***

Kurgid, seened ja hormoonid

Kui ma üks päev kirjutasin, et meie enam never seenele ei lähe, siis sama päeva õhtul tabas mind seenemotivatsioonilaks ja ma tahtsin veel ühe korra proovida, sest naabrinaine andis juhised, kust kuuseriisikaid saada.

Ega Geit väga vaimustuses polnud. Ta oli juba totaalselt alla andnud, aga ma käisin talle nii palju peale, et kodurahu huvides ta mind ikkagi sinna metsa vahele sõidutas.

Tema oli ise lastega autos, sest noh, tal polnud tuju seeni korjata. Kindlasti arvas, et ega seal midagi saada pole.

Mina läksin aga ühe tüdrukuga metsa vahele, korv näpus ja mõtlesin, et enne koju ei lähe, kui see täis on. Oleks te näinud ja kuulnud, kuidas ma seal iga noore kuuseistiku juures kiljusin: “Oh, seen!” Ennast ajas ka naerma.

Korv täis, läksin oma vaimustust Geiduga jagama, et nääee, ongi seened. 😀 Ja täiesti söödavad ka veel 😀

Järgmisel päeval läksime tagasi, korvi ja kausiga. Alla tunni olime ja mõlemad pilgeni täis. Hendrik ja Raimond olid muidugi asendamatud abilised, nad noppisid neid seeni, nagu seeni pärast vihma (Geidu sõnad, haha).

Õhtul tegime talveks 9 purki marineeritud kuuseriisikaid. Mmmm.

Järgmisel päeval läks Geit koos Raimondiga metsa. Ma ei viitsinud. Läks see seenevaimustus üle. Tuli tagasi kesise saagiga, aga midagi ikka sai. Marineeris need ka ära ja ütles, et nüüd peaks talvel olemas olema. Ma tõdesin, et kuna olen suur marineeritud seente fänn, siis võib-olla septembri lõpuni püsivad purgid täis. 😀

Nüüd on Geidul uus hullus. Marineeritud kurgid. Aina vaaritab seal köögis, et me talvel nälga ei sureks. Tubli mees mul! Vähemalt seente ja kurkide marineerimises on ta hea. 😀

Aga kui nüüd rääkida viimaste päevade sündmustest ja just neist, mis puudutavad minu postitusi Malluka suunas, siis ma pean tunnistama, et läksin veitsa üle piiri. Kommentaare tuli palju – olen paha, olen vastik, olen kibestunud, olen kade, olen mõttetu, olen kole ja paks, olen pubekas, “sitast saia ei saa” , ehk siis kõike, kuigi ma ei tea, kuidas minu välimus asjasse puutub, aga okei. Ma teadsin seda kõike enne ka, seega õppida nendest mul ei olnud midagi.

Pigem pani mind asjale teisiti mõtlema vestlus Marianni endaga. Nüüd taipan, et a) inimesed tõlgendavad loetut erinevalt, b) tuleb mõelda, kuidas midagi öelda, c) tegelikult oleks tore, kui ei peaks kunagi kellegi suunas ühtegi negatiivset postitust tegema ning kui tunnen end kellegi postituses olevast lõigust solvatuna või puudutatuna, võiks seda arutada kirjutaja endaga eraldi vestluses, d) huumor päästab alati, st, et ma oleks võinud ju antud postituse kenasti huumorivõtmes kirjutada ja oleks mõlemad osapooled saanud pigem naerda, kui et negatiivseid tundeid tunda. Praegu ma oskaks hea meemi võtta kohe:

Eks inimeste kommentaarid, mis konkreetselt ütlesid, et ma teen kõike valesti, olen vale, olen paha jne, pushisid mind üha edasi, ja oli vale end lasta mõjutada sellest. Tunnistan. Hormoonid. Ma olen naine. Vahel ma lihtsalt ei suuda vait olla. Mis teha. 😀

Aga eks me teemegi vigu, ja nendest saame vaid õppida ning lõpetuseks palun vabandust nendelt inimestelt, kelles tekitasin ebamugavust ja tegin haiget, eelkõige Mariannilt endalt. Kuigi ma juba chatis seda tegin, pean õigeks ka siin seda välja öelda. See oli viimane asi, mida antud postituste või kommentaaridega saavutada soovisin. 🙂

12 thoughts on “Kurgid, seened ja hormoonid

  1. selgroogu paluks rohkem, arvad, et vabandus lahendas kõik? ei, see heitis su teise valgusesse, teise dimensiooni, kardan, et ka blogiauhindadele pole mõtet enam minna 🙂

    1. Ma olen juba ammu kirjutanud, et Blogiauhindadel ma järgmine aasta ei kandideeri 😊

      1. Ooo tahate näha, et osaled? 😂 sa oled ennegi nii palju tühje sõnu loopinud siin blogis 🙂 teada-tuntud oma ebastabiilsuses. Täpselt nagu nüüd selle postituse kustutamisega, olid kõva mutt ja andsid hagu alla nii kuis jaksasid ja nüüd ‘sry tunnistan oma süüd ja palusin vabandust’ no misasi sa oled, said jälle oma margi täis tehtud, palju õnne 😀 varsti ei võta sind enam mitte keegi tõsiselt.

    1. See anonüümne heitimine on juba huumor kuubis. Kui vana sa oled? Viiene?! Kui oled nii argpüks, et oma nime alt midagi öelda ei julge, ole parem üldse vait. 😀

        1. On näha jah, et julgesid 😀 Võid nimetada mind, kuidas ise heaks arvad, aga ega see ei muuda fakti, et oled üks järjekordne näota tundmatu, teiste näotute hulgas ega ole minust kuidagi parem, pigem vastupidi 😀

    1. Nagu antud postitusest lugeda võid, tunnistasin oma eksimust ja palusin vabandust. Sellepärast ka kustutasin. 😉

  2. Ma leian et vabandamine on täiesti ok ja sellisel juhul ka õigustatud. Läks asi veits käest ära. Oma vigade tunnistamine on täiskasvanu elu alus. Pole mõtet edasi jonnida niisama sellepärast et oma viga ei julge tunnistada. Tubli Jane ja nagu mu sõbrannal kombeks on öelda: “ tere tulemast täiskasvanute maailma!”

Lisa kommentaar

Sinu e-postiaadressi ei avaldata. Nõutavad väljad on tähistatud *-ga