miks kolmas laps?

Üks lahe inimene (loe: Britt) ütles, et tegelikult ei pea ma andma aru, miks ma tahan last saada. Olgu see laps esimene, teine või kolmas. Lõppude lõpuks on ikkagi grupp inimesi, kes arvavad minu valikutest ja otsustest ainult kõige halvemat. Inimesed, kes ei näegi midagi muud kui ainult negatiivset. Enne esimese postituse avaldamist valmistasin ma end ette juba selleks, mida siin hakatakse anonüümselt kommenteerima. Peab tõdema, et sain suurepäraselt hakkama- kustutasin täiesti ebatähtsad kommentaarid, mis ei ole ligilähedanegi kriitikale. 
 
Ma juba teadsin ette, et on inimesi, kes on 200% kindlad, et mina kavatsen kolmanda lapse saada siis, kui toetused kõrgemad on.. ja vahi värki, just nüüd 2017, kui ma rase olen, toetused tõusevadki. Siinkohal tekib küsimus, kas mina ei võigi enam lapsi saada, sest toetused on ju püsivad? Või pean ma ootama, millal toetused madalamaks lähevad ning siis on minu kord laps saada? 😀 Ma ausalt öeldes ei hakanud oma pead vaevama ja tuimalt deletesin neid kommentaare. Endalegi üllatuseks ei võtnud isegi südamesse. Minu jaoks on see juba nii tavaline, et te ei kujuta ettegi. Nagu ikka, siis oma nime all ei julge keegi piiksugi teha, aga anonüümsena taotakse rusikaid vastu rinda. 
 
Miks kolmas laps? Kolm last on alati minu unistus polnud. Ma ei ole täiesti kindel, kas ma kolme lapsega piirdun. Väike kahtlus on, et võibolla kunagi hästi kauges tulevikus võiks ka neljas olla, aga see on nii õhkõrn mõte. Kolm on täitsa okei, minu meelest. Ühes eelmises postituses ma juba mainisin, et tunnen end lastega nii koduselt. Sellist tööd ma teha tahakski, sest ühest küljest see ongi nagu ühe ema töö. Kuulen alatihti inimesi ütlemas, et naine istub lastega kodus ja mitte midagi ei tee. See tegelikult ei ole nii! Ma olin mitu aastat lastega kodune ja ka härra kippus vahel märkust tegema, kui kerge on minu elu- saan lastega kodus olla ja puhata. Mõni aeg hiljem, kui ma tööl käisin, oli ta lastega haiguslehel. Teisel päeval, kui ma töölt tulin, ütles, et kuidas ma jaksasin lastega nii kaua kodune olla. 😀 See pole midagi nii kerge, kui esmapilgul paistab. 
 
Ma mõtlesin teise lapsega umbes samamoodi. Kui on juba üks, miks ei võiks olla ka teine? Nüüd olen seda meelt, et kui juba kaks on, miks ei võiks olla kolmas? Pole ma enam nii noor ja jaksu ning energiat on ka palju, et veel ühte last kasvatada. Veel enam, et Raimond ja Hendrik on juba väga iseseisvad. 
Raha. Riigi toetus on minu meelest lapse kasvatamise juures ainult boonuseks. Kes teeb lapsi raha pärast? Raha saad sa poolteist aastat, aga laps jääb sulle põhimõtteliselt igaveseks. No üks hetk hakkab ta ilmselt iseseisvat elu elama, aga kuni 18-aastaseni peab ju vanem oma last üleval pidama. Kui mõtekas siis lapse saamine pikemas perspektiivis rahaliselt on? Riigilt saad sa küll pappi, aga endal kulub sul lapse kasvatamiseks ikka kõvasti rohkem seda.
 
Üks sõbranna tegi mulle eile põhimõtteliselt selgeks, milline ilge tropp ma olen, et tahan linnast ära kolida ja lastega esialgu koduseks jääda. See polevat mingi tõeline elu. Ma ei ole tõeline naine, kui ei käi tööl. Ega ta ei teadnud ka, et ma rase olen. Ma ei öelnud ise kellelegi. Kui keegi küsis, siis vastasin: “Jah, olen.” Ma ei näe pointi valetada, sest kunagi tuleb see ju niikuinii välja, aga ega ma ise ka ei käi inimeste juures ja teata: “Ouu, tead, ma olen nüüd rase!”. 
 
Tegelikult ma ei tahtnud üldse negatiivstele teemadele keskenduda. Tunnen, et sain koormast lahti. Kuigi on osa inimesi, kes kaevavad esimesena minu otsustest ja valikutest negatiivset välja, siis eile tegid mind inimesed nii õnnelikuks. Nii palju häid soove, nii palju kirju postkasti! Tõesti oli eile üks õnnelikumaid päevi minu elus. Aitäh!
 
PS! Ma ei oota kaksikuid! Eile nii mõnigi kirjutas ja küsis, et kas kaksikud tulemas (sest kaks pilti). Arst ei suutnud otsustada, kumba mulle anda ja sain mõlemad. 🙂

6 kommentaari

  • Anonüümne

    Nii palju kui on inimesi, on ka arvamusi. Kui mõtled teiste arvamustele ainult, siis oma elu jääb elamata.
    Oskan seda kindlalt väita, kuna kahjuks mina olen sellises seisus, kus teiste arvamused mõjutavad rohkem minu elu, kui iseenda soovid. Nüüd üritan ennast pingsalt ümber kasvatada ja elada sellist elu nagu olen lapsepõlvest saati soovinud (madal enesehinnang ja muu algas koolikiusamise ja vägivallaga, mida kogesin).

    Hetkel elan linnas, kus kohtusin ka abikaasaga. Nüüdseks juba 6 ja pool aastat. Jubedalt tahaks maale tagasi ja kasvatada oma kaks väikest poissi üles samades tingimuste kus minagi. Palju rohkem armastust ja avastamist maal, kui linnas.

    Olen 23a ja kahe väikse poisi ema ( 4a ja kohe-kohe 2a) . Soov on 4 last. Olen alati unistanud suurest ja kokkuhoidvast perekonnast. Eks eeskujuks ka mu oma perekond, mis on samuti suur. See armastus ja ühtehoidmine ja üksteise toetamine- uskumatu. Seda sooviks ka oma lastele.

    Kolmanda lapse plaan on alati mõttes mõlkunud. Plaanime vast sinna aega, kui üks lastest kooli läheb. Eks näis mis tulevik toob 🙂 Ülisuur soov on veel oma majake mõnes maapiirkonnas. Liigume igapäevaga oma unistuste poole!

  • Anonüümne

    Meie peres ka kolm last kasvamas. 2a vahedega. 6a, 4a ja 2a 🙂 Teise lapse saamine on kõikidele iseenesest mõistetav. Valdavalt olid peale uudise teatamist kommentaarid stiilis “jaa, ma arvasingi”, “lõpuks ometi” 🙂 jms. Kui kolmandat planeeritult ootama jäin ei tahtnud eriti rääkida. Ütlesin siis, kui keegi küsis. Oli mingi hirm, et öeldakse halvasti ja sosistatakse selja taga. Raseduse edenedes aga muutusin järjest enesekindlamaks ja uhkemaks. See valehirm ja veidi nagu häbitunne kadus. Olime kõik väga õnnelikud ja elevuses kolmanda pärast. Tegelikult sain ainult ühe halvustava kommentaari ühelt tuttavalt: “mis, JÄNESED olete või?”. Ja kui ma suured silmad tegin ja ütlesin:”Vabandust, kas sa palun kordaksid SEDA”, siis tuli tuttava näole sügav punastus ja vabandas. Ülejäänud kommentaarid olid positiivsed: Wow, väga vahva uudis! Te olete väga tublid! Kui abi on vaja anna teada!. Muidugi oli ka haletsemist: “kuidas sa küll hakkama saad?” “kas sa ikka jõud, kolmega on ikka väga raske”. Ehh, kolmega pole üldse raske 😀 Sama raske kui kahega 🙂 Ja ma usun, et meie perre tuleb ka neljas, umbes 2a pärast 🙂

Lisa kommentaar

Sinu e-postiaadressi ei avaldata. Nõutavad väljad on tähistatud *-ga