Määratlemata

meie loomaaiaseiklusest

16. juuni 2015
Ühel ilusal esmaspäeval mõtlesime perega minna loomaaeda. Haarasime lapsed ühes ja oligi minek. Ilm vedas natuke alt, sest päike küll oli, aga see-eest oli nii kõva tuul, et kui lapsi käest lahti lasta, võiski neist ilma jääda. Mulle see ilm kohe üldse ei meeldinud, aga kuna lastele oli juba lubatud loomaaeda minek egas siis ei saanud ju ära jätta. Ja sellel päeval toimus loomaaias muidu ka mingi üritus lastekaitse päeva puhul. Vanem poeg oli selleks ajaks juba korra loomaaias käinud. Sellel ajal, kui ta oli umbes pooleteiseaastane, aga ega ta midagi ei taibanud küll siis.. nüüd oli asi palju teistsugusem- kõik meeldis ja kõigest sai ilusti aru. Pisemale pojale jäi küll see käik arusaamatuks, v.a need suuremad loomad, keda oli võimatu mitte märgata. 

Jalutasime paar tundi ringi, vaatasime kõik loomad üle, keda oli võimalik vaadata. Hiljem käisime laadal, kui nii saab öelda. Esimene koht üle pika aja, kus sai maksta kaardiga põhimõtteliselt igas telgis. Alati, kui ma olen kuskil festivalil või laadal käinud, peab arveldama kõike sularahas. See ei meeldi mulle üldse, sest ma ei kanna kunagi sularaha kaasas. Loomaaias aga oli selline kaardimakse võimalus täiesti olemas. 

Peale laadal käiku istusime murule ja kogusime end, lasime lastel ringi joosta ning hiljem hakkasime koju suunduma. Sai hommikul vara ärgatud ja lapsed olid parajalt väsinud. Kohe, kui autosse istuma saime, vajusid mõlemad ära. Ega ma ise ka erksam ei olnud, oleks tahtnud kohe pikali heita ja silma looja lasta, aga autos oleks väga ebamugav magada olnud. Nüüd aga lisan pilte, mis sellel päeval tehtud sai. 




See ahv istus seal pakul nagu üks kuri vanaonu. Tõesti põrnitses kõiki sellise näoga, et “mida te kurat vahite siin, tõmmake leebet!” ja vahepeal isegi naeris hambad ning igemed laiali, nagu kõik inimesed, kes teisel pool klaasi on, oleks lollikari. 


Nagu loomaaias pika käimise peale ikka, kiskus ka meil kõhud kiirelt tühjaks. Mina võtsin endale kohe ühe suure burgeri, mis esmapilgul ei tundunud üldse isuäratav vaid üks salati ja saia käkk, aga kui ma selle olin nahka pistnud, oleksin viis sellist veel söönud. 


Kui oli aeg teha traditsiooniline pilt ZOO märgi juures, ootasime lastega päris pikalt, et teised emmed saaks oma lastega seal pildid ära teha. Ja kui meie seal kannatlikult olime ära oodanud, teised oma pildid ära teinud ning mina siis oma kahe põngerjaga sinna märgi juurde sisse seadnud, otsustasid teised emad, et kui neil pildid tehtud, siis ega neid enam ei koti, kas keegi teine tahab ka ZOO märgi juures pilti teha või ei. Ja nii me ei saanudki normaalset pilti, sest kellegi lapsed tolgendasid pidevalt jalus.


Jalgadel olid hiljem kenad päevitusrandid. Muide, terve jalalaba on selline pruun nagu pildilt natuke näha on. Seega, kui ma praegu ringi kõnnin, siis võib vabalt öelda, et mulle meeldib pruune sokke kanda. Tegelt ei meeldi, aga selline mulje jääb küll. Tennised olid samuti nii ribadeks sellest kõndimisest, et hoia ja keela. 



Ja siin on pilt meie kahest kangelasest, kes elasid need 3-4 tundi üle ilma vingumiseta ja virisemata, pea püsti ja rõõmsa meeleoluga!

Only registered users can comment.

  1. Vähem mõttekordusi ja üleliigseid sõnu, paremat oskust oma mõtteid arukamalt väljendada ning kirja panna. Long way to go. 12.klassi kirjandit tehes võid läbi põruda.

  2. 12. klassi kirjand on küll kaugel tulevikus. Ja et 12. klass lõpetada, peaksin ma esmalt minema kooli. Kooli lähen ma uuesti septembrist, seega on mul kaks aastat aega, et oma kirjaoskust ja väljendamist parandada. Ära sina sellepärast oma pead vaeva. 🙂

Lisa kommentaar

Sinu e-postiaadressi ei avaldata. Nõutavad väljad on tähistatud *-ga