***

lasteta puudub point?

7. mai 2017

Mitte terve aeg, mil ma olen olnud lapsevanem, pole mul sellist mõtteviisi olnud. Alguses pidasin tähtsaks seda, et saaks vahel end mehega välja tuulutama minna ja lapse mugavalt oma ema kaela lükata. Hendrik oli vist kuskil pooleaastane, kui ma esimest korda ta enda emale viisin, et saaks baari jalga keerutama minna.

Peale seda nagu väga ei mäleta, et oleks käinud end kuskil tuulutamas, kuigi tahtmine oli küll suur. Lausa hiigelsuur. Eks polnud veel jõudnud ju elu elada, möllata ja lõbutseda. Ikka tahtsid nina täis tõmmata ja tantsu vihtuma, vahet pole, et olid kellegi ema. Ka emad tahavad neid asju teha!

Mingi aeg meelitasime endale koju hoidja. See oli ajal, mil pealinnas elasime. Seal sai ikka aegajalt väljas käidud. Paaril korral nende pea nelja aasta jooksul baaris, mõnel korral kinos ja söömaski kuskil. Ja egas ei tahtnud ju lapsi kuhugi restosse kaasa võtta. Ikka tahtsime kahekesi olla. Muidugi sai ka lastega käidud kinos, söömas, ujumas, loomaaias, šoppamas jne.. Miljon kohta sai läbi käidud.

Ajaga kujunesid asjad nii, et polnudki need väljaskäimised enam nii lõbusad. Ei oodanudki enam teatud päeva, mil pidi hoidja tulema, et saaks mehega kuhugi kahekesi minna. Kui lapsed suvel nädalaks minu vanemate juurde läksid, olime härraga nagu kaks magamiskotti kodus. Ei osanud selle vaba ajaga midagi peale hakata, sest enamus nendest aastatest oleme olnud koguaeg lastega koos. Harjunud, et keegi lähedasest väga ei viitsi ega taha meie lapsi enda juurde hoiule võtta. Ja ma tegelikult ka mõistan seda. Lapsed tegime ju endale.

Täna võin ma öelda, et ma vist olen vabatahtlikult kodu ja laste külge naelutatud. Ma tahan olla kodus ja tegeleda lastega. Võib-olla on ka asi selles, et Paides mul reaalselt pole ühtegi inimest, kelle juurde oma lapsi viia, kui tahaks mehega kahekesi kuhugi minna või on mõjuv tegur see, et ma olen rase ja iga kuuga paisun aina rohkem. Ei viitsigi end välja vedada, rahva keskele või kohta, kus purjus lääbakil inimesed oma nädalavahetust mööda saadavad.

Lapsed olid nüüd paar nädalat tagasi nädalavahetusel minu vanemate juures jälle. Elame nüüd ju neile palju palju lähema. Win-win! Ja nii kui me lapsed ära viisime, ekslesime seal ringi nagu peata kanad. Reaalselt me ei osanud vaba ajaga midagi peale hakata ja mina, va rase, hormoonide ajel hakkasin peaaegu nutma ning mõtlesin, et läheme lastele järgi. No ei oska midagi ilma nendeta peale hakata. Elu on ikka maru igav ilma lasteta. Aeg venib nagu kaamliila! Aga tegelikult on asi ilmselt selles, et kui oled lastega koos, siis koguaeg miskit toimub ja aeg libiseb käest. Tõused hommikul üles, teed paar asjatoimetust, tegeled lastega, käid netis ära ja vaatad, et oih, magamamineku aeg juba. Nagu ei jõuakski midagi asjaliku päeva jooksul tehtud.

Lastega ei teki rutiini ka. Nendega on iga päev erinev. Uued vestlused, uued tegemised, uued pahandused, uued mõtted.. Kõik on teistmoodi! Ja ma olengi täna seda meelt, et pole pointi neid kuhugi kupatada. Ka koos nendega saab palju põnevat ja huvitavat teha, isegi ennast tuulutada. Alles hiljuti käisime lastega Tanel Padarit Paide Vallimäel kuulamas. Vihtusid teised seal tantsu, nagu vanad tantsulõvid. Lõbus ja lõõgastav oli. Kus me ikka nende eest pääseme, eksole? Viime päevaks-kaheks kellegi hoiule, aga lõpuks tulevad nad ju ikkagi tagasi. Pole pointi põgeneda. 😀

Only registered users can comment.

  1. Jane, mulle vöid küll oma põngerjaid tuua kui soovid vabadust. 🙂 Mul endal 4 last kodus ja neile meeldib kui mängukaaslased külla tuleks. Eriti poiss 😉

Lisa kommentaar

Sinu e-postiaadressi ei avaldata. Nõutavad väljad on tähistatud *-ga