Määratlemata

maal puudub elu?!

2. sept. 2015
Ma mõtlesin hommikul pikalt, et tahaks täna millestki kirjutada, aga ei tea, millest. Vahepeal sai koristatud ja nõusid pestud ning tulin Facebooki korraks. Pealehel hüppas ette kohe Vaido Neigausi postitus, kus ta ema kolis Tallinna. Muidu kõik tore, aga postituse all kommenteeritab üks neiu, et “maal tõesti elu pole”. Mind, kui maalähedast inimest õudsalt häirib, kui inimesed midagi sellist ütlevad. Jah, kõigil on oma arvamus ja kõigil on õigus seda avaldada. 

Ma olen elanud juba pea 3 aastat linnas ja iga jumala päev igatsen ma elu maal. Ma sündisin maal, ma kasvasin üles maal, ma sain põhihariduse maal, ma sain oma esimese lapse maal. Kui ma maal üles kasvasin, mõtlesin ma pidevalt suure linna elust. Mõtlesin, kui igav on maal ja seal ei ole üldse mingit elu. Mõtlesin, kuidas tahaksin põgeneda pealinna ja seal elada, sest kõik sealne tundus huvitav, eluline, põnev ja kuidagi.. teistmoodi. 

Muidugi võib inimeste arvamus oleneda täiesti sellest, kes elab vaba ja vallalisena suures linnas, kes elab perega. Ilmselt sellel esimesel on tohhuijaa põnevam ja lõbusam siin, teisel mitte nii väga. Ja mina kuulungi sinna teise gruppi. 
Praegu kui ma elule tagasi vaatan, on kõik minu elu parimad ja õpetlikumad mälestused just maal elades saadud. Ma ei oleks ilmselt selline inimene täna, kui ma oleks kasvanud üles suures linnas. Ma ei ütle, et linnas kasvanud inimesed oleksid halvemad või kuidagi teistest madalamad.. Kindlasti mitte. Kõik inimesed on erinevad, kuid kindlasti mõjutab see inimest, kui ta kasvab suures linnas rahvamasside keskel või maal, kus on lisaks mõnele inimesele, rahu ja vaikus. Ilus loodus, mida lakkamatult nautida. 

Tihtipeale, kes kommenteerivad, et maal on igav elu või elu sootuks puudub, kipuvad olema need inimesed, kes ise maal pole elanud. Võibolla on nad seal puhkamas käinud, või sõprade/tuttavate juures, aga reaalselt pole nad pidanud seal ise elama. 

Mida mõtlen ma “maa” all? Näiteks alevid, külad ja isegi sellised maakohad, kus peale sinu ei ole mitte kedagi teist. 

Mulle südamelähedased maakohad on Rapla (olen seal sündinud), Keava (seal elanud), Kehtna (seal lasteaias käinud ning ka seal elanud), Võidula (enamus oma lapsepõlvest seal üles kasvanud), Vändra (seal saanud põhihariduse, head tuttavad/sõbrad, läinud gümnaasiumisse), Söörike (koht Vändra külje all, kus saime endale esimese kodu. Koht, kus kandsin oma esimest rasedust). Pärnu ei ole enam niivõrd maakoht, aga seal sünnitasin ma oma esimese lapse. 
Ma ei tuleks selle peale, et teiste valikuid niiviisi maha teha. Mulle näiteks ei meeldi üldse linnas elada, aga mis seal parata, kui muud valikut ei ole. Ma ei lähe iga Tallinnas elava inimese nina alla hõõruma, kui mõttetu ja igav elu siin minu jaoks on, sest see on ainult minu arvamus ju. 

Kui sa ei oska maal elu huvitavaks teha, siis sinu jaoks ei olegi seal mitte midagi. Sinu jaoks ongi see paras “pommiauk” ning elu on nagu seisma jäänud. 

Mul on kindel plaan kolida oma perega maale, kui esimene poeg kooli läheb, sest ma olen näinud enda peal, kuidas suurlinn mõjutab kooliskäimist. 

Only registered users can comment.

  1. Kunagi tahtsin jubedalt inimeste sekka kolida nüüd oleks soov metsade vahele tagasi saada 🙂
    Saan täitsa aru sinust.
    Eesti on suur ja lai populatsiooniga võrreldes! Kurb kuidas inimesed peavad elama olude sunnil tikutopsides (kaasaarvatud ma ise) üksteise kõrval kui meil on maal talusid mis seisavad tühjadena!
    C.K

Lisa kommentaar

Sinu e-postiaadressi ei avaldata. Nõutavad väljad on tähistatud *-ga