Homme on esimene september! Jah, ma kirjutan kuupäeva sõnadega, sest ma olen niiiiii elevil. Paljud kindlasti mõtlevad, et riläääääääks, see on kõigest september ja kõigest kool ja… Tavaline ju. See on iga aasta nii.

Aga eiiiii, see ei ole tavaline. Minu laps läheb kooli. Ta läheb kooli! Minu laps! Minu pisike Hendrik.

Ta on suureks kasvanud!

Ma olen ikka iga aasta vaadanud heldimusega neid vanemaid ja nende lapsi, kes esimest korda kooli lähevad ning mõelnud, et minu laps veel ei lähe. Aega on. 6 aastat. 5 aastat. 4 aastat. 3 aastat. 2 aastat. 1 aasta. Ja nüüd ongi see aeg käes.

Ma ei suuda seda lihtsalt uskuda. Mitte et mu laps koolivõimeline poleks, aga lihtsalt, millal ja kuidas ta nüüd ühtäkki nii suureks poisiks kasvas?

Jõle täiskasvanu tunne tekkis, kui ma Hendriku dokumente kooli viisin. Selline tähtis tunne. Uhke tunne. Muidu olen ikka harjunud lapselikus keskkonnas olema ja enamus ajast tunnen ennast ka ühe paraja lapsena, aga sellised käigud ja viimised tuletavad ikka meelde, et ma olen lapsevanem. Ma olen täiskasvanud. Ma olen keegi tähtis kellegi elus. 😅 Muidugi saan oma ajuga aru küll, et olen muidu ka täiskasvanud inimene. Vanuse poolest. Vahepeal… 😅

Kui nüüd rääkida sellest, kas Hendrik kooli ka tahab minna, siis ei. Ei taha. Alguses rääkis, et seal on igav. Kui ma hakkasin talle rääkima, et koolis ei pea ta magama ja saab varem koju kui lasteaiast ja õpib uusi huvitavaid asju ja saab palju targemaks poisiks, siis juba tekkis tal selline “neeeh, siis võiks ju isegi proovida” vastus.

Ja siis üks päev teatas ta, et ikkagi ei taha kooli minna, sest seal nii palju inimesi. Hendrik on üsna häbelik poiss. No ma mõtlen teiste ees. 😅 Aga kui ta juba üks kord ära kohaneb, läheb kõik ainult paremaks.

Mäletan, et mina tahtsin küll hirmsasti kooli minna. Kooliasjade ostmine oli nii lahe. Ja ma ei jõudnud ära oodata, millal saaks neid uusi asju kasutama hakata. Pliiatsid oma ilusasse pinalisse panna, päevikusse kritseldada (🤫🤭), vihikutesse kirjutada. Peale esimest aastat aga taipasin, et tahaks lasteaeda tagasi. 😅

Lõpuks motiveeris Hendrikut vist teadmine, et kui ta läheb kooli, siis peale 9. klassi saab ta minna ka autokooli. Aga loodetavasti see õhin ja huvi, mis kõik hetkel minus valitseb, kandub talle ikka edasi ka.

Ja see, mis peale 9. klassi saab… Ma ei viitsi siin isegi seletama midagi hakata. Kui inimesed ei taha aru saada ega siis nad ei saa ka. 😅

Soovin kõigile toredat kooli algust! Nii äge ikka. ❤️