***

kus alles müttab!

17. mai 2017

Raudselt mõni mõtleb, et kaua see Jane sellest rasedusest ja tittedest vatrab. 😀 Aga ma ei saa sinna midagi parata.. Mul on nii palju kirja panna ja nii palju mõtteid ja hetkel on just rasedus ja kõik sellega seonduv mulle südamelähedane. 🙂

Mulle on juba algusest peale arst öelnud, et sellest kõhuelanikust tuleb üks maruaktiivne laps. Kuklavoldiuuringus siples teine nii, kuis jaksas. Üritas vist arsti eest ära joosta. Looteanatoomias tegi korraliku maratoni ja lisaultrahelis siples ka nii, et hoia peast kinni.

Ma hakkasin pisikesi mulksukesi päris varakult tundma. Võib-olla tegelikult juba varem, ma lihtsalt ei osanud neid eristada gaasidest. 😀 Õhtuti pikutasin diivanile ja keskendusin ning olemas need olidki. Päevasel ajal ei tundnud ma midagi, sest rabelesin ringi koguaeg, aga kui jälle rahulikult olin ning keskendusin, siis andis ta endast korralikult märku.

Alati, kui ma neid pisikesi mulksukesi tundsin, tahtsin nii väga, et mees ka sellest osa saaks.

Tänaseks on rasedust 22+4 ja olen juba natuke üle nädala ka kõhu pealt katsudes liigutusi tundnud. Kui pisike aktiivselt liigutab, haaran kohe mehe käe ja panen õrnalt kõhule. Ja siis ta on tasa. 😀 Ei midagi. Ma ju nii tahan, et mees ka tunneks!

Paar viimast päeva on tema liigutused ka kõhu pealt täiesti nähtavad. Ja isegi mees näeb! Ei olegi ma lolliks läinud.
Vahel, kui tunnen muret, et laps ei ole kaua juba liigutanud, asetan käe õrnalt kõhule ja juba loetud sekundite pärast saan väikese müksu: “Hei emme, olen siin ja minuga on kõik hästi!” See on minu jaoks midagi uut, sest sellist nn kontakti pole ma esimese või teise raseduse ajal kõhuelanikuga osanud otsida.

Liigutab ta ennast rohkem hilisõhtul ja hommikusel ajal. Ülejäänud päeva vist puhkab ja magab õndsat und, aga ei saaks öelda, et on rahulik laps. Kui müttab, siis ikka korralikult! 😀

Lisa kommentaar

Sinu e-postiaadressi ei avaldata. Nõutavad väljad on tähistatud *-ga