***

Kuidas valutult sünnitada?

Kuna sünnitamine pole enam nii mägede taga, olen tasapisi hakanud lugema erinevaid sünnituslugusid. Tõsi, mõni lugu satub silme ette täiesti juhuslikult ning mõnda googledan teadlikult. Igal korral, kui ma juhtun lugema kellegi õudsat ja hirmu täis sünnituslugu, satun endamisi paanikasse. Mõtlen, et mul ei ole sellest pääsu ja ka mina pean selle varsti läbi tegema.

Ja kui ma satun lugema sünnitustest, mis tunduvad minu jaoks nagu väljamõeldud lood – valuvabad sünnitused – loodan sisimas, et ka minul läheb sellel korral tsipa kergemalt.

Mõtlen, et tahaksin minna sünnitama ilma hirmuta. Järgmine laupäev tiksub täis 37 nädalat rasedust, mis tähendab, et peale seda võib K iga hetk tulema hakata. Kus ta ikka pääseb, eksole. Kuhu mina ikka pääsen, eksole.

Esimese sünnitusega ei osanud ma midagi oodata. Ei osanud ma ennast vaimselt ette valmistada ega mingeid plaane paika panna, et olla oma keha peremees ja osata valitseda oma emotsioone nii raskel hetkel, kui seda on sünnitamine.

Teise sünnitusega proovisin ma end selleks hetkeks ette valmistada. Ma lubasin endale, et ei vannu oma kehale alla ja suudan seda talitseda. Plaan paigas. Plaanidega on aga selline asi, et kipuvad teised omasoodu jooksma, kui reaalne olukord käes on.

Hetkel mõtlen ma, et vajaksin väga kellegi nõuandeid, loengut või mingit koolitust, kus valmistatakse naisi sünnitamiseks ette. Ma ei taha, et sünnitamine tekitaks minus negatiivseid tundeid. Ma ei taha, et istuksin siin kodus nagu viitsütikuga pomm ja mõtleksin pidevalt, et ma lähen varsti katki. Ma ei taha, et mind valdaksid need hirmsad tunded, kui ma mõtlen sünnitamisele. Ma tahan sünnitada. Ma tahan, et ootaksin sünnitust. Ma tahan sünnitama minna positiivsete mõtetega.

Kui ma hakkan mõtlema hetkel sellele, et pean lähiajal minema sünnitama, valdavad mind esimesed märksõnad: “Hirm, pisarad ja valu.”

Ma väga ei mäleta, milline olin esimesel sünnitusel või mida seal rääkisin, kuid mäletan selgelt, et teisel sünnitusel ütlesin arstidele: “Ma ei suuda enam, aidake mind!”

Kuidas saada sõbraks omaenda kehaga? Kuidas valitseda oma keha? Kuidas vabastada oma keha nendest pingetest ja hirmudest, mille tekitajaks olen mina ise? Kuidas lasta ennast sünnitusel vabaks? Kuidas valutult sünnitada?

Ma ärkasin üks hommik üles. Nägin midagi jubedat unes. Ma läksin sünnitama. Hommikul valdas mind selline paanika. Mõtlesin, et ei.. ma ei oota seda. See on nii hirrrmmus! Samas, on väga palju füüsilisi raskusi, millest sünnitamisega vabanen. Ja mis kõige kauaoodatum ja imelisem – me kohtume oma beebiga! Ma tean, et see viimane kaalub kogu selle valu ja hirmu üle, kuid ma kardan. Oi, kuidas ma kardan.

6 thoughts on “Kuidas valutult sünnitada?

  1. Oiii mina ka nii jubedalt kartsin(esmasünnitaja), aga sünnitus kestis esimesest valust lapseni 3h, ilma ühegi valuvaigistita ja pole ma ka karjunud. Haiglasse jôudes 8cm avatust, natuke paberite täitmist, öösärk selga, 3 pressi ja minust saigi ema 💕
    Selle kogemuse põhjal vôiksin veel 10 last sünnitada😅.. iseasi kes nad kôik üles kasvatab 😅

  2. Mind ootab novembri alguses ees teine sünnitus, esimesest möödas veidi üle 2a selleks ajaks. Minu suurim hirm on hoopis see, kuidas kavandada lapse hoidu. Mees õpib arstiks viiendat aastat ja ma pole sugugi kindel, kas ta saaks koolist ära või kui kiiresti ta saaks. Samuti kardan endiselt seda, et laps ei keeragi end õigeks ja tuleb hoopis keiser. No neid videoid vaadates ei taha ma mingi raha eest keisrit 🙁Sünnitusele mõtlen samamoodi nagu esimesel korral. See tuleb läbi teha ja tänu sellele näen ma meie imelist poega. Esimesel sünnitusel, kui olukord juba üle 20h kestnud oli, mõtlesin, et teen seda tema nimel. Üritasin temaga vaimset sidet luua ja utsitada teda tagant veidi mõtete kaudu. Kohati isegi aitas. Sama proovin teha ka sel korral. Kõik valud hingasin üle ning lasin keha vabaks. Ilma valuta ei saa, kuid tuleb oma kehaga koostööd teha ning olukord laabub kiiresti.

    1. Mina tundsin samasugust meeletut hirmu keisri ees. Samuti olin vaadanud videosid. Huuuhhhhh.. Ometi lõppes mu 3 päeva esile kitsutud sünnitus erakorralise keisriga. Tagantjärele julgen öelda enda kogemusest, et sapipõie operatsioon oli talutav, kurgumandlite lõikus nagu elusalt tapmine, aga keiser.. Täiesti talutav 😀 plika sündis kell 01.07 ja kell 8 tuterdasin rõõmsalt dushi alla 😀 ei mingeid meeletuid valusid. Istuda ja astuda sain normaalselt kohe. Isegi ette nähtud valuvaigistavatest süstidest keeldusin osaliselt, kuna ei tundnud vajadust. Eks muidugi iga kogemus ole erinev, aga ma kartsin midagi vääääääga palju hullemat 😊

  3. Soovitan lugeda Ülle Liivamägi raamatut ” Teejuht aktiivsünnituseni” mind küll aitas (on ka raamatukogudes olemas). Isegi ämmaemand ütles et pole nii tublit esmasünnitajat näinudki 🙂 nüüd olen uuesti rase ja ilmselt loen uuesti et meelde tuletada.
    Muidugi rasedate jooga õpetab ka õigesti hingama ja lõdvestuma jne 🙂

  4. Tead, uuri hüpnosünnituse kohta. Mina oma esimest last oodates olin samuti veidi närvis, kuna ei teadnud mida oodata. Samas hüpnosünnituse nipid aitasid õigel ajal (sünnitades) tasandatud hoida. Ma tean, et selle kohta tehakse isegi koolitusi, minu jaoks jäi see aga oma hinna tõttu kättesaamatuks. Õnneks on netis selle kohta väga palju infot ka niisama olemas. Igatahes sain mina oma esimese kogemuse 3 tunni, ilma kisa ja ühegi valuvaigistita.

  5. Soovitan lugeda ülle liivamäe raamatut loomulik ehk aktiivsünnitus. Raamat on põhjalik ja toetav. Tänu sellele raamatule sain oma esimese sünnituse teha läbi julguse. Ehk on raamatukogus saadaval v kellegil järvamaa emmedest on see.

Lisa kommentaar

Sinu e-postiaadressi ei avaldata. Nõutavad väljad on tähistatud *-ga