Me oleme valmis! (peaaegu)

Kirjutasin pea terve postituse valmis ja siis kustutasin jälle ära… Esimene versioon oli kirjana, kuid mõtlesin, et see on tsipa ebaoriginaalne, arvestades seda, et mitmed blogijad (ja ilmselt ka mitteblogijad) seda teevad. Üldse olen ma mõttevaene inimene ja ei oskaks ilmaski nii lüüriliselt sõnu ritta seada nagu paljud emmed blogimaastikul seda teevad. Ma alati loen neid kirju imetlusega! Oskus niiviisi sõnu ritta seada.. #imetlusväärne

Minult on ikka küsitud, et mis meil Kristoferi jaoks valmis pandud on. Kas oleme omadega nii valmis, et kui sünnitamiseks läheb, pole millegi üle vaja muret tunda? Absoluutselt mitte! Elu on näidanud, et kõik ei lähe plaanipäraselt. Näiteks ei ole ma mitte ühtegi mähet muretsenud. Beebiriideid on mul aga megapalju (õhe ja siin üks päev alles sorteerisin neid – kõik suurused kuni 62ni panin kappi, sest neid läheb enne vaja ja suuremad pakkisin kokku ning panin jalust ära. 

Hetkel paneb härra voodit kokku – otsustasime, et mõlemad saavad toas olema, nii korvhäll kui ka võrevoodi. Ruumi võtavad mõlemad, aga mis siis sellest? Oma mugavus on tähtsam, ma arvan.

Veel ei ole me muretsenud lutti ega lutipudelit. Jah, ma kavatsen hakata lapsele kindlasti rinda andma ja nii kaua kui võimalik, aga kogemus on näidanud, et lutipudel peaks olema igaksjuhuks kodus olemas. Lutt – ma ei plaani seda lapsele anda, mõlema kutiga on nad seda hakanud imema paarikuuselt. Ma isegi ei tea, miks, aga räägitakse, et lutti ei tasu imikule üldse anda. On see seotud kuidagi imetamise ja imemisvõttega, midagi kindlat ma öelda ei oska, aga arvan, et asi võib selles olla küll.

Rinnapump. Pole soetanud, kuid tean, et see on üks must have asi ja kindlasti ei tasu jätta viimasele hetkele. Mul on mõlema lapsega seda vaja läinud, eriti on see aidanud üle saada piimapaisust. Mäletan, et peale Raimondi sündi tekkis hirmus piimapais ja ma jooksin mööda Tallinna kesklinna kivikõvade pommidega ringi ning otsisin rinnapumpa. Huhh, mis põrgupiin oli hiljem pumbata neid rindu, aga mis teha… Raimond ei olnud ka just kõige abivalmim kutt mind sellest päästma. 😀

Apteegikraamist on olemas imikute küünekäärid, temperatuurimõõtja (mis ilmselt igas kodus on, kus on lapsed, aga mul on neid mitu tükki muretsetud :D), gaasiroht, mida ilmselt vaja ei lähe, sest olen mõlema kutiga võimelnud ja masseerinud ning täitsa hästi gaasidest lahti saanud nii. Niiskete salfakate fänn ma ei ole, olen pigem veeinimene ja kui on võimalus, loputan beebit sooja vee all. Vesi kuivatab ka nahka ja ilmselt on vaja muretseda beebi nahale sobilik ihukreem.

Mänguasjad. Esialgu vist ei oma need väga tähtsust, st on aega küllaga vaadata ja valida, millised mänguasjad on beebile sobilikud. Alguses on niikuinii tema põhitegevusteks magamine ja söömine. Muhebeebi (link!) saatis Kristoferile närimislelu ja see on ühtlasi ka ainuke selline “mänguasi”, mis tal hetkel olemas on.

Beebipesa. See ei ole küll must have asi, aga olen avastanud, et jõle mugav on beebit hoida selles näiteks diivanil või põrandal vaiba peal. Ei pea põdema, et tal kuhugi sealt pääsu oleks! Beebipesa saatis mulle Anni Pesa (link!), kust on tegelt kogu voodikomplekt saadud – tekike, tekikott, padjapüür, väike padi, voodipehmendus, voodikardin, imetamis-, nuudel- ja sünnitusjärgne padi, kummiga lina ja vooditasku. 

Inhalaator. Ma olen mõlemale lapsele teinud kas kartuli- või kummeliauru, mis on väga hästi aidanud. Seega ei ole ma inhalaatorist puudust tundnud. Küll on sellega aga vähem mässamist ning sellel korral kindlasti saab see kodus olemas olema – vaja võib kõigil pereliikmetel minna ju.

Ilmselt on midagi veel kahe silma vahele jäänud, kuid lapse ootamisega ei kipugi kõik 100% plaanipäraselt minema – õnneks saab kõike jooksvalt soetada.

Ja kuigi me ootame teda väga-väga, siis seni peab ta oma tulekuga ootama kuni vannitoa valmis saame. Tsipa-tsipa läheb veel ning pesuruum on valmis – siis anname talle rohelise tule. 😀

3 kommentaari

  • T

    Mis värk nende lutipudelite ja pumpadega on? Ei küsi üldse paha pärast. Ma lihtsalt pole näinud põhjust neid asju muretseda. Lutipudeliks on ju tiss ja piimapaisu vastu aitab kuuma dušši all käik (siis purskab iseenesest) või niisama rinna masseerimine (tops all, kuhu niriseda saab) täpselt nii kaua kuni hakkab hea. Kapsaleht rinnahoidjasse ja mõne päevaga peaks laps ja tiss suutma juba sellist koostööd teha, et pumbata on mõttetu. Mul on ka iga kord olnud väga hull pais, aga natuke kahju on raisata mitukümmend kuni 100+ eurot asja peale, mida läheb vaja max 3 päeva. See on muidugi minu kogemus (3 last vanuses 11-1, kõik saanud rinda 1,5-aastat). Ja ma ei räägi nendest, kellel ei tule piima kohe nii palju, et nad pumpama peavad ning ehk ka lisa andma, aga seda ju ette ei tea! 🙂

    • Jane Almers

      Aga siinkohal lähtudki sina enda ja mina oma kogemusest – mul ei aidanud piimapaisu vastu ei kapsalehed, soe dušš ega suutnud ise käsitsi pumbata, seega oligi ainuke abivahend rinnapump.

      Samuti lutipudel. Vahepeal tekkis olukord, kus laps ei saanud vajalikku kogust rinnapiimast kätte ning pidin rpa andma.. lutipudelist, seni kaua kuni sain stimuleerides piima kogust rindades suuremaks. 🙂

      • T

        Jaa, sellest kõigest saan aru 🙂 aga sellepärast jäigi segaseks, et pais ja piima puudus ei käi ju kokku. Ehk siis mina ei ole ostnud selliseid asju ette, mida võib-olla ei lähe vajagi (kui piim ei teki esimestel päevadel rinda, siis nagunii antakse lisa süstlaga, et oleks mingigi lootus laps kunagi rinnale saada). Aga absoluutselt ei kritiseeri, kui keegi arvab, et see on vajalik. Mina olen see õnnelik olnud, kellel piisab endast ja mustmiljonist rinnapadjast 🙂 Nii palju kui on naisi, on kogemusi!

Lisa kommentaar

Sinu e-postiaadressi ei avaldata. Nõutavad väljad on tähistatud *-ga