehaavu, sest nad on laias laastus hästi seltsivad siiski. 🙂

      Aga ma ei tea, kas kolimine oleks hea lahendus, sest otseselt selle koha ja inimeste vastu mul ju pole midagi. Mõnus koht, kus lastega elada. 🙂

  • liis

    Mina arvan et sa peaksid tegema load ära ! on sul vabadus minna kuhu tahad.
    Just se on hetkel minu eesmärk, kuna ma just hetkel tegelen lubade tegemisega.
    Ma ei sõltu oma mehest, ma saan minna sinna kuhu tahan ja ma ei pea uurima kas ta viib ?
    Ma kardsin seda autokooli minekut esiteks raha läheb , teiseks ma panin oma mehe aja ka panti ? sõite teen töö arvelt? aga kõikk loksus iseenasest paikka kool on lõpusirgel ning loodan et load on varsti taskus 🙂
    Soovin sulle edu !

    • Jane Almers

      Load on iseenesest hea mõte, aga nende kasutamiseks on ju ka autot vaja, mida meie peres on üks ning mõte uuest (kasutatud loomulikult) autost ei mahu lähiajal meie eelarvesse kahjuks. 😊

      • Anni

        Aga load võid ikka teha. Kui mees on kodus saad ise autoga kuhugi minna jne. Saad oma aega.
        Ja miks enam jalutamas ei käi? Jalutamine aitab ka pea selgemaks teha. 🙂

        • Jane Almers

          Jah, ega neee load mööda külge maha ei jookse, tõsi. 🙂

          Ma ei tea, pole motivatsiooni ega mingit tahtmist, kuigi see andis mulle kunagi ju nii nii palju. 😊

          • Liis

            Heh, ma jätsin aastal 2013 pooleli , sest käisin koolis ja tööl, nüüd üritan ära teha! Minu jaoks oli se registreerimine nii raske sest hakkasin mōtlema rahale, ajale, kuidas mis ja kuna ma sinna lähen! Ausalt meil ka pole mingit auto ostu plaani, kuna peres 1 on! Vøtan seda kui load käes:) Aga astu julgelt se esimene samm ja registreeri ära 🙂

  • J

    Kui vähegi võimalik, mine autokooli. Päriselt.
    Ma tunnen ennast su mures ära. Autokooli läksin, kui olin vist 19a, arki eksamitesse ei jõudnud, sest toona ma ei tundnud, et ma ilma autota hakkama ei saaks. Siis kolisime teise linna, laps oli just aastaseks saanud ja elasime linna ääres. Pood oli 3km ja bussipeatus 1km. Sõltusin ka ainult mehest. Ma olin koguaeg pahas tujus, sest olin harjunud ringi liikuma, siis oli aga tunne, justkui istuks vangis. See sisemiselt koguaeg sõi mind.
    Võtsin kokku ja tegin juhiload lõpuni. Pärast seda polnud mingit küsimust..

    Eks see autokooli ja teine auto ülalpidamine ei ole odav, samas ei pea hirmkallis auto olema, ja ei pea igapäevaselt tühisõite tegema. Aga kui on tarvidust, siis tead, et sa ei sõltu teisest inimesest.
    Ja kui tulebki tunne, et tahad lihtsalt korra eemale, istud autosse ja sõidad…

    Soovin, et saaksid oma elu raja peale. Talv ongi nats masendav aeg.

    Ja vbl teete ikkagi plaani kolida 🙂

    • Elve

      Minu tütre peres on juba pikemat aega kaks kasutatud autot. Ostsid nad need kindlasti alla 1000€ eest. Tütar tegi endale ka kohe loead ära, kui tal esimene laps sündis. Nüüd on mõlemil vabadus sõita, olenemata, kas teine on kodus või mitte.
      Kolimisest niipalju, et kui mõtlete kolida, siis oleks see asi vaja enne ära teha, kuni Hendrik veel koolis ei käi.

  • Tk

    Sa oles tubli naine ja hea ema aga ole lihtsalt oma elukorraldusega jännu jäänud.
    Aga kõike saab muuta 🙂 Esmalt pead tõesti erapooletu eksperdiga rääkima, et seda sasipundard harutama hakata.

    Sul pole haridust, pole juhiluba, elad pärapõrgus, suhe olnud kokkulahku jne. See on MINEVIK. Seda ei saa muuta. Aga saad hakata kõike seda tuleviku jaoks muutma. Mine autokooli, mine kooli, pööra mehele tähelepanu jne. Iseenesest kodus tiksudes elu ei muutu mitte kuidagi. Sul on kohe juba 4 last, jah nad on olulised aga nende heaolu jaoks peabki elu muutma. Vajad selleks elementaarset haridust, juhiluba jms sest sa ei saa igavetsi koduseks ju jääda. 2020 on su emapalk otsas ja pead leidma ka endale mingit rakendust aga see eeldab vähemalt juhiloa olemasolu.

    Praegu keskendu beebi ootusele, enda tervendamisele ja aeg annab arutust.

    Leian, et sotsiaalmeediast eemale minek pole lahendus, pigem on see sinule ju väljund maailmaga suhelda.

  • Merli

    Mulle ei meeldi ka, kui ma pean oma käikudes kellestki sõltuma. Sellepärast ma olengi tänulik, et elan Tartus, kus ma saan ilma autojuhilubadeta ka oma käigud ära teha ja ei pea selleks elukaaslast paluma. Meil on plaan kolida suuremasse koju ja kui väga mulle ka ei meeldiks maakoduga kaasnev privaatsus, hindan ma rohkem oma sõltumatust ja seega olen väga rahul, et ka meie uus kodu saab olema Tartu linnas. Ma saaks kindlasti endale ka autojuhiload, aga ma ei tunne, et mulle meeldiks autoga sõita, ma isegi ei tunneks end hästi roolis. Ma elasin oma kooliaja maal ja mulle meeldis, samas nägin oma ema, kes oma käimistes sõltus paljugi kellestki, kellel oli auto. Nüüd elab ta suuremas alevikus küla asemel ja tal on väga hea meel selle üle.
    Linnaliinibussiga sõitsin tihti siis, kui käisin tööl. Lastega olen sõitnud vist vaid korra. Arstilkäimised lastega olen ette võtnud jalgsi ja suurema lapsega planeerinud mehe vabale päevale. Väiksemaga käisin umbes aasta aega 1-2x nädalas kliinikus ca 3 km kaugusel jalgsi. Suurem laps oli isa või vanaisaga siis.
    Põhjendan natuke seda ka, et lastega seotud teemades võin vabalt lasta mehel sõidutada, sest see polegi vaid minu vastutus. Samas on hea, et ma saan ka temata asjad tehtud, sest temal on lisaks koduelule ka töö (ise olen lastega kodune).
    Okei, kokkuvõttes, oma käikudes tunda end sõltumatuna on minu jaoks oluline. Mõtle, võib olla on see miski, mida sinagi vajad. Tartu linn pakub seda ja usun, et isegi väiksemad linnad.

  • Heleen

    Ma ütlen midagi otseselt mitte paha pärast aga just selle pärast, et sa näeksid asja natuke suuremalt. Sinu elu on lapsed, korter väikelinnas, mees ja ja ongi kõik. Sellepärast tunduvad need mured hiiglasuured ja lahendamatud sest sinu elus muud ei ole. Inimestel üleüldiselt on selliseid muresid, mida Sa ei suuda hoomatagi ja mis elus kvalifitseeruvad tõesti tõsisteks probleemideks. Ja need kelle elus need suured asjad toimuvad, peavad igapäeva elus lisaks kôige sellega tegelema, mida sina probleemiks pead sest see on nende jaoks tavaline. Tavaline elu-olu millega tuleb jooksvalt tegeleda. Sinu jaoks on lastega arstile minemine katastroof aga tegelikult on see lihtsalt üks asi mis tuleb ära teha. Kôik inimesed teevad seda. Ma ei tea kas sa saad aru aga mõtle suuremalt ja sa näed ise, et need asjad, mille pärast sul depressioon on, on lihtsalt tavaline elu, mitte probleemid. Paljudel ei olegi meest, paljudel emadel on mees teises riigis ja kohtuvad harva, paljudel on erivajadusega lapsed, vanemad keda hooldada, rahaprobleemid, joodikmehed, peksjad, mängurid, narkomaanid. Inimestel ei pruugi olla lastele syya anda. Suured ettevõtted lähevad pankrotti, inimesed jäävad kodudeta jne jne jne. Sul on kõik hästi selles mõttes ju, milles kühvel on üldse?

    • Jane Almers

      Minu arust on su mõtteviis selle koha pealt natuke tobe. Iga inimese probleemid on tema omad ja täpselt nii suured, kui ta ise arvab neid olevat. 😊

      Ma võiksin ju sama hästi mõelda jah, et näe, mul on mees, mul on lapsed, mõnel pole sedagi, mida ma vingun, mu elu on ju lill, aga tegelikult pole see nii, et ühel on suured mured, teisel väikesed mured. Igal inimesel omad ja täpselt nii suured/väikesed, kui ta ise tunneb ja hindab neid olevat. 😊

      Mu meelest on tobe enda muresid ja probleeme teiste omadega võrrelda ja selle põhjal hinnata, kas need on tõsised või ei.

      Sinu kommentaar ei pane mind nägema laiemat pilti vaid mõtlema sellele, et mu mured on tühised ning nendega pole vaja tegeleda. 😊

      Ma kirjutasin kunagi ühe oma pildi allkirjaks midagi sellist ja ei ole oma meelt muutnud:

      Kui mul on mure või probleem, on mulle nii mõnigi inimene öelnud: “Aga mõtle, et maailmas on inimesi, kellel on veel suuremaid probleeme!” Tõsi. Ma isegi ei kahtle selles, kuid miks ma peaksin nii mõtlema? Kas ma olen isekas, kui sean enda mured esikohale, samal ajal on maailmas keegi, kellel läheb veel halvemini? Miks ma peaksin mõtlema üldse kellegi teise probleemidele? Ma arvan, et iga inimese probleemid ja mured on tema omad ning just nii tähtsad ja sügavad, kui ta arvab neid olevat. Elu on mulle õpetanud, et sa võid seada teised ja nende probleemid enda omadest ettepoole, kuid see ei tee sinu enda muresid kuidagi olematuks. Muidugi ma aitan, kui keegi minu poole oma murega pöördub, ent usun, et esmatähtis on oma elus kõik jonksus hoida. Kui jätta enda mured ja probleemid tahaplaanile, võivad need üks hetk lihtsalt üle pea kasvada ja sulle lõpuks nii raskeks koormaks kujuneda, et selle kandmine tundub pea võimatu. Me oleme kõik eraldi inimesed, oma murede ja rõõmudega ning tähtis on hoida enda pea ja keha tervena, et saaksid olla olemas teiste jaoks, kes sind vajada võivad. ❤️

  • Tr

    Seda ka, et kolige kuskile linna. Tartu ja Tallinn ei pea see olema ja poleks ka mõistlik rahaliselt (kallis osta/üürida). Eestis on palju ilusaid linnasid, kus olemas töökohti, arstiabi, lasteaiad, huviringid, söögikohad,.ühendus suurte linnadega jne. Nt Rapla- kõik olemas, kohe avatakse isegi uus kino. Mitu kooli, mitu lasteaeda, täiskasvanutele huviringe, igasugused poed jms. Samuti olemas erinevaid tootmisettevõtteid, kus tööd, samas ka Tallinn tunnise rongisõidu kaugusel.
    Samuti Viljandi, Haapsalu, Rakvere jms.

  • Liisu

    Ei ole Sinu blogi lugeja, kuid kuidagi on jäänud silma see postitus ja siis üks eelnev, kus kirjeldasid enda madalseisu. Pole ise kunagi rase olnud ja seetõttu ei oska nii hästi kommenteerida seda kõike, kuid ma leian, et raseduse ajal põevad paljud depressiooni jms. Võib-olla oled lihtsalt väsinud ja pead natuke rohkem puhkust endale võtma. Aga miks ma üldse kommenteerin, sest mulle tundub, et Sul on seos ka paanikahäiretega ja veidi sotsiaalärevust. Ehk siis kui enam palju pole väljas käinud ja inimestega suhelnud, siis tekib selline tunne, et ei tahagi seda enam teha. Võib-olla eksin ja jäi täiesti vale mulje? Aga kui nii on, siis Sinu madalseisu põhjuseks võibki olla vaid paanika vms. Arstiga üheskoos leiate kindlasti lahenduse. Palju edu Sulle!

    • Jane Almers

      Ma kahtlustan ise sama, muide. Ma ei olegi pikalt kuskil käinud ega kellegagi päriselt suhelnud. Sotsiaalmeedias suhtlen küll, aga sellist kokkusaamist ja näost näkku suhtlemist on minimaalselt olnud. Ainult enda vanematega. Ja see ongi minu enda kätes, et asja muuta, ma tean. 😊

  • Heleen

    Aga SINUL on depressioon. Kui raiud nagu rauda oma arvamust ja seda muutma nõus ei ole ja suuremat pilti ei näe, siis jäädki sinna konutama ja manduma. Mõte oli selles, et tee midagi, võta ette, saavuta. Siis tunduvad Sullegi su hetkemured ebaolulised!

    • Jane Almers

      Ma ei tea, kas mul on depressioon. Seda selgitab välja ikka nõustaja, mitte üks suvaline netikommentaator. 😊

      Ei ma raiu midagi, see on lihtsalt nii inimlik ja loogiline, et ükski mure pole väike või suur. Igal ühel oma ja täpselt nii suur, kui suureks ta seda ise hindab.

      Muidugi, sul oma arvamus ja mul oma – sina arvad, et mured lahendatakse teiste probleemidele mõeldes. Mina nii ei arva, kahjuks. 😊

      Jah, tee midagi, võta ette, saavuta – see on juba väheke loogilisem nõuanne. Aitäh!

  • Mii

    Kas saan õigesti aru, et sa oled kodus olnud vanima lapse sünnist ja tööl kordagi vahepeal käinud pole? See vist on siis ca 6-7 aastat. Kindlasti siin peitub ka veidike sinu probleemide põhjus. Nii pika aega peamiselt üksi ja laste seltsis veetes, ilmselgelt sotsiaalne pädevus ja suhtlusoskus/julgus saabki kannatada.
    Päevast päeva veetes kodus lapsi kantseldades või diivanil lamades tekivadki pähe igasugused depressiivsed mõtted ja enesehaletsus jms. Saan muidugi aru, et praegu lastega kodus olles ja pesamuna oodates hetkel tööle mineku plaan ei tule kõne allagi. Ürita aga mingisugunegi hobi leida – tegele käsitööga, hakka raamatut kirjutama, tee joogat, harrasta potipõllumajandust, alusta autokooli õpingutega- ehk whatever mida. Peaasi, et sul oleks mingisugused eesmärgid ja rõõm nende poole püüdlemise üle.
    Kas sul kodukandis mõnda rasedate võimlemisgruppi pole, millega liituda saaksid? Saaksid veidi teisi inimesi näha ning mõjuks nii vaimule kui kehale hästi!

    • Jane Almers

      Olen käinud ikka selle aja jooksul tööl, kahes kohas lausa. Päris kodune pole olnud. Ja koolis käisin ka aasta. 😉

  • Ker

    Miks su vanemad ei aita ja mehe vanemad? Tundub et neid nägu apsull ei huvita kuda hakkama saate🤔. Milleks lastele vanema ja vanaisa kui nad kas või nädalavahetusel võiks suuremaid vaadata. Saaksite vahepeal ka mehega nii öelda enda aega😊.

    • Jane Almers

      Mu vanemad aitavad tegelikult päris palju selle koha pealt. Mehe vanemad… Isa elab üksi, ema juurde ma kohe kindlasti lapsi ei vii, pealegi, nad ei taha juba ise sinna minna, seega jah. 😀

      Minu vanemad ikka aegajalt võtavad lapsi enda hoolde, kui küsin, aga ega ei taha ju ka väga tihti neid kurnata. Lapsed sünnitasin siiski endale, mitte neile ja vanavanemad ei ole ju ainult selleks, et lapsi oleks kuhugi viia ja ise saaks puhata. Nemad oma lapsed juba üles kasvatanud. Pealegi, mu ema ja isa kasvatavad pm õe last, seega ega neil ka see elu nii lihtne ei ole. 🙂

  • Triin

    Üks hea koht elamiseks on ka Elva. Kindlasti oleks teil tulevikus mõlemal töö olemas.
    Selles väikelinnas on väga hea lapsi kasvatada. Tartu asub ka väga lähedal.
    Aga suurelt võib asi olla ka ilmas. Mul endal sellest külmast nii kopp ees + haiged lapsed.

Vasta Triin-le Tühista vastus

Sinu e-postiaadressi ei avaldata. Nõutavad väljad on tähistatud *-ga