***

Märtsi kokkuvõte: tere, antidepressandid!

No hei!

Okei, ma ei suutnud sellele postitusele mõelda mingit adekvaatsemat pealkirja esialgu ja siis lõpuks mõtlesin, et märtsi kokkuvõte on ju kirjutamata ja seome siis selle postituse kuidagi märtsiga.

Igatahes, võtsin ma esmaspäeval esimese antidepressandi.

Ma olen juba aastaid rääkinud oma võitlusest depressiooniga. Vanimad olijad teavad. 2019 aastal võtsin ka antidepressante, aga üsna lühikest aega, sest üks hetk tundsin end hästi ja “noh, olen peaaegu terve ja saan nüüd ise hakkama, jee” – diagnoos: doktor mina ise.

Külastasin erinevaid psühholooge, psühhiaatreid, aga kuidagi… Vajus ikka kogu asi soiku. Minu pärast.

Kunagi aastaid ja aastaid tagasi olin hästi tableti vastane. Kannatad ära ja kasvõi sured maha, aga ei ühtki tabletti – soeses depressiooniga siis.

Kusjuures ma isegi ei uskunud sellist asja nagu depressioon. Ma olin lugenud, et teised kannatavad selle all, aga enda puhul ei tahtnud kunagi seda uskuda või tunnistada – mis depressioon? Mul? Nalja teete? Jube kerge on ju oma laiskust depressiooni kaela ajada. Vot nii arvasin kogu sellest depressioonimajandusest.

Kuni hetkeni, mil nutsin ise oma toas põrandal nurgas ilma ühegi põhjuseta ja tahtsin lihtsalt maha kärvata.

Jep.

Ma olen juba aastaid depressiooniga võidelnud, vahel ikka mõeldes, et see kõik on mu peas kinni ja ma ei vaja tablette ja ma saan hakkama ja ma tervendan end ise. See on ju võimalik!

Kui loll! Kui mitu aastat ma oma elust lihtsalt piinlesin, sest et “Jane, sa oled tabletist tugevam!”

Ega paremaks ei teinud need tabletivastased, sest see kuidagi andis hoogu ju veel juurde – et tema saab tabletita hakkama, miks mina ei saa? Ikka saan ju! Aga sellessuhtes ma ei taha pisendada neid, kes ongi tabletivastased. Ma usun, et see on igaühe enda valik. Paljud ei poolda antidepressante ja see on okei. 😊

Ma usun, et tablett ei ole väljapääs. Usun seda endiselt. Arvan, et see eluke pole nii lihtne, et neelad hommikul ühe tableti ja elu on lill. Oi, ei. Ma tean, et tabletid aitavad, aga sama palju usun, et ma pean ka ise pingutama – tegema palju mõttetööd, et midagi muutuks. Ma ei saa loota ainult tableti peale vaid see on minu jaoks 50:50 olukord, kus mingi osa teeb tablett ja teise osa panustan ma ise.

Antidepressandid ei ole lahendus. Küll aga võib see lahendusele kaasa aidata.

Ma ei häbene seda, et võtan ravimeid. Ei häbenenud ka eelmine kord. Nagu ma ennist ütlesin, arvan, et meie tervisest oluline osa on meie kätes, aga me peaksime usaldama ka arste.

Hetkel räägin ma siis depressioonist, eks. Ärge hakake siit mingit koroonapropagandat välja lugema. Depressioon.

Veebruaris lasin vereanalüüsid võtta, sest tundsin end tõesti nagu tühjaks lastud ujumisrõngas. Väsinud, närviline, ärritun kergesti, emotsioonid vahelduvad ülihelikiirusel ja no, kurb oli olla. Ja see ei olnud selline “lõin varba ära” kurb olla vaid “jäätis on kapist otsas” kurb olla. Selline tugev ja pikaaegne kurbus.

Ja siis selguski, et raud on kehas jumala nullis ja kilpnäärme alatalitlus oleks nagu kah.

Raua preparaadid sain peale ja kilpnäärmega seoses pidin minema nüüd märtsi lõpus uuesti kontrolli, seni mingit ravi peale ei pandud.

Käisin nüüd märtsi lõpus uusi analüüse andmas. Võeti ka ferritiin, sest mul on jälle hull väsimus ja negatiivsed emotsioonid kallal. Mina arvasin küll, et näidud raudselt veel hullemad, aga ei, näidud olid palju paremad. Enesetundes see ei kajastu küll.

Ferritiin veebruaris oli 3, nüüd 14. Hb veebruaris oli 101, nüüd 121. TPO veebruaris oli suurem kui 1300 (norm on väiksem kui 60) ja TSH veebruaris oli 5.07 (norm 0.40-4) ja nüüd 1,58 (norm sama) ja TPO ei võetud seekord. Ehk siis… on ju paremad? Aga enesetundes see ei kajastu üldse.

Ja eelmine kord rääkisimegi perearstiga, et kuna näidud olid kehvad, siis alguses prooviks turgutada rauaga ja kui näidud paremad ning emotsionaalne osa ikka halb, siis paneks peale veel lisaks antidepressandid.

Ja sellise otsuse ma nüüd ka võtsin vastu ja perearst oli sellega päri, sest ma olen nende emotsioonide, väsimuse ja närvilisuse käes vaevelnud nii kaua ja ma ei jaksa enam…. Päriselt ei jaksa.

Kõige suurem süütunne, mis mind närib, vaadates tagasi eelnevatele aastatele, ongi see, et ma olin nii kangekaelne ja ei küsinud abi. Milline ajaraiskamine… Ja neid aastaid ei saa ma mitte iial tagasi.

Olen antikaid võtnud nüüd nädal aega, mingit mõju peaks tundma umbes 2 nädala möödudes ja praegu on küll kuidagi rahulikum olla. Mingi energia on ka sisse tekkinud ja ma ei tea, kas see on nendest soojadest ilmadest või päikesest, olen aias palju ringi mütanud ja tööd teinud.

Ma lihtsalt loodan, et ma seekord jälle üks hetk ei arva, et noh, nüüd ma enam tablette ei vaja ja bye ning teen selle kuuri ikka lõpuni. 🙂

Mis puudutab märtsi üleüldiselt, siis olen liikunud, maitsvaid toite söönud, lastega ägedaid asju teinud ja kuidagi uuesti tärganud. 😊

Loodame, et siit läheb nüüd aina paremaks mu hingeelu ja kõik sellega seonduv. Ma ise pingutan ka kogu südamest, et teha ja olla ja näha aina ilusamaid värve siin elus.

10 thoughts on “Märtsi kokkuvõte: tere, antidepressandid!”

  1. Selles polegi midagi häbiväärset! Vahel on vaja ja kõik. Olen ka ise võtnud, et oma nn. õnnehormooni jälle toimima saada.Pea püsti, kõik on mööduv.

  2. Jah, olles sinu jälgija näen kõrvalt juba, et vajad mingisugust toetavat abi. Usun, et tegid õige otsuse! Ise võtsin ad ilmselt pea kaks aastat kuni ühe päevani mil avastati maksakahjustus (uus ad mis mulle lihtsalt ei sobinud ja üsna haruldane, et maksakahjustust tekitab, seega jeiii to me et olen eriline) ja ravi pidin päeva pealt lõpetama. Olen nüüd varsti kuu ilma olnud ja tunnen, et suudan minna edasi praegu ilma ravita. Seega tee kindlasti kuur läbi 🙂 minu psühhiaater ütles veel, et minimaalne on 6 kuud aga see tähendab ka seda, et enamus sellest ajast ongi päriselt enesetunne ok olnud.
    Seega hoian pöialt ja elan sulle kaasa, sest ma tean mida sa tunned ja läbi elad ❤️

  3. Hei. Rõõm näha, et oled otsustanud mitte jääda “survival” mode’i. Olen ise ka eluaeg tablettide vastane olnud kuni jõudsin peale oma laste sündi samasse seisu 🙁 Ma tegin kohe mitmeid kuure läbi. Ise muidugi end aidates ja uut infot ammutades. Niimoodi siis 4a kuskil vahelduva eduga antikaid võtnud. Olin omaltpoolt kõik teinud u name it, et võita depressiooni. Suitsetamise jätsin maha, aga kerge deprekas ikka aina liikus ligi. Kui vanima 5a tütre vaimse tervise teedpidi käisin… Selgus viimase psühholoogi visiidil, et tal avalduvad tugevad ATH sümptomid. See on geneetiline, pärinev ühelt või mõlemalt vanemalt. Sellest võib kasvada välja, aga ei pruugi. See avaldub inimestes erinevalt. Mul automaatselt pirn läks põlema ja kohemaid hakkasin ise ka asja ajama. Vajasin selgust, et teha kriips peale deprekale. Kopp ees, et see mind aina rajalt maha tõmbab. Pärast kõiki visiite, anduriga kompuutertesti jpms selgus et mul on 99,9%-lise tõenäosusega inglisekeeles ADD- attentiondeficitdisorder. Emakeeli siis geneetiline häire nimetusega keskendumis-tähelepanu häire. Ma olen igati normaalne inimene, aga eluaeg nii vastuvõtlik stressile, ärevusele, paanikahoogudele, närvivapustustele jpms, mis mind elujooksul lõpuks korduvalt depressiooni viinud. Ajus on dopamiini definsiit… Rahulolu häiritud. Nüüd elule tagasi vaadates: makes sense kõik. Ma sügavalt soovin edu depressiooniga võitlemisel ja, et leiad samamoodi juurpõhjuse. Sa oled üks tugevamaid naisi maailmas.

  4. Olen aastaid sind jälginud ja samas ise samamoodi depressiooni ja ärevushäiretega võidelnud. Enda puhul olen kindel, et osaliselt on pärilik soodumus ja ravimitega endaga rahu teinud. Suhkruhaigele sa ei ütle, et proovi ikka ilma insuliinita hakkama saada ja vaata lihtsalt mida sööd. Kui kehas selle tootmine on ikkagi häiritud siis peab ravimeid võtma. Samuti on korduva ja püsiva depressiooniga häiritud ajus teatud ainete tootmine ja toimimine ning milleks end piinata ja loota, et äkki homme mu keha neid ei millestki tootma hakkab.

  5. Hei! Mul sai aasta just tehtud ja lõpetasin ravi. Pea meeles, et tbl
    Võtab sümptomid, et jaksaksid/oskaksid tegeleda põhjustega, et hiljem
    Aju oskaks ise hakkama
    Saada. St igakuised psühholoogi seansid ja see “ise endaga tegelemine” on väga olulised, et ravi oleks jätkusuutlik ja lõpuks põhjustest ka lahti saaksid. Igal perearstil on teraapiafond, kus ta peab hüvitama sinu psühholoogi vastuvõtud. Terve aasta käisin tänu sellele
    60 eurot/tund erakliinikus 5 euroga tund. Paljud seda ei tea, seal hulgas ka osa
    Perearste, ùtles mu psühhiaater. Küsi julgesti! Palju edu sulle!

  6. Lihtsalt teadmiseks, et TPO ei peagi korduvalt määrama, selle analüüsiga on kindlaks tehtud, et sul on kilpnäärme vastased antikehad ehk siis autoimmuunne kilpnäärme haigus ehk siis Hashimoto türeoidiit. Seda jälgitaksegi TSH abil, kuigi esmakordsel diagnoosimisel määratakse tavaliselt ja fT-4 ehk siis vaba kilpnäärme hormoon, siis on kergem ravi alustada, kuna TSH võib olla mõjutatud ka muudest tervisehädadest.

  7. Ma soovitan sul täiega hakata jälgima sellist imelist naist nagu Katre Kulbok ja võtta osa tema enesearmastuse challenge’is. Neid osalejaid on olnud juba sadu ja tagasiside on lihtsalt ülevoolav. Ma ise olen osalenud mitu korda lausa, sest see positiivne laeng on sõltuvusttekitav.

  8. Supertubli, et otsustasid tablettidele uue võimaluse anda. Mäletan kui endal see otsus ees seisis, siis minul aitas otsust teha üks naine kes ütles midagi stiilis, et AD pole mingid imerohud mis kõik maailmas korda teevad, kuid nad vähendavad seds udu, ärevust ja suminat nii palju, et sul on võimalus oma probleemidega tegelema hakata selgema peaga.
    Üks asi mis mu silma kriipis oli see, et perearstiga sündis otsus? Kas perearst kirjitas ka rohud või aitas lihtsalt otsuse tegemisel kaasa? Ma sügavalt soovitan inimestel pöörduda selliste murede ja rohtude jaoks psühhiaatri poole, sest kahjuks ole näinud perearstide poolt kaasa toodud korvamatut kahju seoses nende püüetega omal käel depressiooni jms ravida..
    Olen ise üks nendest, kes aastaid kannatas ja arvas, et ah küll läheb paremaks, kuni lõpuks võtsin sammud arsti poole. Sain AD peale aga psühhiaater oskas palju ohtusid enne ära näha ja sealjuures oli tal ka õigus, et jah, mul on küll depressiivne episood, kuid diagnoos teine, mistõttu jälgiti mind mitumitu kuud lähedalt, et esimesel võimalusel ruttu need maha võtta.

    1. Kuna mul psühhiaatri aeg alles juunis, siis perearst kirjutas välja ainult need rohud, mis psühhiaater viimati kirjutas. 🙂

Lisa kommentaar

Sinu e-postiaadressi ei avaldata. Nõutavad väljad on tähistatud *-ga