***

Miks mu hing küll nutab

Ma olen enamasti ikka selline inimene, kes püüab oma emotsioonide ja kurbade mõtetega ise hakkama saada. Kellele need ikka korda lähevad või teistel ju ka omad mured – mõtlen nii tihti. See on ka ilmselt põhjus, miks sellistel teemadel siin vähem kirjutan…

Ma sattusin täna lugema niivõrd head (ma ei tea, kui inimlik on selle teema kohta taolist sõna kasutada), okei, mõtlemapanevat postitust.

Olen tulnud siia mitmeid kordi, pannud kirja seda, mis mu hinge koormab, ära kustutanud ja lihtsalt edasi elanud. Kuid see postitus kõnetas mind. Väga. Ma tundsin ennast nii palju sellest ära. Ja ma ei oskakski vist paremini seletada, mida ma tunnen.

Kui ma eelmisel aastavahetusel kirjutasin postituse, et mööduv aasta oli mu elu halvim, siis ega vist sellel aastavahetusel ma midagi paremat kirja ei saa panna. On veel hullem aasta.

Mul on selline tunne nagu oleksin justkui keset tundmatut ja paksu metsa kuhugi auku komistanud ning sinna mädanema jäänud. Hüüan küll, et keegi appi tuleks, kuid tean, et keegi ei kuule mind niikuinii.

Mu elu on justkui korras. Mul on nii ägedad lapsed. Ja ausalt – nad viivad nii palju mõtteid mujale, annavad mulle tegevust ja hoiavad mind sellest mustast august eemal, kuid ma tunnen, et vajun ikkagi aina sügavamale.

Meil on oma kodu. Okei, pisike ja tahaks ju majakest, kus lapsed oma aias joosta ja mängida saaks, kuid siiski, see korter on meie. Täiesti meie.

Mu ümber on justkui häääästi palju inimesi, kuid ikkagi tunnen ma ennast üksikuna. Nagu ma oleks viimane inimene maamunal. Ja see tunne ei ole tore.

Iga päev on minu eesmärgiks päev üle elada. Minu unistused…. Mis need veel on? Ma tunnen ennast üsna kasutuna, sest mida ma teen? Istun kodus lastega. Ma tunnen, et olen kõndiv koristaja-nõudepesija-hooldaja ja minus ei nähtagi enam midagi enamat. Inimesed suhtlevad ainult siis, kui neil midagi vaja on.

Ma tean, et lastega kodus olemine ei ole mingi suvaline mõttetu tegevus, kuid ma tunnen, et olen end lastemaailma ära kaotanud. Lapsed siin, lapsed seal. Mitte, et ma vihkaks sellist elu. Ei.

Ma tunnen pidevalt mingit läbipõlemist, motivatsioonipuudust, alla andmist…

“Ma ei saa sellega hakkama, ma ei suuda seda, ma ei oska toda…” on nii sagedased mõtted. Miks ma millegagi ei tegele? Mul puudub huvi… Mind ei huvita ükski tegevus. Või mõtlen juba eos, et ma ei saa sellega niikuinii hakkama.

Geit küsis, kas ma mõnele koolitusele tahaksin minna. Aga mul puudub huvi. Ma ei suuda isegi 12. klassi lõpetada või autokooli minna. Selline lojus olengi. Laisk.

Ma olen sisemiselt nii õnnetu ja tagasi seal punktis, kus olin viimati ligi 6 aastat tagasi, mil olin oma ärevushäiretest ja paanikahoogudest nii väsinud, et mõtlesin endale käe külge panna. See ei olnud kerge otsus… Ja ma ei taha seda meenutada.

Aga see oli õudne periood. Ja tol hetkel arvasin, et ei tule sellest mitte kunagi välja. Paanikahood, tohutu ärevus – kõik see on tagasi… Olen jälle alguses.

Miks ma abi ei otsi? Hea küsimus. Ja kuigi mu mõistus saab aru, et ma peaksin seda tegema, siis mul puudub motivatsioon… Ma olen enda suhtes vist alla andnud. Asi küll nii hull ei ole, et mõtleksin endale käe külge panemisest, kuid olen vist leppinud selles augus olemisega. Võibolla mulle ongi määratud seal olla… elu lõpuni. Või siiski mitte? Igatahes tunnen, et mitte keegi ei suuda mind aidata…

Elu ju justkui läheb edasi. Kõik teised liiguvad edasi. Aga mina seisan paigal.

Väliselt olen rõõmus ja vahel ka sisemiselt. Teised näevad rõõmsat Janet. Mõni päev on ilusam, teine jälle natuke hallim.

Ma mõtlen pidevalt sellele, et miks mu hing nii õnnetu on, kui mul on justkui kõik olemas… Mitte midagi ei ole nagu valesti, aga sees valitseb rahutus ja miski nagu närib. Ma ei saa aru. Kas ma ei oska hinnata seda, mis mul on?

Mõistan, et mitte keegi ei saa mind aidata, kui ma ise ennast aidata ei taha.

Ja ausalt, ma ei taha kellegi haletsust. See on viimane asi, mida ma vajan. Mul on imelised lapsed, kodu, elan ja hingan ning olen selle eest megatänulik.

Ma tahan mõistmist, ma soovin, et te pühendaksite rohkem aega oma lähedastele, sest välimus võib olla alatihti petlik. Sinu lähedane võib naeratada ja näida õnnelik, kuid mis temas tegelikult peidus on? Uurige, olge olemas, meenutage oma lähedastele, kui tähtsad ja ägedad nad on. Kuni nad veel on meiega. Öelge üksteisele rohkem ilusaid sõnu. Kallistage. Armastage. Olge olemas.

60 kommentaari

  1. Lastega×3

    11. sept. 2019 at 12:09

    Armas Jane!
    Ma arvan, et see praegune tunne on sul nö normaalne, sest laste kôrvalt ei jäägi sul aega enda unistuste jms mõtlemiseks ja jõudu kuskile minemiseks, kool, koolitus, autokool!
    Seda on raske teha, sest esiteks nagu ei oskagi minna sellest päevakavast välja ja teha midagi teistmoodi. Juba see minuarust tekitab mingi ärevuse või teistmoodi tunde, et okei lapsed jäävad isaga ja ma siis lähen…kuhu kurat ma lähen, ei oskagi minna ilma lasteta, isegi toidupoodi! Sest koguaeg ongi see nii suur osa päevast..olla ja minna ja tulla ja teha Lastega!
    Mulle meeldivad ka minu lapsed ja mees ja kodus jms. Vahest mul ka selline kopp ees, sest noh kôik ongi meie õlul…korista, pese, kuivata, tee söök, käi poes, pane magama, ärata, mine järgi, vii ära….
    Mul on hea toetusgrupp ema ja tädi näol, nemad tulevad hoiavad ja mängivad lastega ja tänu sellele olen sunnitud sellest tavapärasest rûtmist välja saama.
    Samamoodi läksin ma trenni, ei mitte kõhnaks saama, vaid ennast välja elama. Ma olen nii energiline ja emotsionaalne inimene, et ma pean ennast nö välja saama rapsida. Täitsa äge on!
    Ma ei haletse sind, vaid leia sinagi endale mingid variandid, et õppida natuke sina ise olema, ema tuleb paariks tunniks kûlla või kui mees saab lastega tunnikese olla…noh tasahaaval harjutades, ma ka palju korraga ei oska, aga noh päris hästi tuleb juba välja mul 🙂
    A ja unistusi…neid mul ka isiklikult ei ole 🙂
    Kooli ma ei viitsiks ka minna(keskkool tehtud) ja koolitusele ka mitte. 🙂
    Autojuhiload on tehtud ja kui poleks, vot neid ei viitsiks ka teha 🙂
    Minule meeldis käia psühholoogi juures, just said nagu hetkeks nö sunniviisiliselt kodus välja, sest sinna ju lähed ûksinda ja no võõrale inimesele oli niiiiii hea kõik letti laduda ja nad oskavad täitsa head nõu anda.
    Proovi leida endas see natuke ja helista esimesel võimalusel ja pane aeg!
    Oled super ema ja super Jane!
    Kõike ilusat sulle ja loodan, et järgmisel aastal on see tûhi auk su seest kadunud!🤗🤗🤗🤗

    1. Jane Almers

      11. sept. 2019 at 12:14

      Ma lootsin seda juba üle poole aasta tahasi, kuid nüüd olen hoopis sügavamal augus ja ma ei taha mõeldagi, kus järgmine suvi olen… Lootusi sellest august välja saada vist ei olegi enam. 😶

      Ma ei suhtle oma vanematega. Tugivõrgustik pm null. Kahjuks. Isiklik teema, millest ei taha avalikult rääkida, sest ainult mina ei ole sellega seotud vaid ka teised.

      Aitäh sulle mõistmise ja nõuannete eest ning aitäh, et võtsid vaevaks ja kirjutasid ❤️

      1. M

        11. sept. 2019 at 07:27

        Olen eelmise kirjutajaga nõus. Tean kui raske on olla sina ise, eriti laste kõrvalt. Ei oska ühtegi soovitust anda aga olen alati mõtetega sinuga ja kui vaja ka suhtleme, kui see teeb natukene su olemust paremaks!
        Tahan, et naerataksid rohkem – oled nii armas inimene ❤️
        Hoiame kokku ja avame üks teisele end- tean, et see pole kerge aga koos seda ületada, saame kindlasti enesetunne paremaks!
        Ole tubli ❤️

        1. Jane Almers

          11. sept. 2019 at 07:44

          Aitäh! ❤️

          1. Andra

            11. sept. 2019 at 08:33

            Kuidas sa ei suhtle oma vanematega? Ei loe tihti sinu postitusi, aga korduvalt jäänud silma, et ema on su “parim sõbranna”?
            Jõudu ja vastupidamist.. Kõik meie emotsioonid saavad alguse meie endi mõtlemisest ja sul on mille nimel elada 🙂

          2. Jane Almers

            11. sept. 2019 at 09:53

            Jah, see oligi nii, aasta alguses rohkem…, aga nüüd asjad teisiti sellest, miks see nii on, parem ma ei räägi. Ma ei ole selles loos ainus. 🙂

        2. Mirju

          13. sept. 2019 at 08:46

          Suured tänud postituse eest!
          Olen samuti augus olnud suhteliselt pikalt, vahepeal oli paus – nüüd võtsin jälle rohud tagasi.
          Aga mul ei ole lapsi egas midagi. Samuti ei suuda ega taha midagi teha või ei julge, ei teagi miks. Kõik mõttetu ja tühi, loll ja saamatu, inetu ja allaandja jne. Kestnud on juba vahelduva eduga üle 10 aasta ja olen 26. Ei julgegi lapsi saada- äkki keerab mingi hetk täitsa ära.
          Aga tänan sind veelkord. Tean, et pole üksi tänu sellistele postitustele. Jõudu ja jaksu!

          1. Jane Almers

            13. sept. 2019 at 09:01

            Mul on siiralt hea meel, et sain kuidagi toeks olla. Või anda selle teadmise, et sa ei ole üksi. Sa pole üksi. ❤️

      2. Inx

        11. sept. 2019 at 07:47

        Ma nagu oleks lugenud endast. Ainus vahe on see, et mul on 1laps ja töökoht. Aga ma tunnen end ikka täpselt sellisena nagu sina… ma võitlen ärevushäiretega juba aasta. Ma söön antideprekaid ja olen 3x üritand loobuda, aga loobumise kõrvalmõjud ei lase normaalselt elada ja võtan jälle uue tableti, et elada enamvähem normaalse minana elu.
        Siin ma olen, ringis 😕 tohutu ring millelt ei saa maha. Ma ei taha midagi, mul on 0 huviringi v asja mida ma tahaks teha. Mul ei ole isegi sõbrannasi enam, sest mul on laps ja töö. Aega ei ole, tahtmist ei ole.
        Kuidas küll saada inimeseks ja tunda rõõmu, küsin iga päev endalt.

        1. Jane Almers

          11. sept. 2019 at 09:55

          Ma tahaks ka teada…

    2. Gerda

      11. sept. 2019 at 07:03

      Tead Jane .. sa räägiksid nagu minust.. mul on 3 last neist vanim on 7a ja noorim 1,5a . Ma ärkan hommikuti 5;50 selleks et ma aluatan köögi koristamisega , ajan lapsed üles ,toidan, sätin ja saadan kooli/lasteaeda…
      Ja nii 25/8 … mul pole aega enda jaoks ja veel vähem kellegi muuga tegeleda.. ja ma mõtlen 25/8 et miks ???
      Mul pole tuju, nutan öösiti ,käin nagu zombi ringi ja tunnen ma tahan saada eemale…
      Ma ei tunne enam ennast õnnelikuna.. ma tunnen et ma olen abielus selle kõigega mitte mehega..
      Ma ei tunne ennast naisena vaid orjana…
      Ma pole endale midagi lubanud igakord kui seda luban lõpetan ma laste kapis…
      Mul on 25/8 mõtted et ma ei jaksa enam ma olen väsinud.. ja sünged mõtted peas… mul on paanikahood ja ärevus…

      1. Jane Almers

        11. sept. 2019 at 07:25

        Ma olen ka seadnud ennast viimasele kohale ja enamus ajast ma vist suudan sellega isegi juba leppida.

        1. Gerda

          11. sept. 2019 at 07:46

          Meil mehega on tülid igapäevased ja lubame lahutuse sisse anda ja ma olen üles kasvanud vägagi vägivaldses perekonnas kus olin mina see pere must lammas.. ja ma tean et ma ei taha sellist elu oma lastele kuigi ma tean et laps on meie endi peegel…
          Ma lihtsalt tunnen ennast alla surutuna .. kõik mis ma soovinn,tahan või teen läheb vastu taevast ..mul pole motti enam midagi teha,tahta,soovida…

          1. Jane Almers

            11. sept. 2019 at 09:58

            Oeh, ma ei oskagi midagi selle peale öelda. Ma kasvasin üsna normaalses keskkonnas. Kurb on lugeda, et nii paljud vaevlevad samas augus… 🙁

  2. Pohl

    11. sept. 2019 at 12:11

    Sinu postitust ajas nutma. Just täpselt samade mõtete pärast nutsin ma eile öösel diivanil kui mu lapsed magasid. Mul ei ole kaaslast ka kõrval, kes lohutaja või ütleks hea sõnagi. Ainuke kaaslane on deprekat ja ärevushäire.
    Aga me saame hakkama!

    1. Jane Almers

      11. sept. 2019 at 12:31

      Minul on kaaslane, kuid palju ta toeks on… Meil natuke keerulised ajad minu mustas augus olemise tõttu. Mina ei lase end aidata ja tema ei oska seda teha. Nõiaring…

    2. Merka

      11. sept. 2019 at 09:02

      Pea püsti kullake!🤗

    3. P

      11. sept. 2019 at 12:42

      Tead…ainuke asi, mis siin ehk aitab on lihtsalt iseenda sundimine. Võtadki endale eesmärki minna uuesti kooli ja autokooli, hambad ristis. Muidugi ei pea kohe nii suurelt alustama. Näiteks võtad eesmärgiks korra nädalas kodust välja saada inimeste sekka. Ma ei tea, palju su kodukohas erinevaid võimalusi on, mõni huviring vms. Või annab ehk mõnda lähedasse linna sõita ja seal midagi teha. Äkki hakkab isegi meeldima. Ma tõesti usun, et näiteks gümnaasiumi lõpetamine annaks sulle nii palju energiat juurde. Lihtsalt see tunne, et suudad omale seatud eesmärgid täita. Ja sealt juba võib positiivne lumepall veerema hakata. Ma loodan, et mu kommentaar kuidagi karmilt ei kõla, sest nii see mõeldud pole. Mul endal vahel sarnased mõtted ja koju istuma jäämine saab olla kõige hullem asi mida teha. Fake it till you make it, nagu öeldakse. 🙂 Jaksu!

      1. P

        11. sept. 2019 at 12:45

        Oih, see pidi ikka eraldi kommentaar olema, aga läks kogemata vastuseks. 😀 aga mõte jääb samaks.

      2. Jane Almers

        11. sept. 2019 at 04:55

        Jaa, ma tean, et ainult see võimalus ongi veel – ennast sundida. Kuid ma leian alati põhjuse, miks mitte minna või miks mitte teha… Alaaati! Aitäh 😉

    4. Jane

      11. sept. 2019 at 02:24

      Sügav auk on mullegi tuttav. Mul on ka nagu kõik olemas, aga ikkagi. Suhelda on mul ka raske. Viimase aasta jooksul olen lõpuks aru saanud, et olulised on lapsed ja mees, aga kõige olulisem on oled sa endale ikka ise. Minu lapsed on suuremad 18, 13 ja 10 aastased. Aga kui nad olid väiksemad, siis oli mul täpselt sama masendav tunne. Nüüd mõtlen aina rohkem endale ja tunnen kuidas neid musti auke jääb aina vähemaks. Mul aitasid sellele kaasa ka hobid(käsitöö ja fotograafia). Väga hea on ka kõik mõtted kirja panna ja endast välja lasta. Ja õhtul teen lihtsalt otsuse, et ei mõtle mitte midagi ja kui mõtlengi, siis kasvõi pisikesele heale asjale, mis on päeval toimunud. Ja vähemalt minu puhul see toimib. Sina aga oled hea, et sellest räägid/kirjutad. Ja ehk tasapisi hakkab kõik jälle paremaks muutuma.

      1. Jane Almers

        11. sept. 2019 at 04:54

        Jaa, mul on ka päevik, kuhu oma pead tühjendan ja see aitab nii palju. Aitäh sulle ❤️

  3. Silja

    11. sept. 2019 at 12:22

    Palun-palun mine ikka psühholoogi juurde. Kui saad perearsti kaudu suunamise, peaks see täiesti tasuta olema.
    Paides peaks vähemalt kolm psühholoogi tegutsema. Ühega neist ehk ikka klapp tekib ja võibolla tunneksid ennast juba varsti palju paremini.
    Tõsise depressiooni puhul ei ole võibolla ka antidepressantidest pääsu. Kui ajukeemia on paigast ära, siis on selle kordasaamine ainult iseenda või isegi psühholoogi abiga väga raske kui mitte võimatu.

    1. Jane Almers

      11. sept. 2019 at 12:30

      Polegi oluline, kas tasuta või ei. Paides on pikad järjekorrad. Olen juba proovinud… Isegi imestan, et proovinud ole, aga jah, siia suht võimatu saada. Õnneks üks lugeja jagas Rakverre kontakti. 😉
      Pean ennast kokku võtma ilmselt. Kui mitte enda, siis laste pärast…

    2. Kerli

      12. sept. 2019 at 05:23

      Lugedes su postitust jäi selline tunne nagu oleksid rääkinud minust. Alles paar päeva tagasi istusin vannis kavatsusega eluga lõpparve teha. Kõik tundus nii tühi ja mõtetu. Aga mõte lapsele oli see, mis nagu kainestas. Kuigi kõik päevad mööduvad nagu udus. Jõudu ja jaksu võitluses depressiooniga.

      1. Jane Almers

        12. sept. 2019 at 05:38

        Nii kurb! Palun otsi sina ka abi! ❤️

  4. Jaanika

    11. sept. 2019 at 12:40

    Ma soovitaksin Sul väga minna kellegi juurde ja rääkida oma murest/probleemist kellegi täiesti erapooletuga, kes oskab öelda õigeid sõnu ning Sind ka selles olukorras aidata. Mina olen oma elu jooksul käinud nii palju ennustajate, selgeltnägijate, meediumite juures jne jne ja täiesti kasutult.. aga siis mulle soovitati Evat ja ma sain seekord ka päriselt abi. Juba ootangi meie reedest sessiooni üle mitme aasta Evaga, et saaksin end tühjaks rääkida ja tema sessioonilt täiesti teise inimesena lahkuda 🙂

    http://www.elukeskne.ee

    1. Jane Almers

      11. sept. 2019 at 12:49

      Aitäh sulle! Ma tean, et see ongi õige. Minna ja rääkida. Ma tean, et see aitaks, kuid miks ma ei suuda seda sammu astuda? Ma proovin end kokku võtta…

      Aitäh. ❤️

    2. Mari

      11. sept. 2019 at 08:49

      Tean ,mida sa tunned Jane. 3 lapse ema ja samasugused tunded… Mine otsi abi psühholoogilt.Võimalusel leiad ka tasuta abi valla kodulehelt.Ps! Sul on vaja täiesti enda aega, sa pead selle võtma.Kasvõi tunnike või kaks nädalas. Kindlasti ära jää murega üksi. Õhtul äkki kuskil sinu kandis trenn. Ajagi end korra nädalas trenni, kui Geidul võimalus hoida lapsi.Ära ole enam oma murega üksi.

      Sulle kõike head soovides!

  5. Babibo

    11. sept. 2019 at 01:41

    Hei! Nukrutsemine on ok, su tunded on ok. See on jumala tavaline, et lastega kodus olles tahab katus veidi sõitma minna 🙂
    Ma usun, et sind aitaks täiega kui saaksid igapäeva rutiinist välja.

    Aa, ja psühholoogid ikka soovitavad igal õhtul mõelda kolmele asjale, mille üle sa täna õnnelik oled. Eelkõige midagi sinu endaga seotut, midagi mis su ego boostiks😎

    Sa ei ole laisk, cmon nelja lapse kõrvalt kooli ja autokooli? See ikka megaraske ju. Aga kooli soovitaksin ikka käsile võtta üks hetk, võibolla ei ole see hetk kohe praegu, võibolla millalgi hiljem, kui jõudu ja jaksu rohkem.
    Käi ikka psühholoogi juures ja ära karda ka psühhiaatrit. Hoian sulle pöialt! Ma muidu ei kommenteeri, aga sinu musta augu postitusi alati. Ma lihtsalt tean mida sa tunned, aga ma tean ka seda, et see saab mööda minna 🙂

    Aa ja unetuse korral melatoniini oled proovinud? Uuri ja katseta, kui soovid 🙂

    Kirjutaks palju veel, aga mobla aku jookseb nii kiirelt tühjaks. Sa ei ole üksi! Naudi oma pisikesi nunnupalle, üks päev, üks hetk korraga! Ela hetkes 🙂 uuri ja ole uudishimulik ennast ümbritseva suhtes.

    1. Jane Almers

      11. sept. 2019 at 07:28

      Jaa, see rutiin, mis tekkinud on ja milles juba aastaid istun, on nii väsitav. Nüüd, kus lapsed lasteaias/koolis, on naatukene kergem.

      Asi vist selles ongi ka, et ma ei suuda endas enam midagi head näha. Ma tundun iseendale mõttetuna. Enne pidasin ennast kasulikuks, sest kandsin last. Aga nüüd…

  6. Tuttav tunne

    11. sept. 2019 at 04:55

    Lugesin seda ja tundsin end mitmes asjas ära. Ma olen koguaeg enda 3 lapsega kodus, meest mul kõrval pole. Ise pean kõike majandama. Mul on olemas oma kodu,lapsed keda tõesti armastan, väga tore perekond ja veel paremad sõbrad. Aga ma tunnen end üksikuna. Vahest kui olen veidi end kellelegi avanud, siis sealt mõistmist ei tule. Niisiis olen ma sulgunud endasse ja ei ei tunne enam end ära. Vaatad peeglisse ja ainus mõte on “kes sa veel oled??”.
    Olen ka mina mõelnud et kõigil on parem ja lihtsam, kui mind enam pole. Aga ma liiga nõrk et miskit sellist teha. Nii ma lihtsalt igapäev piinlen edasi. Lapsed käivad lasteaias küll.. Mul vaba aega oleks aga ühtegi hobi pole. Nii ma passin 4 seina vahel ja mõtlen lihtsalt lollusi enda peas.
    Psühholoogi juurde on mul saatekiri olemas.. Ja see ootab lihtsalt pool aastat juba kapi peal. Ei ole minul tahtmist ega julgust võtta nüüd telefon ja helistada. Samas tunnen vahest et enam nii ei jõua.
    Aga sisimas on säilinud lootus.. Et kunagi. Kunagi olen ka mina uuesti tõeliselt õnnelik. Jään lihtsalt ootama seda aega.. 🙂

    Aga Jane, Sa oled väga tubli ja armas inimene. ❤️ Kui ma iseendaga ei kakleks, oleks ma ammu sinuga ühendust võtnud ja tutvust loonud. Sa oled nii minu masti inimene. Sa oled väga hea inimene ja ma loodan et tuled ruttu sellest august välja. 😊

    1. Jane Almers

      11. sept. 2019 at 07:26

      Ma olen ka siiamaani lihtsalt oodanud. Ma ei tea, mida või keda, aga ootan. Et paremaks läheks. Nagu ootasin seda aastavahetusel ja enne seda. Kuid on hoopis halvemaks läinud. 🙁

  7. Mariliis

    11. sept. 2019 at 07:30

    Ma arvan et sul ongi see kurbus peal, sest sa tegeled ainult lastega. Ja sa alustasid noorelt. Sa pole olnud oma mehega kahekesi. Sa pole saanud üksi ise otsustada ega midagi ( kui õigesti aru saan siis teismelisena said esimese lapse). Sa pidid kohe suureks kasvama. Mul on kolm last. Ma tundsin pidevalt kurbust ja ausalt tüdimust sellest kodust, lasteat. Iga päev üks ja sama asi. Aga lõpuks kui ma läksin raamatupidamis kursusele ( ma arvasin et see võims mulle meelidida), see meeldis väga. Suurem rõõm oli kohe tagasi. Ma läksin tööle, kus tundsin end jälle inimesena, sest keegi ei rippunud mu küljes, ma ei pidanud koristama, süüa tegema, ise sain rahus süüa. Ega muidu ei öelda et lapsevanemad naudivad tööl käimist, sest see on justkui puhkus. Aga nendest kurbuse mõtetest lahti ei saagi ennem kui sa lihtsalt ise ei taha ega proovi. Kindlasti on su kodukandis mingeid gruppe asju, kes saavad kokku teevad erinevaid asju. Ei peagi olema mingi hull kursus. Kasvõi nt savi voolimine, mingisugune tantsugrupp, üksköik mis. Lihtsalt lähed ja proovid. Võtadki nädalas seee 1-2 tundi enda jaoks. See ei tee sinust ka halvemat ema. Sa ise tunned hoopis kuidas see rõõm tagasi tuleb, sest on vaja vahepeal seda rutiini muuta.

    1. Liisu

      11. sept. 2019 at 08:12

      Ma olen omadega juba selles punktis kus tunnen, et ka lastel oleks kergem kui mind ei ole. Mul lapsi vaid kaks, me oleme majanduslikult kaunis kenal järjel. Aga oma tervisliku seisundi tõttu ei saa ma tööl käia. Ja kui alguses mulle isegi meeldis mõte, et ma olen kodus vajalik. Hoian kõik korras, teen söögid siis nüüd tundub, et ei see pole ikkagi piisav ja samas pole mul jõudu, et teha rohkem? Abi otsida ma ka ei tihka tundub, et mida ma hädaldan on kusagil keegi ehk kellel on rohkem abi vaja. Jah ma ei suuda isegi perearstile helistada, sest ma kardan, et tüütan teda. Nii ma vaikselt siis istun oma maailmas ja kerin mõtteid.

      1. Jane Almers

        11. sept. 2019 at 09:55

        See on väga kurb. Ma tunnen ka, et läbi perearsti ei taha nagu seda kõike algatada ja proovin pigem ise otsida, kuidas saaksin kellegi juurde vastuvõtule.
        Ma loodan, et otsid siiski abi. Kui mitte enda, siis vähemalt laste pärast. 😉

    2. kaisa

      11. sept. 2019 at 11:20

      Väga kurb on seda postitust lugeda. Ma olen depressiooni ja võimalik,et ka ärevushäiretega maadelnud 17a alates, kui unistused purunesid ja kukkusin keskkoolist välja, kus oli kõrge tase ning palju stressi. Samuti vägivaldne lapsepõlv ja kõik sellega seonduv kuni ühiselamusse kolimiseni kummitas mind alati. Vist korra julgesin kooli psühholoogi poole pöörduda, aga tundsin et ta ei mõistnud mind täielikult ja teist korda ma tagasi ei läinud. Mõtlesin see aeg kõige mustemaid mõtteid, kätt külge aga ei julgenud panna. 7 aastat hiljem, praegu, tunnen et kui viimaste kuude ärevus poleks hullemaks läinud, siis ilmselt üritaksin ka ise kangekaelselt oma joru edasi ajada. Aga ma teadsin, et nii edasi ei saa. Murdusin stressi all, olin täiskasvanute gümnis viimast aastat, autokoolis ja osalise ajaga tööl. Üürikas tekkisid nõmeda omaniku tõttu suured arusaamatused ja pidime närvide säästmiseks elukaaslasega sellest loobuma..ostsime päris oma kodu, aga ärevus käis edasi..ärkasin pmst iga päev üles ja kohe olid kraanid lahti, pisarad lambist voolasid ja asi läks alati hüsteeriani välja (ilma näilise põhjuseta), no ja siis mu ainuke mõte oligi et nii edasi minna ei saa, isegi avalikus kohas lambist tuli nutt peale jne..olin sellest niii väsind lõpuks ja otsisin abi..sain siis psühhoterapeudilt palju abi (olin vääga skeptiline tablettide osas, seda ka kohe mainisin), vist kolmandal seansil endalegi üllatuseks tegi ta ettepaneku siiski ravi alustada, sest erinevate testide ja jutu põhjal oli mul tugev depressioon ja stressist ärevushäired, mis ise ei taandu. Mõtlesin sellele ja ühel päeval hakkasingi neid tablette võtma. Paar kuud hiljem ma ausalt ei mäleta millal viimati nutsin (v.a natuke arki sôidueksami feilimisel, sest tegin lõpus ühe lolli vea, mis kõik ära rikkus). Ûhesõnaga ma poleks seda never arvanud, et hakkan üldse normaalselt funktsioneerima, aga hetkel on optimismi palju rohkem, ei morjenda see ark, sest ma pole esimene ega viimane, kes esimese korraga mingi ära ei tee seda. Võtsin ka kutsika, kes motiveerib täiega õues liikuma ja külavahel inimestega suhtlema..samuti koertekool. No ütleme nii et ainuke asi ongi tugivõrkustiku puudumine, vanemad on mul 120km kaugusel, mehe vanematega läbi ei saa ning kohalikud on peamiselt lastega emad, mul aga lapsi pole sest tunnen et ennast on vaja veel kõvasti ravida ja oma tee leida..uute tuttavate leidmine ongi vast mu kõige suurem takistus, sest selliseid oma inimesi on mega raske välja kaevata ning üksi olles (hetkel otsin tööd ka siin väikelinnas, paar pakkumist on, aga load on vajalikud linnast kaugemal elades). Loodan täiega et asjad liiguvad ainult paremuse poole..ja nii ka sul. Ma tean et abi otsida on raske, aga juba üritamine on suur saavutus. Professionaalse abiga on võimalik nii mõndagi korda saata ja isegi kui pole jutukas, siis seal kuidagi tuleb see murede rääkimine loomulikult.. võin sulle ka Rakveres selle naise kontakti anda, tal on visiit 30€. 🙂

      1. Jane Almers

        11. sept. 2019 at 11:27

        Aitäh sulle!
        Ma kusjuures Rakverre saingi ühe inimese juurde kontakti. Ka psühhoterapeut. Ehk on sama inimene. 😉

  8. Maarja

    11. sept. 2019 at 09:25

    Väga kurb lugeda, et sellisea augus oled. Ka mina soovitaks minna rääkima kellegagi aga võimalusel võiks olla võibolla keegi, kes ei ole seotud haigekassa süsteemiga. Olen kuulnud tuttavatelt, et riikliku süsteemiga seotud psühholoogid kirjutavad väga kergelt rohte välja aga need pole ju lahendus(kindlasti on ka riiklikus süsteemis erandeid aga enamasti lähevad nad kergema vastupanuteed),. Võimalusel otsi erategija 🙂
    Loodetavasti saad järgmisel aastavahetusel tagasi vaadata ka öelda, et sul oli hea aasta 🙂

  9. K

    11. sept. 2019 at 10:04

    https://toetavadpraktikad.ee/kontakt/
    Julgen soovitada ja ei tohiks olla väga pikad järjekorrad ka 😉
    Kõigile muidugi ei sobi üks ja sama psühholoog, aga enne ei tea kui ei proovi 🙂

    1. Jane Almers

      11. sept. 2019 at 11:12

      Aitäh! Sain juba kontakti Rakverest ühe asjatundjaga 😉

  10. Lihtsalt Maria

    11. sept. 2019 at 10:45

    The happiness of your soul is in your own hands! 🖤

  11. Eve

    11. sept. 2019 at 11:19

    Kas fb ärevike grupis oled?Ja mine arstile enne kui hilja,psühhiaatritele pikad järjekorrad,et esiti kiiresti abi saada peaksid ikka vist perearstile rääkima ning esmased rohud temalt!Sul lapsed ja nad vajavad sind,mõtle mis siis saab kui su tervis läheb nii käest,et haigla satud?Jõudu võitlemisel selle haigusega,paranemise tee on pikk ja käänuline! 😉

    1. Jane Almers

      11. sept. 2019 at 11:28

      Jaa, olen seal täiesti liige. 🙂 Vahel räägin kaasa ka. 😉
      Juba ühendust võetud oma ala asjatundjaga. Aitäh! ❤️

  12. Epp Petrov

    11. sept. 2019 at 12:13

    Lugesin Su lugu, Jane, ja nutsin. Siis lugesin edasi kommentaare ja nutsin veel. Tean, mida te tunnete, sest olen ise samas augus olnud. Ja korduvalt. Täna olen juba 64-aastane ja nüüd on need augud vaid mälestus. Kõige esimesel korral päästis mind enesetapust mõte sellest, et mu lapsed ei vaja oma lapsepõlve niisugust mälestust – ema matus. Sel ajal ma kujutasin endale ette, et see masendus on mulle põhjustatud teiste inimeste poolt ja ma tegin oma elus kardinaalseid muutusi – kolisin, vahetasin tööd, jätsin abikaasa – ja ma suutsin oma elu muuta niipalju raskemaks, et tõesti-tõesti ei olnud enam aega masrnduda. Mõni aeg hiljem tuli aga kõik tagasi – et mind pole kellelgi vaja, mu töö on mõttetu, ma ei oska midagi ja sada sama rumalat mõtet veel. Olen neid mõtteid püüdnud uputada alkoholi – ei aidanud, nad raisad oskasid ujuda, püüdnud metsajooksuga maha raputada – korraks ehk jäidki maha, kodus ootasid jälle ees. No mida iganes. Õnneks selle enesetapumõtteni ma asjul enam minna ei lasknud – hakkasin aru saama, et lisaks lastele kannataksid mu surma tõttu ka tohutult mu vanemad ja teised lähedased. Kuni jõudsin perearstini totaalse väsimuse kaebustega – ma ei suutnud peaaegu et mitte midagi teha peale magamise ja söömise ja no kempsuskäimise. Tema tegi uuringuid ja pakkus depressiooni diagnoosi ning tablette. Olin väga negatiivselt meelestatud. Esimene preparaat lisaks ei toiminud. Aga mu perearst ei jätnud mind enam rahule, vahetas tablette, helistas ja uuris ja sai ravi toimima. Umbes poolteise kuu pärast hakkasin end paremini tundma. Ja esimene kuur kestis peaaegu täpselt viis aastat. Siis tundsin end jälle inimesena, mul oli jälle unistusi ja soove, mille täitmise poole püüelda. Tagasilangusi on olnud ka hiljem, elu on ju pikk, aga nüüd ma tunnen juba märke ja otsin abi – kellelegi kurta ma väga ei armasta, aga samahästi sobib selle ängistuse endast välja kirjutamine. Alati on hea kehaliselt liigutada, kasvõi nii-öelda vägisi, vastu tahtmist. Ja suurepärane abiline on muusika – kuula ja nuta või naera või laula kaasa või lihtsalt naudi. Veel on väga hea mängida värvidega – lastega koos joonistamine on suurepärane ravi – teed roosasid jäneseid ja lillasid kasse nii et ainult ise saad aru, kes jänes ja kes kass või sodid lihtsalt värvidega – seejuures pead meeles pidama, tumedamat heledamaks saada on keeruline, aga ka kõik tumedus tuleb endast välja joonistada. Igatahes tahan ma kogu selle pika jutuga öelda, et kõik lahendused on inimese enda käes ja spetsialistide abi ei ole vaja häbeneda ega põlata. Või õigem ehk oleks öelda, et võib küll häbeneda ja põlata võib ka, aga tark on ikka lasta neil aidata end ise üles leida. Ilusat elu, rõõmu ja parimat teile kõigile, mu kullakesed!

    1. Jane Almers

      11. sept. 2019 at 04:59

      Aitäh sulle selle pika mõtiskluse eest. Kurb, et tegelikult on võga palju neid, kes samade tunnete küüsis elavad. 😶

  13. qwerin

    11. sept. 2019 at 12:25

    Hei!

    Enda elu külge käe panemine ei ole lahendus. Minu naine/abikaasa jättis mind suitsiidi läbi siiapoole koos 3 lapsega (tol ajal 5, 7 ja 9).
    Mina sain oma elu ruttu rööpasse tagasi. Ei ole kaasat kunagi süüdistanud meie mahajätmises jne ning julgen öelda, et saan kenasti hakkama. Kuid tean väga paljusid, kelle elu keerab selline asi täiesti peapeale ning uus ring depressiooni või lihtsalt mõtteraskusega võib sealt uuesti pihta hakata.
    Abi selle haigusega ei ole meil lihtne saada. http://peaasi.ee/ on üks võimalikest. Aga abi peab leidama lõpuks siiski ise- depresiooni peetakse seni nn “mugavus” haiguseks, kui sellega ise otseselt kokku ei puututa ning arusaamist ning päris abi on raske saada. Kellel kokkupuude ja arusaamie puudub, nende jaoks saabub mõistmine tihti liiga hilja.
    Sinule ja Sinu perele soovin jõudu ja kindlameelsust.

    1. Jane Almers

      11. sept. 2019 at 04:56

      Aitäh sulle 😉

  14. P

    11. sept. 2019 at 12:54

    Kallis Jane! Mul on nii kurb lugeda su postitust, ma tean mida sa tunned. Ma ka ootasin, et äkki, äkki varsti läheb paremaks, kui selle üle elan, siis… saan ise hakkama.. Aga ei. Läks paremaks alles siis kui ma helistasin perearstile ja rääkisin talle oma mure ära. Perearstid puutuvad selliste teemadega niiiii tihti kokku, et see pole neile mingi tüli. Seega, isegi kui sul on olemas terapeudi kontakt, palun helista oma perearstile ja pane endale aeg. Nad teevad depressiooni- ja ärevusetesti ja selle põhjal vaatavad, kas on äkki AD vaja (jah, perearstid kirjutavad ka neid välja). Neid ei tasu karta. Vähemalt oskavad nad nõu anda, kas on vaja ravimeid juurde võtta või piisab ka teraapiast. Mind on tohutult aidanud kombinatsioon mõlemast.

    1. Jane Almers

      11. sept. 2019 at 04:54

      Ma tunnen häbi. Ma tean, et ei peaks, aga ausalt, mul on miskipärast häbi helistada perearstile ja sellest rääkida…

  15. Külaline

    11. sept. 2019 at 08:51

    Sa ei saa olla kuidagi kasutu ja mitte kellelegi vajalik, sest sinu lapsed vajavad sind alati. Sina oled nende ema just nii nagu sa oled ja nad ei võrdle sind kellegi teisega.

    Teiseks, perearsti häbeneda pole mõtet, arstid on kõike näinud. Samamoodi häbenevad mõned inimesed näiteks naistearsti või nahaarsti juures, aga kui patsiendi jaoks võib riidest lahti võtmine olla suur eneseületus, siis arsti jaoks on see töö ja ta näeb inimesi kõikvõimalike hädadega iga päev. Isegi kui on millegipärast häbi, siis häbene pealegi, aga mine ikka.

    1. Kätlin

      14. sept. 2019 at 12:10

      Kallis Jane! Olen kõiki su viimaseid postitusi lugenud ja mõistan sind! Samuti kommentaare… Hirm, et depressioonist on saanud me riigis uus epideemia.
      Lapsed on me päike siin nukras maailmas! Nad tahavad, et oleksime nendega koos! Nad vajavad meid. Lollid mõtted tuleb kohe minema pühkida!
      Ma mõistan sind ja sa ei ole üksi! Aga ma ei mõista, miks sa ei julge perearstile selle murega pöörduda? Blogis kirjutades näevad seda ju massid. Aga arst on ju arst. Ta ei lähe seda mujale pa***dama… Või läheb?
      Oleksid sa lähemal, siis tahaks sinuga koos jalutada ja maailma asju rääkida…oma sõbrannadega ei käi ammu juba kohtumas…nad ei mõista või ei mõista mina neid…väldin jne…ahh, kas olla.

      Mulle tuli praegu hea mõte, kirjutan sulle Instagrammi.

      Head ööd! 💜💜💜

  16. Klaara

    11. sept. 2019 at 11:03

    Jane! Ma ka tean, mida tunned. Aga mul on see kõik tööst. Lihtsalt välja sellest rattast ei pääse. Muud elu nagu polekski kui 12 päeva keerulisel tööl, magama, sööma, 2 päeva vaba, ei jõua eelmisest faasist veel toibuda, juba uued 12 päeva otsa. Mille nimel? Kus see elu on? Muuta ka lähemal kahel aastal midagi ei saa. See selleks..
    Ma tahtsin ehk siin kohatult midagi öelda, mida olen väga pikka aega mõelnud. Sulle on ette heidetud, et Sa pole kooli lõpetanud. Aga. Sinu kirjakeel ja õigekiri on võrreldes nii mõnegi ülikooli lõpetanud blogijaga hoopis teine tase. See on mind kogu aeg hämmastanud. Oled armas!

  17. Udusiil

    12. sept. 2019 at 09:44

    Been there. Vahel olen jälle. Ja saan sulle öelda, et keegi ei saagi sellest august sind välja aidata. Aga sa ise saad. Mul on kõik need lisas, mis sulgi-ärevus ja paanikahäire, kalduvus depressioonile jms. Aga ma tean ühte jumala kindlalt- enda elu kallale kippumist ei vabandaks miski sest see, mida ma teeksin oma lähedastele, oleks sama mis nad mõrvata. Nad elaks ülejäänud elu iga päev mitte ainult igatsedes vaid ka ennast süüdistades. Ja mul ei ole õigust olla nii isekas, et rikkuda nende elud, kes on mulle kallid. Sama on sinuga. Isegi kui see ei ole aus, et sinu elus on ainult rutiin ja kohustused ja ei mingit rõõmu, siis tegelikult on see paljude reaalsus. Ja mis iganes juhtub- sa pead end küünte ja hammastega sinna augu äärele vedama ja välja ronima, sest su lapsed vajavad ema. Nad väärivad ema. Katkise hingega lapsi on maailmas juba niigi liiga palju. Sa võlgned neile seda, et otsid abi- alustad perearstilt saatekirja küsimisega psühhiaatrile, kes omakorda saab suunata nõustaja juurde. Seni aga ma soovitan (omal nahal järgiproovitud igasugu erinevad rohud) apteegist käsimüügist osta Depremin safranitabletid. Nende toime on selles mõttes super, et teeb pea tühjaks ja samal ajal toodab õnnehormoone. Täiesti looduslik aga mõjub nagu retseptiravim. Kui võtad antidepressante siis tuleb üle vaadata kas võib koos võtta et ei tekiks serotoniini shokki. Aga jah, kindel on see, et emadel ei ole võimalik endale lubada seda, et august välja ei roni. Ma ei ütle seda selleks et ma kahtlen, kui halb sul on. Ma ütlen seda selleks, et on asju mis on kõigest suuremad. Ja lapse vajadus ema armastuse järgi on KÕIGEST tähtsam. Ka meist endist. Isegi lapse puhul teadmine, et ema plaanis endale midagi teha, plaanis nad maha jätta- see on tempel mällu igaveseks. Seega, ma siiralt loodan, et sa saad võitu sellest nagu halvatud olemise tundest vähemalt niipalju, et lähed apteeki ja leiad terapeudi. Sest sul on motivatsioon. Sa oled ema. You can do this!

    1. Jane Almers

      12. sept. 2019 at 09:56

      Ma olen täiesti nõus 😉 ja abi juba otsitud, aitäh! ❤️

  18. Danka

    12. sept. 2019 at 06:02

    Lugesin su postitust ja see tõi mulle pisarad silma, sest see meenutab seda kõike, mida ma põhimõtteliselt terve oma eluea jooksul olen pidanud tundma. Raskutega lapsepõlv koos keeruliste peresuhetega; psühhopaatsete kalduvustega esimene poisssõber, kellega pea 4 aastat sai koos oldud; järgnevate aastate jooksul mitmed erinevad katsed luua lähemaid suhteid (küll ilmes vastassool probleeme vägivallaga, küll alkoholiga jne), üks enesetapu katse, mitmed aastad eneselõikumist, rasked diagnoosid (depressiooni ja sellega kaasnevat olen suutnud arstide eest varjata ) ning selle kõige kõrvalt elus püsimine. Seda kõike nii vargsi, et kui sõbrannale suutsin lõpuks poetada, et mida ma olen üle ja läbi elanud siis ta ei suutnud imestust varjata, et kuidas ometi, ma ju olevat nii rõõmsameelne alati. Kõrvalt vaadates peaks ma tänapäeva standardite järgi olema õnnelik: kaaslane, stabiilne töökoht piisava palgaga, oma kodu, auto ja kõik muu esmavajalik olemas. Kuid ometigi ei suuda ma seda õnnepisikut endas leida kuna ikka leidub keegi, kes suudab tulla ja “teerulliga” üle sõita minu muredest ja raskematest hetkedest. Levinud klišeelikud väljendid, et jäta minevik selja taha, küll üle läheb, kellelgi on raskem, ära kuula teisi jms need ajavad ausalt öelda oksele juba. Me ei ole ühest “tehasest” tulnud, et meid saaks ühe mõõdupuu järgi rivistada ja kohelda. Ühe inimese tilluke probleem võib tema jaoks olla sama raske, kui teisele suur probleem. Samuti näiteks ei toiminud minu jaoks see niiöelda sundimismeetod, kuna mingil määral ebaadekvaatses olukorras ennast millekski sundides juhtus tavaliselt miskit, mis tegi olemise veelgi raskemaks. Mul küll endal lapsi ei ole tervislikel põhjustel aga see jutt, et lastel on ema vaja, on vähemalt minu arvates natukene aegunud. Me peame eelkõige alustama sellest, et iseendaga on hea olla ja alles siis saame me oma sisemist õnne, positiivsust ja armastust teistele jagada. Soovin sulle kerget teed leidmaks iseendas see õnnepisik, mis maailma taas õigele lainele viib.

    1. Jane Almers

      12. sept. 2019 at 06:09

      Ma loodan, et suudad samuti abi leida, sest üksinda selliste mõtete ja tunnetega olla on väga raske. 🙁

      Aitäh sulle ❤️ ja aitäh, et jagasid oma kogemust 😉

  19. Nele

    14. aug. 2020 at 11:42

    Tere Jane! Su postitus on küll juba pea aasta vana, aga mina lugesin seda täna. Ja tundsin ka iseennast selles ära, kuigi ma ei olnud oma deprekas nii kaua. Eelmine aasta ja suvi olid eriti rasked. Ootasin oma kolmandat last, maja hakkas valmis saama, aga mina olin nii üdini õnnetu ja masenduses, et peas olid isegi enesetapumõtted. Kohutav aeg. Aga ma olen nüüdseks oma august välja roninud. Tõsi ta on, et keegi ei saa seda sinu eest teha. Aga see on tehtav. Ehk sa oledki seda juba teinud? Aga ma sooviksin siiski jagada, mis mind aitas. Ma ühel hetkel hakkasin aru saama, et mu peas ketravad ühed ja samad lindid. Keegi nagu loeks mulle mingeid tüütuid ja masendavaid lugusid ette. Ma otsustasin selle jutuvada oma peas ära lõpetada. Nii kui märkasin, et lint läks jälle peale, sageli juba kohe ärgates, sain selle sabast kinni ja hakkasin midagi täiesti uut mõtlema. Lihtsalt katsetasin, mis oleks kui räägiksin endale positiivseid lugusid. Ütlesin endale ilusaid asju, täpselt vastupidi nendele negatiivsetele mõtetele, vaatasin peeglisse ja naeratasin endale… Ja nii iga päev. Kuni ühel hetkel need negatiivsed mõtted ei tulnud enam. Või kui vahest midagi tõmbas need jälle käima, siis ma sain sellest aru ja hakkasin endale jälle positiivset “ajuloputust” tegema. Üks asi on oma mõtete ja meelega tegelemine, aga tuleb minna veelgi sügavamale enda sisse. Mis teeb haiget? Miks? See valuallikas tuleb üles leida. Minul olid osad hingehaavad pärit lapsepõlvest, aga ka eelmistest eludest. Jah! Päriselt! Ma ka ei uskunud selliseid asju varem, aga nii on. Hing tuleb terveks ravida. Ükski rahusti ega antidepressant seda inimese eest ei tee. Mind aitasid väga palju Christina Lopez’i Youtube videod ja juhitud meditatsioonid. Sain vastused väga paljudele oma küsimustele ja jõudsin lõpuks iseendani. See ärevus ja deprekas tulebki sellest, et me pole endaga ühenduses. Tundlike hingedena juba lapsena paneme oma südamed lukku, aga nii on väga valus elada. See väga paha olemine e depressioon sunnib meid muutuma, sunnib meid end terveks tegema ja laseb lõpuks enda tõelisel olemusel avaneda. Kui miski ei motiveeri, siis see tähendabki, et pole vaja midagi teha. Ennast sundida ei tohi, valu peitmisest või kõrvaliste tegevustega maskeerimisest pole pikemas perspektiivis abi. Mine sügavamale. Otsi üles põhjused. Sa jõuad endani. Ja siis tuleb su ellu tagasi ka valgus, elurõõm ja motivatsioon midagi teha, korda saata. Sa saad aru oma missioonist siin elus. Ja ei mingeid pimedaid auke enam 🙂

  20. Kadi

    12. okt. 2020 at 09:50

    Naine 😀 ma hoolin kõigist inimestest, ma ei tea ise ka miks. Seega esimenw mõte on, et tahaks sind aidata 🙂 loe raamatuid ka vali välja hea psühholoog. Ära karda, Sa ei ole hull. Hullud ei kahtle enda vaimses tervises. Proovi uusi aski võimalusel, see võibki pakkuda huvi 🙂 kui oled piisavalt tugev inimene, võid pärast oma mentaalse tervise kohta kirjutada, kui pole, siis ära kirjuta, sest on väga palju inimesi, kes ei mõtle, mis sülg suhu toob ning võivad pärast infot su vastu ära kasutada. Kindlasti oleks hea kui saaksite vahel oma mehega ainult kahekesi välja, ning otsi endale inimene, keda sa ei karda 100% usaldada 🙂 mõnedest asjadest rääkimibe teeb kergemaks 🙂 usu 🙂 sinusuguste tunnetega on la väga palju inimesi, kes peidavad end naeru taha

    1. Jane Almers

      12. okt. 2020 at 10:06

      Ma olen sellessuhtes endale juba nende 8 aastaga nii paksu naha (ise näed ka ju 😅) kasvatanud, et ma ei hooli sellest, kas keegi kuskil itsitab mu üle nende kirjutiste pärast või kuidas ta neid minu vastu kasutab, päriselt. 😊

      Minu jaoks on tähtis nendest asjadest just rääkida. Avalikult. 😊

      Terapeut on ka olemas, kelle juurde peaksin homme minema, aga ma olen sellest suurest stressist vist haigeks lausa jäänud ja pean selle kahjuks edasi lükkama. 😊

      Mehega käime ka aegajalt kahekesi väljas, aga tunnen, et lapsed vajavad seda väljas käimist rohkem. 😊

Leave a Reply