… inimesed oleksid julgemad. Kõige rohkem soovin seda iseendale.
Teate, ma ei ole kunagi olnud see inimene, kes oskaks või tahaks oma tunnetest rääkida. Kunagi pelgasin oma lähedastele öelda isegi aitäh või et nad on mulle kallid.
Ajaga olen julgemaks muutunud ja just tänu lastele ent minust ei saa vist iial seda kallistaja-hinge, kes pidevalt oma lähedastele meelde tuletab, kui tähtsad nad mulle on, kui palju ma neid armastan või kui tänulik olen nende olemasolu eest. Lapsed on muidugi omaette teema. Neile olen ma nõus kasvõi iga päev rääkima, kui olulised nad minu jaoks on.
Ma ei tea, mis mind tagasi hoiab, miks ma selline külm kivi olen. Internetis, näiteks Facebookis või Instagramis ei pelga ma oma tundeid näidata, vastupidi, minu emotsioonid sotsiaalmeedias on kohati üle võlli ent päris elus ei oska ma neid välja näidata. Tunnen ennast sellel teemal üsna kohmakana. Minu jaoks on isegi õnnesoovide edastamisel kallistamine kuidagi… veider.
Üks päev leidsin kohaliku naise coopi säästukaardi ning mõtlesin selle poodi viia. Olin niikuinii sinnapoole minemas. Seesama naine astus poest välja ning küsisin, kas tema kaotas oma kaardi ära. Oh, kui rõõmus ta oli. Tänas ja siis… kallistas mind. Teate, see oli esmapilgul üsna veider ja ma kujutasin vaimusilmas ette naist puud kallistamas, sest just sama krampis ma olingi. Kõndisin edasi ja naeratasin. Mind valdas selline soe ja positiivne energia. Kallistamine mõjub hästi, järeldasin ma.
Kui ma olen blogis oma emotsioonidest kirjutanud, olen saanud väga palju tagasisidet. Võõrad naised (vahel ka mõni mees pakub õlga, kus nn nutta, enne muidugi uuritakse, kas meest või lapsi on :D) kirjutavad, kui inspireeriv ma olen nende jaoks, kui tubli ja äge ema ma olen.. Seda kõike on nii tore lugeda ja tekitab tõsiselt hea tunde.
Ma olen masekas passinud juba umbes nädal ning pea iga päev on mul nutuhood. Tänagi, paar tundi tagasi tihkusin hullult nutta. Ühel hetkel on lihtsalt nii kurb tunne ja siis lasedki kõik endast välja.
Ma soovin, et inimesed kirjutaksid teineteisele rohkem selliseid kirju. Olgu te omavahel võõrad või lähedased. Te ei tea iial, milline päev on kellelgi selja taga olnud. Te ei tea iial, mida tunneb teine inimene.. Võib-olla sellepärast olen ma muutunud siin tagasihoidlikuks ja ettevaatlikuks, sest ma olen ise emotsionaalsem ega taha kellegi tundeid riivata.
Mul tuleb iga kord naeratus näole ja tuju muutub hulga paremaks, kui saan kirja, mis on täis positiivsust ja toetavaid sõnu.
Ei, te ei pea olema mu isiklikud klounid, kes tuju üleval hoiavad ja see postitus siin ei ole selleks, et nüüd hakkaks taolisi kirju lausa voolama, lihtsalt… olge julgemad ja jagagem rohkem positiivsust, sest meil kõigil on raskeid aegu ning just nendel hetkedel on teiste tugi hästi oluline – võõras või mitte. 🙂