Määratlemata

laps- tahan ja ei taha ka

21. apr. 2016
Minu jaoks ei ole enam mingi ilmaime kui minult küsitakse, et millal uus päts ahju pannakse või kas järelkasvu on juba oodata. Mitte, et laste tegemine ja sünnitamine minu jaoks nii tavaline oleks, aga kui kaks last on, siis on ilmselge, et sellised need korduma kippuvad küsimused paraku on. Ja mul ei ole enam isegi mitte selle vastu midagi. Seda selles mõttes, et kui peale esimese lapse sündi minult küsiti, et millal teine tulemas, siis ma mõtlesin, et kas kuulsin ikka seda, mida ma kuulsin. Ja peale teise lapse sündi ei tahtnud ma kolmandast midagi kuulda, sest sünnitus ise oli nii rõve ja jube, et mul on see siiani meeles. 

Täna mind valdavad aga teised mõtted. Ma vabandan ette ära, et viimasel ajal olen ma siin kudrutanud ainult lastest. Täna ma veetsin aega üle mitme tunni sügavkülmutatud toodetega ja mu aju on ise nii ära külmunud, et ma suudan võtta sõna ainult endale väga tuttavatel teemadel. Nagu näiteks lapsed. 

Tegelikult tahtsin ma eile juba kirjutada sellel teemal, sest just eile küsiti minult, millal kolmanda lapse plaanin saada. Vahel ma ei teagi, mida inimestele vastata. Kui ma olen vastanud, et ei ei, ma tahan oma keha korda saada, elada natuke, hariduse kätte saada, tööl käia ja iseseisvust kasvatada, siis vaadatakse mind nagu kõige hullemat ema- mis mõttes keha korda saada? mis mõttes elada? Kas lapsed siis rikuvad keha ära ja ei lase elada? No vastsündinud tõesti ei lase elada, aga juba 2- või 4- aastane on nii suured, et nende kõrvalt saad sa sadat muud asja teha. Muidugi vajavad nad mõningatel tegevustel kõrvalist abi, aga nad on palju iseseisvamad ja mina saan ka endale aega lubada. Kui ma olen vastanud, et jah, ma tahaks veel kolmandat ja neljandat last, sest minu jaoks ei ole järelkasv midagi hullu kui peres on juba üks või kaks last ning te saate oma eluga hästi hakkama, siis on mulle öeldud, et oi appi, milline mõtlematu lapsevanem, ainult tahaks kodus passida ja toetuste najal elada. Eks sa katsu siis inimestele meelepärane olla- ei sobi üks, kisa lahti, ei sobi teine. Selle peale võiks öelda, et anonüümsetele vingujatele ei olegi sobivat lahendust. Nad ei tea isegi, mida nad kuulda tahavad. 

Aga jah, tõesti, mul ei ole plaanis veel lapsi saada, aga tulevikus ma kindlasti tahan- ühte või kahte. Miks mitte? Mul on juba kaks last. Ma armastan lapsi. Ja ma olen uskumatult paindlikuks muutunud tänu lastele. Kusjuures närvid saavad head trenni. Aga mitte see viimane ei ole põhjus, miks lapsi saada. 😀

Only registered users can comment.

  1. Ma ei mõtle järgnevat pahaga, võib tunduda järsk ja mölisev postitus.

    Miks sa mõlgutad mõtteid uuest lapsest? Sa oled nii noor ja küllaga aega lapsi saada. Lõpeta kool, tee autokool ära, minge reisige mehega, tee tööd, ostke endale maja või kolige maale. Ma tahaks sind mõista aga jääb arusaamatuks, et miks su mõtted koguaeg nii hullult hüppavad?

  2. Kui sa nüüd mu blogis ringi uudistad, siis just seda ma olengi kunagi kirjutanud- tahan maale kolida ja seal lapsed kooli saata. Oma kodu jne, siis võib hakata järelkasvule mõtlema. Hetkel ma panin kirja lihtsalt oma mõtted, mida inimesed arvavad ühte või teist küsimust küsides ja minu vastust nähes. Ma tahangi elada ja õppida ja autokooli lõpetada ja sada muud asja oma elus korda saata enne kui jälle koduseks jään 🙂 Noore inimese mõtted võivad selliseid lende teha ju, ma ei näe selles midagi halba 🙂

Lisa kommentaar

Sinu e-postiaadressi ei avaldata. Nõutavad väljad on tähistatud *-ga