Kuidas see postitus mind tohutust koormast vabastas


Peale minu halva aasta postitust tuli mulle meeeeeeeletult palju kirju. Ma arvan, et ei liialda, kui ütlen, et see oli vist 2018. aastal üks selliseid postitusi, millele oli tagasiside kõige suurem. Just kirjade mõttes.

Kes pole lugenud, leiab selle siit http://janeblogi.ee/oli-elu-halvim-aasta/

Hämmastav on näha, kui palju ilusaid ja armsaid asju kirjutavad täiesti võhivõõrad inimesed. Ma ei tea, miks, aga avalike postituste all näen ma selliseid toetavaid ja positiivseid kommentaare palju vähem, kuid ma olin siiralt üllatunud ja südamest liigutatud, kui neid kirju lugesin.

Igaüks erinev ja omamoodi. Kes toetas hea sõnaga, kes andis nõu, kes jagas enda kogemusi. Päriselt päriselt, ma olen täiesti lihtne inimene nagu kõik teie, kuid lugeda midagi sellist… ja just, jälle toonitan, võõraste poolt, pani küll mõtlema, miks ma nii ebakindel olen inimestega suhtlemise osas.

See postitus oli ilmselt ka kõige siiram kirjatükk, mis minu sulest ilmunud on. Seda seetõttu, et ma vaatasin ja lugesin teiste aastalõpu postitusi, mis oli täis rõõmu, õnne, ägedaid pilte ja lihtsalt nutsin. Mitte sellepärast, et ma kade oleks. Ei. Ma olin siiralt õnnelik, et paljudel nii hästi on aasta möödunud. Sama ajal mõtlesin, kas mina saan kunagi tagasi vaadata nii oma aastale ja tunda samu emotsioone. Kas ma saan ühel aasta lõpul olla õnnelik ja mõelda kõigele tagasi ainult heldimuse ja positiivsete tunnetega?

Peale nende postituste nägemist tulin siia ja ladusin kõik oma mõtted üles. Ilma ühegi filtrita. Panin kirja kõik, mida parasjagu tundsin. Postitus valmis, ei lugenud isegi 56 korda üle, nagu mul kombeks on, ei mõtisklenud kordagi, mida või kuidas keegi aru võib saada, panin blogi kinni ja lasin sellel postitusel hakata oma elu elama – tuleb, mis tuleb.

Ja see oli nii pagana vabastav! Ma tunnen siiani, et miski langes südamelt. Tee on kuidagi vabam. Kergem on olla.

Ja täpselt nii ma kavatsengi uuel aastal edasi minna. Elada vabamalt ega mõelda, mida üks või teine arvata võib, kuidas keegi aru saab, peita oma tundeid ja seda, mida ma tegelikult ühest või teisest asjast arvan. Ütlen, mis ma ütlen, teen, mis ma teen, alati on keegi, kes pole rahul, kes arvab teisiti. Mis siis sellest. Nii mõnus on olla vaba ja aus. Öelda seda, mida mõtled.

Terve eelmine aasta kalkuleerisin pidevalt läbi, kuidas ja mida kirjutada. Ma ütlesin endale: “Jane, blogimine oli kunagi kõige muu kõrvalt sinu tohutu kirg, mis erutas meeli, hoidis sind elava ja rõõmsana ning nüüd hoiad sa end tagasi, kardad midagi või kedagi!” ja nii see ju oligi. Ma alati enne kirjatüki avaldamist mõtlesin, mida üks või teine blogija asjast võib arvata, kas ma leian ennast kellegi blogist, sest mu arvamus on väär? Paljud postitused ei jõudnudki ilmavalgust näha (mul on mustandite all 210 avaldamata postitust! 2 1 0!), sest miski hoidis mind tagasi. Ma isegi ei tea, millest selline hirm kirjutamise ees mind valdas… Aga nüüd on see möödas. Kui ma midagi uueks aastaks lubasin, siis endale seda, et olen see Jane, kes alati, kirjutan sellest, millest meeldib, proovin saada sõbraks arvamustega, mis minu omadega alati ei ühti ja ei põe üle.

Aitäh teile, et olemas olete! Ma tean, see kõik kõlab nii imalalt, aga see postitus oli suur samm sinnapoole, kus muru on rohelisem ja taevas sinisem. See oli meeletult vabastav kirjatükk! ❤️

Palun kirjutage mulle rohkem ja ärge alustage neid kirju “sorri, kui tüütan” või “ma tean, et sulle kirjutatakse niigi palju… ” ridadega, sest ma olen really inimene, kellele võib aasta lõuneri tiitli anda ning iga kiri on minu jaoks unikaalne, päris tõsiselt!

2 kommentaari

  • A

    Asi mis sinu kiituseks võib küll öelda on see et sa teed nüüd vähemalt endajaoks “päris postitusi” ja edastad mingit reaalset infot, mingit reaalselt sisu, sa ütled oma postitustega midagi, pole mingi pastakast imetud häma, varem said ju kõik sellest aru, et sul ideid polnud, sest varem oli su blogi kindlasti üks sisutühjemaid blogisid üldse.

Lisa kommentaar

Sinu e-postiaadressi ei avaldata. Nõutavad väljad on tähistatud *-ga