Mandlite operatsioonist

Hendrikul lõigati mandlid ära.

Juba tegelikult eelmise aasta veebruaris pidi ta opile minema, aga kuna ta üsna tihti haige oli, lükkus see edasi… Kuni selle aasta veebruarini.

Kuna suvel väga ei soovitata lõigata, venitasin asjaga talveni, käisime 9. jaanuar kurgu-nina-kõrvaarsti juures kontrollis ja juba 5. veebruar saime opiaja. Päris kiiresti, eks. Ma ise kartsin, et ei saa nii ruttu, sest Tallinnas oli viimati järjekord vähemalt aasta.

Väikese koha võlud. Vist.

Hendrik on käinud adenoidiopil, mille ilusti üle elas ja väga hästi ka taastus. Peale seda tekkis kõrvadega probleemid, st iga kuu oli kõrvapõletikus, mistõttu oli ta peale aastast arstide vahet jooksmist peaaegu kurt juba ning lõpuks otsustati ka kõrvaga opile saata – oli samuti edukas, taastumine super ja laps kohe tervem, kuulis paremini, kõne hakkas normaalselt arenema. Enne seda oli kõne üsna segane, ütlen ausalt.

Ja peale kõrvaoppi läksid mandlid tuksi. Ma tõesõna mõtlesin, et mis järgmiseks? Mis järgmisena ära lõigatakse?

Seega me läksime 05.02 mandlite opile üsna kindla ja julge sammuga – Hendrik nendes oppides juba vana kala. Ainus, mida ma põdesin, oli see, et ma pean ta sinna haiglasse kohale lohistama, sest kodus ta tegi juba salakavala ülestunnistuse: “Emme, ma hakkan mööda haiglat jooksma ja sa ei saa mind kätte!”

Õnneks ei pidanud taga ajama ega lohistama. Ma üsna pikalt valmistasin teda kodus juba selleks päevaks ette ning ainus, mis tal silma märjaks võttis oli enne oppi väike läbivaatus, kus pandi talle käe peale kleepsud (et oleks kanüüli parem paigaldada hiljem), vaadati kurk ja kõrvad üle ning manustati rohtu, mis ta nn purju teeb.

Mis minu jaoks uus oli, oli see, et sain temaga kuni selle ajani olla, mil ta narkoosi all tuttu jääb. Teiste operatsioonidega seda olnud ei ole. Palatist kaugemale pole lubatud.

Ja veel ka see, et alguses uuriti mitu korda, kas jään ikka lapsega sisse – loomulikult, mis küsimus see veel on? Ma tean, et kui laps on vist 5-aastane, ei pea jääma? Aga isegi mina, käies 16-aastasena mandleid lõikamas, tahtsin, et emps kaasa tuleks. Mis veel siis ühest pisikesest 7-aastasest rääkida. Mu emasüda poleks lasknud eluilmas teda sinna üksi jätta. Võõrasse kohta. Võõraste inimestega. Võõras olukorras.

Nii huvitav oli Hendrikut vaadata, kui tal see purju tegev roht mõjuma hakkas. Keel muutus pehmeks, sõnad venisid. Aga pidas vapralt vastu ja opilaual ta tuttu jäigi ning mina läksin palatisse ootama.

Umbes tund hiljem kutsuti mind ärkamistuppa, kus Hendrik tudus. Ta olevat mind nõudnud, aga selleks ajaks, kui sinna jõudsin, magas ta jälle.

Enamus ajast ta tegelikult magaski. Peale oppi lausa 7 tundi jutti. Vahel korraks ärkas ja siis jälle magas edasi. Õhtul hiljem oli natuke pikemalt üleval, sõi ühe jäätise ära, poetas paar pisarat, sest kurk valutas, aga haiglas anti külmakott ja see tegi ta olemise palju paremaks.

Öö möödus kenasti, ilma ärkamiseta ja hommikul oli Hendrik juba üsna varakult üleval, sest teadis, et saame koju.

Ainus asi, mille pärast ta nutnud on, on see, et ta ei saa samu asju süüa, mida meie. Tema sööb vedelamat ja jahedamat toitu, jäätisedieet on hetkel teemas. 😀

Ja mis on kogu asja juures kõige mõnusam – poisid ei kakle, poisid ei vaidle, kodus valitseb enamus ajast vaikus! Hurraaa! Hendrik on nii vaikne, rääkida väga ei taha. Raimond on ka vähem aktiivsem, sest Hendrikul pole tahtmist temaga möllata.

Taastumine on päris hästi läinud. Arst ütles, et nädala ei tohiks õue minna. Kui nädal möödas oli, käisime ja olime natuke, sest ilmad ilusad ja no Hendrik akna pealt vaatas, et teised õues ja küsis, kas läheksime ka. Eks ma olin küll kahevahel, sest olemine oli tal ikka natuke selline nõrk, st ei söönud väga, ei rääkinud, aktiivne ta ka väga ei olnud, aga mõtlesin, et okei, läheme ja jalutame veidi.

Käskisin tal õues olles rahulikumalt asja võtta, mitte hullata ja möllata, sest 2-3 nädalat peale operatsiooni ei tohi väga füüsiliselt rabeleda. Ja ta oli üsna osav selles, lihtsalt nautis õues olemist.

Kodus on ka kõik hästi olnud. Magab hästi, sööb iga päevaga aina paremini, hääl läks normaalseks tagasi, kurguvalu kadus.

Täna, kaks nädalat peale operatsiooni, on kõik jälle endine. Kaklused, vaidlused… Ohjah. Kahju, et lastel ainult üks paar mandleid on. 😂 Okok.

Käisime perearsti juures ka opijärgses kontrollis ja Hendrik on terve kui purikas. Vahepeal kurdab kõrvavalu, aga arst ütles, et see on mõnda aega peale oppi täiesti okei. Läheb üle.

Nüüd siis Raimondiga 5. märts adenoidiopile. On lootust, et meie koju saabub peale seda jälle üks mõnus rahulik periood. Juba ootan. 😀

Lisa kommentaar

Sinu e-postiaadressi ei avaldata. Nõutavad väljad on tähistatud *-ga