***

Mähkmed, lutt ja muud issanda heietused

Lugesin täna Malluka blogi, kus ta kirjutas lutist, käru- ja mähkmeteemast. Peab tõdema, et see postitus tuli mulle nii tuttav ette. Ilmselt tekitas see paljudes äratundmispiinu.

Teate ju, et meie seas on ideaalsed emad ja mitte nii ideaalsed emad. Esimeste sekka kuuluvad need, kes võimalikult vara kasvatavad oma lapsed inimesteks. Inimesteks, kes käivad potil, kes ei ime lutti, kes joovad tassist, kes söövad ise, kes kõnnivad omal jalal, kes on nagu suured lapsed juba. Ma võin ju öelda, et olen alati selliseid emasid imetlenud, aga tegelikult on mul savi. Väga tublid, on mul vaid öelda.

Ja siis on need mitte nii ideaalsed emad, kelle lapsed ei saa nendest asjadest nii varakult lahti. Nimetame seda siis emade laiskuseks, mugavuseks või on lihtsalt lapsel endal midagi, mille pärast ta ei ole veel valmis potil käima või lutist loobuma või ilma käruta liiklema. Kes teab. Põhjuseid, miks üks laps teeb ja teine mitte, võib väga palju, erinevaid ja tõsiseid olla.

Mind üldiselt pole kunagi huvitanud, millal kellegi laps hakkas ühte või teist asja tegema. Mis mul sellest? Kui ma nüüd ausalt ütlen, siis peale oma laste huvitab mind vaid oma õe lapse areng. See muidugi ei tähenda, et ma käiks ja õpetaks või tänitaks. Omast kogemusest jagan vaid nõuandeid ja nippe, kuidas mida teha või mitte. Jah, vahel annan ka siis nõu, kui seda ta ei küsi. 😀

Täna, olles kolme lapse ema, on mul tegelikult suht suva, kui keegi tuleb küsima või kommenteerima, miks mu laps ikka seda või seda teeb, miks ta seda juba ei tee.

Esimese ja teise lapsega oli raske toime tulla selliste kommentaaridega. Just siis, kui taolised etteheited ja vihjed tulid oma perelt või sugulastelt või teistelt lähedastelt inimestelt. Ikka tekitas nõmeda tunde, kui Hendrik oli kahe aastane ja küsiti, miks nii suur laps endiselt mähkmetes on. Mähkmeteema ongi mulle olnud just seetõttu hästi südamelähedane.

Mäletan selgelt, kuidas üks päev tekitati minus nii halb tunne seoses sellega ja võtsin Hendrikult mähkme päeva pealt alt ära. Eks see tekitas nii minus kui ka temas stressi ja seda oli tema käitumisest näha ning kahetsen, et lasin ennast teiste arvamusel mõjutada, tekitades sellega oma lapsele pingeid.

Raimondiga harjutasime juba varakult. Aasta ja pooleselt oli ta mähkmevaba. Ma teadsin, et nii on elu kergem, just teiste suhtumise poole pealt. Nägime kohutavalt vaeva, valasime pisaraid, aga saime lahti mähkmetest.

Vankrist ja lutist eemaldusid nad mõlemad väga varakult. Nii kui jalad alla said, neid enam vankri poole ei tõmmanud, seega.. mis seal ikka. Vankrid jäid küll alles, sest noh, igalpool ka ei tahtnud ju 2-aastasega jala käia. Vahel oli mugav neid vankris hoida. Enda meelerahu huvides.

Täna, tean ma, kui palju võtta arvesse teiste arvamusi, vihjeid ja etteheiteid. Ei solvu iga tühja-tähja peale ning ei pea ennast halvaks vanemaks, sest näiteks Kristoferil läheb tahke toiduga harjumine raskemalt. Vahet pole, et mitmed Kristoferi eakaaslaste emad tihtipeale räägivad, kuidas nende lapsed juba samat toitu söövad, mida nemad ise. Mis seal ikka. Tublid lapsed, aga Kristoferil ei lähe nii kergelt see. Samas ei mõista ma ka hukka neid vanemaid, kes keklsevad ja eputavad. Uhkus oma lapse üle on imeline asi ja seda võib tunda igal ajal, igalpool.

Kõik lapsed on erinevad. Arengud toimuvad individuaalselt. Jah, on emasid, kes ongi laisad ja enda mugavuste huvides ei suuna oma lapsi, aga on ka neid emasid, kes poevad kasvõi oma nahast välja, et laps kõigist nendest asjadest vabaks saaks ja on ka emasid, kellel läheb kõik libedalt, kelle laps ise sõrmenipsu peale hakkab potil käima või loobub lutist. Me oleme kõik lapsevanemad, anname endast kõik, et meie lastel hea oleks. Kes rohkem, kes vähem.

Tunnistan, et ka mina olen vaadanud kunagi viltu lastele, kes imevad lutti, kui samal ajal Raimond seda ei teinud. Nägin samas eas lapsi või isegi vanemaid ja mõtlesin endamisi, et nii vana, aga ikka lutiga, issand jumal. Seejärel mõtlesin uuesti, kas ma siis vaataks sellise pilguga, kui Raimond imeks lutti? Ei? Kindlasti mitte. Point on see, et ma ei saa vaadata teiste laste arengut enda lapse järgi. Ma ei tea iial, milline on teise lapse areng, kas tal esineb mingeid probleeme või tervisehädasid.

Me peaks rohkem pöörama tähelepanu oma lastele, mitte muretsema sellepärast, mida, mis vanuses kellegi teise laps teeb. 🙂

2 thoughts on “Mähkmed, lutt ja muud issanda heietused

  1. Lugesin ka seda mähkme ja vankri teemat. Ja ausalt ei saa ma aru, miks selline kisa?
    Iga laps erinev ja võrrelda kedagi on totter. Ja siis on nii palju emasid, kes tunnevad ennast (vist) puudutatuna, sest miks nad muidu on asunud enda seisukohti kaitsma.

    Mul on 2 last ja ma ei ole kunagi tundnud vajadust põhjendada kellelegi, kui vanalt ja miks mu laps veel lutti ja mähkmeid kasutab.
    See on ainult minu ja lapse valik ja kui keegi seda pahatahtlikult kommenteerib, siis on see tema viga, mitte minu või lapse puudus.

Lisa kommentaar

Sinu e-postiaadressi ei avaldata. Nõutavad väljad on tähistatud *-ga