***

Miks ma oma postitusi kustutan?

Ma ei tea, mis värk sellega on, et mõnda inimest pidevalt häirib teiste inimeste käitumine. Issand, mind nii häirib, et ta oma postitusi kustutab! Issand, miks ta ise oma lapse eest sügisnäituseks need asjad ära tegi? Miks ta teeb seda või toda?

Ma olen vist mingi imelik, aga mul on küll jumala savi, kes millest kirjutab, millal kirjutab, kas ta kustutab oma postitusi, kes lapsele midagi lasteaeda meisterdab või mitte, või üldse, kes, kus, mis, miks. Miks ma peaksin oma pead vaevama selliste asjadega? Nagu mul endal poleks elu, millega tegeleda. 😀

Lisaks sellele, et ma olen jõle ajuvaba lapsevanem, kes ühe korra elus meisterdas ise lastele sügisandidest midagi, häirib see niii õudsalt inimesi ja nad on lausa pettunud minus kui inimeses, et ma oma postitusi kustutan. Jõle! Kuidas ma julgen? Eee… ok. #trauma

Eks võtab ikka südame natuke tugevamalt lööma küll, kui keegi sulle lingikese postkasti poetab kirjaga: “Näe, siin vist kirjutatakse sinust!” Sest ega enamasti ei kirjutata midagi head. Mitte et see kohustuslik oleks. 😀

Ma olen teinud blogides palju vigu ja postituse kustutamise põhjused ongi kas a) ma ikkagi polnud valmis seda veel jagama ehk ei mõelnud põhjalikult enne avaldamist (üks mineviku teemaline postitus), b) mul endal tekkis halb tunne, et olen kellelegi liiga teinud (nt Malluka kohta käiv postitus, selliseid postitusi pigem väga harva) või c) minult paluti.

Ma pole kunagi (ok, vb algusaastatel) kustutanud postitusi, sest kommentaarid ei meeldinud mulle. Te ei kujuta ette ka, kui palju heiti olen ma saanud ja tegelikult on see üsna paksu naha kasvatanud ning see mind üldse postitust kustutama ei ajenda. Enam mitte.

Aga noh… ei, inimesed ise selle peale ei oska tulla, mis need põhjused olla võivad. Treime aga postituse valmis ja laseme kõigil teistel otsustada, mis minul siis viga on ja miks ma selline olen. 😀

Ma olen nendest kustutamistest palju õppinud, st et teistest pole vaja kirjutada ja enne peaks rohkem mõtlema, kui oma mõtteid jagan, hoiab ära neid mõttetuid kustutamisi, ja järgmine kord olen targem. Võib-olla blogimine ei olegi enam minu jaoks. Who knows.

Loodetavasti said oma vastuse.

15 thoughts on “Miks ma oma postitusi kustutan?

  1. Ah see blogija ei oskagi muud kui teisi kritiseerida. Tema postitustes muud polegi. Ära tee väljagi.

  2. Palun ära kustuta oma postitusi enam, arvamusi on erinevaid ja selleks see blogi ongi et sa saaks oma arvamust avaldada. Sa ei saa arvestada sellega et ehk riivas see kellegi hinge, peast haigete inimeste hinge riivavad nii kui nii kōik asjad mida teised teevad. Su blogi facebooki leht ongi juba kōike muud täis kui blogipostitusi. Saan aru et vahepeal ka sina eksid ja teed inimlikke vigu, mina olen ka näiteks sama sorti inimene kes ütleb ära ja siis hiljem saab aru et mu arvamus oli vale aga nii ma ju arenen, muidu ei toimuks mitte mingit arengut 😀 las need postitused jäävad kus ka palju sōimu all sest praegu vist inimesed enam väga ei vaevu su blogis kommenteerima, jube väheseks on jäänud arvamuse avaldajaid.

    1. Jaa ma olen sinuga täiesti nõus! 😊

      Kuna minult on palutud, et mõned postitused kustutaksin, siis seda ma olen ka teinud. Õpin sellest seda, et järgmine kord antud teemadel ei kirjuta lihtsalt.

      Need postitused, mida olen iseenda soovil ära kustutanud, on jah kivi minu enda kapsaaeda, et miks? Põhjused õnneks antud postituses nüüd olemas ja ka nendest on midagi õppida – teistest pole vaja kirjutada ning enne rohkem läbi mõelda, siis ei ole vaja kustutada ka 😊

  3. Mm no see lasteaia postitus oli veits..mööda ? See lihtsalt jättis mulje, et kohe kui keegi sulle midagi ütleb, tuleb sellest postitus ja kuna nii on, siis peaks nagu inimesed sinuga suhtlemisel eriti ette vaatama ? Ma tean, et seda sa ei tahtnud, st et selline mulje jääks, sa pole selline lihtsalt. Eks see näitab ikkagi seda, et emotsiooni ajel ei ole mõtet kohe tulistada 😀

    PS!Minu arust on blogijate maailmas hea vanasõna, igast blogijast saab kunagi Mallukas 😀 😀 Pliis ära sina sama teed mine.( see tähendab siis seda, et iga asja peale solvutakse ning joostakse kohe blogisse halama, kui halvasti kõike temaga käituvad, sest tema on ju tore ja hea inimene xD )

    1. Jaa, ma tunnistan, et kirjutasin emotsiooni ajel ja asja rohkem uurimata. Minu viga ja minu eksimus. Enam nii ei tee. 🙂

      Ei ma kindlasti ei taha käia siin oma ego paitamas ja ootamas, et kõik teised ka seda teevad. Pigem julgen tunnistada, et olen ka tropp olnud, võtnud sõna seal, kus peaks vait olema. Üldiselt, ma usun, et kõik inimesed on tegelikult toredad ja head, blogijaid mõtlen siis (teised inimesed ka muidugi), aga laseme ennast tihti välismaailmast mõjutada, sellest, mis sotsiaalmeedias toimub ning võtame tihti asju liiga hinge, nagu mina viimasel ajal. Kuigi ei peaks. Eks ma proovin end selles osas muuta ja mitte nii õrna hingega olla. 🙂

      1. Jane, võibolla sa oledki õrna hingega inimene ja see pole asi milles end muutma peaksid, kõik inimesed on omamoodi, sa ei pea end muutma teiste pärast. Muidugi teine asi on see kui sa ise soovid end muuta selles osas et sa poleks nii vastuvõtlik välismaailmale aga ehk siis on lihtsam lihtsalt mitte mingeid mõtetuid kommentaare läbi lasta, las need olla aga postitus võiks ju ikka alles jääda, saad kunagi ise ka oma arengule tagasi vaadata. Blogi ongi ju enda arvamuse avaldamiseks.
        Sama selle lasteaia kohapealt, kasvatajate käitumine on nõme ja annab halba eeskuju ja sellele tuleb tähelepanu pöörata avalikult et ka teised vanemad julgeksid suu lahti teha kui sellist käitumist näevad. Mis siis kui keegi ongi nii vaene ja teda narritaksegi sellise asja pärast, mina näiteks jaksaks lastele lisariided osta aga on paljusi kes ei suuda.

        1. Enda muutmist pidasin selle pärast silmas, et ma tavaliselt ei ole nii õrna hingega ega lase kõigest välisest ennast nii kergelt mõjutada. 🙂

          Lasteaiateemast nii palju, et see postitus paluti mul kustutada, seega, jah. Eksimus oli minu poolne, et ma tormasin oma mõtteid jagama ning ka kasvataja poolne – ta väljendas end valesti. Ei mõelnud seda, mida mina aru sain. 🙂

          Ülejäänud postitused, mis ma kustutanud olen, nt Malluka teema, see läheb minu kapsaaeda, tõesti, poleks pidanud, aga kuna teemale sai joon alla tõmmatud, kuid inimesed aina tulid ja üritasid mind ikka ja jälle “käima tõmmata”, provotseerisid ja lausa solvasid, siis noh, ma ei osanud muudmoodi teemat lõpetada. 🙂

  4. “Ma olen vist mingi imelik, aga mul on küll jumala savi, kes millest kirjutab, millal kirjutab” “Nagu mul endal poleks elu, millega tegeleda”
    Eeeee?!Really?! Mida sa siin paar nädalat tagasi korraldasid, möllasid mingi tankla teema all, mis polnud sinuga üldse seotud. Järgmine hetk otsisid mingi malluka postituse ülesse, kus polnud sinust juttugi, tegid draama ja siis said aru kui loll sa olid ning kustutasid kõik ära… nüüd ajad sellist teksti, et sul täiiega suva kes millest millal kirjutab. Ja tegelikult sul ju polegi elu millega tegelda.
    Sa oled ausalt nii kahepalgeline ja ajad pidevalt nii vastuolulist juttu… Ega see kui sa ära kustutad postitusi, siis see ei tähenda seda, et neid pole olnud. Pane see blogija amet maha ausalt 😅

    1. Ma ei viitsi neid teemasid üles tõmmata enam, ütlen vaid, et kui oleksid nendesse postitustesse rohkem süvenenud, ei lahmiks sa nende sündimise põhjuseid siin kahte lehte ning teaksid, et need postitused puudutasid ka kohati otseselt mind.

      Maha ei pane, aga puhkusele mõtlen küll. 😊

  5. Emotsioonipostitused salvesta, aga ära avalda ja alles järgmine päev otsusta.
    Nt see viimane lasteaiateema – tõepoolest jättis see kustutamine imeliku maigu. Parem lahendus oleks osaline sisu kustutamine ja lühidalt editiga lisamine, et miks muutsid postitust ja kuidas lahenes (ilma sugugi isiklikuks minemata kellegi suhtes) – nii oleks olnud mõistetavam. Nii saavad ka teised, kes sarnastes olukordades on, midagi õppida. Nüüd jäigi arusaamatuks, milles asi oli ja kuidas selguse sai ja nagu mitmetest kommentaaridest lugeda, tegi järjekordne kustutamine sulle hoopis karuteene.

  6. Kui julged postitada, siis julge ka postitus üles jätta. Vahet pole kes millest valesti aru sai. Ja sinu see “äkki ei peaks ma enam blogima”, äkki tõesti ei peaks kui iga kriitikanool sinu suunas postitusi kustutama paneb. Samas ise kritiseerid ümbritsevat pidevalt. Häiriv ja jätab sinust lolli mulje.

    1. Mu meelest jätad sa veel lollima mulje, kui tuled kommenteerima, ilma, et oleks postitust ja kommentaare lugenud. Jeesus, kui raske on aru saada, et see “valesti aru saadud” postitus paluti mul kustutada? Mulle hakkab üha enam tunduma, et Malluka ülbus lugejate vastu vahel on täiesti õigustatud. Mida sõbralikum sa oled ja rohkem seletada, seda enam inimesed arvavad, et võivad tulla ja öelda, mida sülg suhu toob. Hangi endale elementaarne lugemisoskus palun, jätad vähem lollima mulje. Edaspidi ma ei hakka helbekestele mitu korda seletama ja need kommentaarid lähevad otsejoones prügikasti. Kui ühest korrast aru ei saa, jama lugu. 😁✌️

      Ja pole mõtet tulla siia nutma, et issand, kuidas sa julged oma lugejale nii vastata. Ma küsin, et issand, mis lugejad need on, kes lugeda ei oska ja aru ei saa? Pole minu asi seletada 345 korda, miks, postituses ja kommentaarides põhjused olemas. Ja kui sellest väheks jääb, siis tõesti, võõras mure.😁

      Ma ei tea, miks mõni “lugeja” arvab, et blogimises on lugeja kuningas ning mina, kui blogija pean omama ülimalt alandlikku suhtumist lugejasse. Kui midagi vastu öelda, on kohe kisa lahti, kuidas ei osata oma lugejatega suhelda. No kammoon. Veits üle viskab. Lugeja ei ole kuningas. Mitte keegi pole. Kui sa tuled ja suhtud minusse üleolevalt, siis ma vastan samaga. ✌️

Lisa kommentaar

Sinu e-postiaadressi ei avaldata. Nõutavad väljad on tähistatud *-ga