Minu keha. Minu hing.

Mul on sellest natuke raske kirjutada, sest ma ise ka ei usu, et see pind mu jalge all on nii kõikuma löönud. Alles mõned kuud tagasi kekslesin ma siin, kui rahul ma oma keha ja hingega olen. Ja olin ka. Aga kui aus olla, on rasedana üsna lihtne oma kehaga vaherahu sõlmida, sest paisumine on selle perioodi üks loomulik osa ja mis sa ikka selle vastu võitled.

Nüüd on asjalood väheke teisiti. See peegelpilt pole nii mokkamööda ja nüüd enam ei lase nii lihtsasti endast täismõõdus pilte klõpsida, sest… vaatepilt pole midagi nii kena.

Ma pole kunagi põdenud mingeid venitusarme ega midagi. Samas pole ma ka see ema, kes nimetaks neid uhkusetriipudeks. Noup. Kui ma saaks valida, kas need on mu kehal või ei, oleks mu valik kindel ei. Aga kui on, siis on, mis seal ikka.

Pole vist mingi saladus, et mulle süüa meeldib. Viimasel ajal olen ma oma magu piinama hakanud. Pigem söön minimaalselt, sest ma olen nii segaduses… Söön palju, olen ülekaalus, ei söö üldse, olen ülekaalus. Ma tean – ma tean, mitte kumbki variant ei aita oma peegelpildiga sõbraks saada.

Ma ei tea, see enesekindlus minus on kõikuma löönud. Ma isegi ei tea, miks. Kindlasti ühelt poolt need “Millal kavatsed oma kehaga tegelema hakata? Millal trenni? Millal uuesti kõndima? Palju kaalud? Palju alla kavatsed võtta?” küsimused, aga ma ei saa neid ka pahaks panna, sest inimestel on uudishimu. Ja kuigi ma üritan neid võttagi ainult küsimustena, siis natuke hinge poevad ikka ja tahaks vastu küsida, et miks mulle seda kõike vaja on? Samas, vastust tean ma ju niigi – kui mu keha korras oleks, ei küsiks keegi selliseid küsimusi. Ju siis on midagi ikkagi nihu.

Ma arvan isegi, et mu hing on ise rohkem ülekaalus kui keha ehk ma võtan liiga südamesse seda teemat, mõtlen üle ja stressan asjade pärast, mis nii tähtsad võib-olla ei olegi.

Kui paljud räägivad, et oooo imetamisega võtad alla, siis ma ei tea… varsti juba 2 kuud möödas, aga mitte muhvigi pole läinud. Jah, peale keisrit lahkusin haiglast kaaluga, mis oli enne rasedust, aga no see pole mu ideaalkaal. Kehamassiindeks ütleb, et olen ikka kergelt ülekaalus ja minu enda jaoks on kõige rohkem teemas kõht ning käed. Kätel pole teiste sõnutsi midagi tegelikult, see mu enda mingi kiiks. Aga see kõht…

Kui aus olla, ei suuda ma oma keisrihaava vaadata. Ma ei tea… Õnneks on see nii all ja peki all peidus, et vabatahtlikult pole võimalik seda nähagi. 😀

Mis siis peale hakata? Ega see pee laiaks istumine ja vingumine ju ka midagi ei aita, eks. Kuna ma tahan võimalikult stressivabalt läbi ajada, mõtlesin võtta üks asi korraga. Ehk ma ei torma nüüd treeningkava järgi trenni vihtuma, kõndima ja tervislikult toituma. See kombo korraga on mind alati kaljuäärele suunanud ja sealt otse stressimerre lükanud. Ja see kõik on näha ka teistele – vaikne, tagasihoidlik, eelistan pigem kodus olla, omaette… Kuigi sisimas olen kärtsu ja mürtsu ja tegemist ja kõike ägedat täis, aga see pekikiht ei lase mul seda teile näidata.

Nüüd mõtlesin, et teeks esimese asjana toitumisega korda. Mitte, et see hullult sassis oleks, aga no nipetnäpet vajaks korrastamist ikka, sest ilmselgelt põhiprobleem selles peitub, miks ma ikka veel, aastaid hiljem ülekaalus olen. Liigun ma ju tegelikult üsna palju. Lastega ja ilma.

Ma ei taha end mingitesse kindlatesse raamidesse suruda, sest tean, et siis lähebki kõik metsa.

Vaatasin erinevaid variante ja hetkel tundub, et tahaks Orgu menüüga liituda. Või noh, ma liitusingi. Ma olen neid edulugusid lugenud, mõni tuttav Orgutab juba pikemat aega ja need tulemused.. on silmaga päriselt näha. Tundub nagu nii kerge, samas on nii keeruline.

Ma ei tea, kas saan hakkama, kas üldse kunagi jõuan sinna punkti, kus saan tagasi vaadata ja öelda, et i did it, aga ma pean proovima, sest mu sees on kasvamas miski (ei, ma pole rase 😅), mis mulle kohe üldse ei meeldi ja enesehinnangut kolinal alla tõmbab. Kas ma saan vaadata kunagi peeglisse ja öelda, et see inimene, kes mulle sealt vastu vaatab, meeldib mulle täiega? No loota ju võib.

Kui on keegi, kes tahaks minuga kampa lüüa, koos oma sihi poole kõndida, üksteist motiveerida ja aidata, siis koodiga JANEBLOGI saab 48h ehk kaks päeva soetada Orgu kavad 50% soodsamalt! Päriselt, me peame seda tegema ja koos on alati palju kergem! Ja hea oleks, kui sa lähedal elaksid, et saaksin tulla sulle jalaga tagumikku lööma, kui peaksid libastuma. Ja vastupidi ka muidugi. Ja muidugi liituge mu FB grupiga – Kõndides saledaks. Ma luban, et võtan selle varsti ette ja hakkame koos ägedaid challengeid maha pidama. 🙂

Ma tunnen, et kaalu langetamine (ja kaalunumber polegi tegelikult nii oluline kui peegelpilt) on minu selle aasta missioon – saada peegelpildiga sõbraks ja edaspidi ka säilitada see sõprussuhe. Järgmine aasta on meil plaanis abielluda ning tahaks ju sellel päeval olla õnnelik. Kogu hingega.

Seega keerame siit puhta lehe ja hakkame pihta!

21 kommentaari

    • Triinu

      See läheb korda poole- kuni aastaga. Kõhunahk ju välja venitatud 9 kuud ega see siis kohe lupsti pärast sünnitust tagasi tõmba. Pole mingit lõikust vaja, ainult aega.

    • G

      Kas sa reaalselt oledki rumal või sa meelega üritad Jane enesehinnangut veel rohkem alla tõmmata? See on TÄIESTI NORMAALNE kõht 2 kuud peale sünnitust. Toitumise ja trenniga saab korda. Muidugi pole kõht enam kunagi sama mis enne lapsi, 4 last ju ka sünnitatud. AGA kohe kindlasti saab kõhu silmale ilusaks jälle, mingi üleliigne nahk jääb ka, aga see pole kindlasti midagi hullu.
      Jäta oma nõme arvamus endale. See on lihtsalt inimese kiusamiseks kirjutatud.

  • Kaisa

    Hei Jane, kas sa oled muidu proovinud rullmassaaži? Või sellest kuulnud midagi? Töötan ise ühes salongis ja üldiselt olen ka väga skeptiline igasuguste asjade suhtes, mille kohta puudub info ja teadmine kuidas see kehale mõjub, aga olen täheldanud, et mu klientide näol on tulemused ikka päris muljetavaldavad. Imetamisperioodil seda protseduuri küll teha ei soovitata, kuid hiljem võiksid mõelda kasvõi proovimisele. Vaatan et käid Rakveres, ka seal on 2 salongi tegutsemas. Võin öelda, et isegi need kliendid kes toitumist ei jälgi on mullegi üllatuseks saavutanud -20cm kogu kehalt vaid massaažiga. Jah tuleb tõdeda, et kaalu osas on nii ja naa näiteid. See on täiesti individuaalne, aga hea enesetunne on siiski peamine. Muidugi need kes jälgivad toitumist ja ka ise aktiivsed on, saavutavad veelgi paremaid tulemusi. Rekord meil salongis on olnud -40cm kogu kehalt. Vahepeal rullin ka ise peale trenni vms, sest lisaks tselluliidivastasele toimele on ta ka äärmiselt lõõgastav ja mõnus protseduur (võimalik kulutada kuni 430 kcal 60-minutilise protseduuriga), tehakse ka erinevaid mähiseid ja mõõdetakse klient üle. Ma tean ,et võib kõlada kui hullu reklaamina aga ma niisama ei seleta 😀 Hinnad on küll olenevalt salongist erinevad, aga mõnel on ka täitsa ok hinnakiri.

    Jõudu ja jaksu, oled tubli 🙂

  • Triin

    Ma kònnin juba mitu kuud beebi tõttu päris palju. Ma olen kõvasti maha saanud aga kõht on ikka kole. Ma olen õnnetu, kuid mingit kõhulihaste treenimist ka ei jaksa/viitsi/suuda teha. Ãkki ma võidan kunagi suts raha ja saan kõhuplastika teha 😃.

  • Kaja

    Täna saab mul sünnitusest 4nädalat. Haiglasse jäi kaalu ~7-8kg 25st. Kuna haiglas sain palju süüa, siis ei teagi täpset numbrit mis haiglasse jäi. Koju saades olin küll nõrk, aga üritasin võimalikult kiirelt kärutamas käima hakata. Hakkasin ka imetama ja seda teen siiani. Ka minu puhul ei kehti ütlus, et imetamisega kaovad kilod nagu imeväel. Kuuga olen kaotanud 1,5-2kg mis tundub täiesti olematu. Toitumist piiran ka, et lapsele ei tekiks gaase või allergiatäpikesi.
    See, kui kiirelt keegi trenni saab hakata tegema.. kui kiirelt keegi saavutab sünnieelse kaalu või isegi enamat. See on vaid naise enda mure, mitte teiste halvustada. Igaühel ei käigi see nii kergelt.
    Tasa ja targu jõuad ka Sina enda sihini! Jõudu ja jaksu Sulle!

    • Liina

      Tere. Kirjutan Sulle kommi esimest korda. 🙂 Ma tahan öelda, et Sa oled väga ilus ja sale, Sul on 4 imetoredat last ja Su kõhul pole ka viga, arvestades et sa hiljuti olid ju rase! Ja veel neljandat korda! Sa oled lihtsalt nii tubli.

      Oleks väga lahe, kui sa läbiksid tulevikus näiteks mingi Insanity Challenge ja kirjutaksid blogis sellest. =) Ma ise läbisin Klubi26 (online, kodus tegin) insanity challengy ja ma tunnen ennast nii palju paremini nii vaimselt kui füüsiliselt! Mul 3 põnni kodus ja mu kõht näeb siiani suht hull välja, aga juba palju parem kui enne! Sul pole häda miskit. 🙂

    • Laura

      Nii ta paraku on. Kyll oled paks, siis oled kaks konti ja seesamune hais, siis oled ülekaaluline ja siis jälle liiga musklis naise jaoks 😒

  • pohl

    Peale laste sündi ei ole ma oma kehaga sugugi rahul. Kaalult vaatab varsti kolmekohaline number, mis on päris kole, sest pikkust on ka ainult natukene antud 😀 Mul on olemas igasugused toitumiskavad, treeningkavad ning igasugu sporditarbeid, aga ei miskit. Kui ma trenni suudan teha ja palju liikuda, siis köögipool ei lähe mitte. Ma ei tea kas ma olen ainuke, kellele need toitumiskavad absoluutselt ei sobi. See pidev toidu kaalumine, arvutamine, asendamine ja teatud aja tagant söömine tekitab nii meeletult stressi ning siis on taaskord toitumishäired kiired tulema. Ei aita ka jutt, et algus on raske ja siis harjub selle kavatamisega ära, no kohe kuidagi ei harjunud. Pusin ise edasi ja üritan toitumises teha lihtsalt paremaid valikuid. Lapsed ütlesid, et neil on ükskõik kuidas emme välja näeb 🙂

  • Vb

    Mitte paha pärast aga ilukliinik võiks küll nelja lapse emale kingituse teha. Oleks isegi häppy kui saaks sellise kingituse

  • Aus

    Puhas raha raiskamine mingid massaaźid..olgem ausad..välja veninud nahk enam trimmi ei lähe..tee nii palju trenni kui tahad…nahk jääb ikka rippuma..paraku pidid sa sellega arvestama kui otsustasid lapsi sünnitada..midagi ilusat siin tõesti pole..ja need kes räägivad et nad uhked oma sünnitus naha üle on lihtsalt koledad inimesed ja üritavad end kuidagi lohutada. Ja see on aus arvamus!

    • Liis

      Lp AUS, kui midagi ilusat öelda pole võik üldse ütlemata jätta. Ei tee see kommentaar ei sinu ega kellegi teise tuju ega elu paremaks.

      Jane, sa näed väga ilus välja!

    • myy

      Minul on peale mõlemat last läinud aasta enne kui ma jälle tunnen ennast oma kehas endana. Tegelikult liiga vähe räägitakse sellest kuidas sa võid ennast peale sünnitust tunda. Eks see oleneb ka sünnitusest, aga mul oli peale esimest last ikka väga räbal tunne. Ma ei mõtle sünnitusjärgset depressiooni, vaid just seda nagu sõjast läbi käinud tunnet. Oled õmmeldud ja pehme kõhuga ja igalt poolt hell ja kas kõik äkki jääbki nii…mind ehmatas see endast nii kahju tunne. Et enne olid nagu kena naine ja pärast siis nagu mingi vari sellest. No mul see elementaarne füüsiline paranemine oli ikka pikk ka, kaks kuud vähemalt. Laias laastus aasta tuleb, aasta läheb. Tunned ennast ajaga kindlasti paremini.

    • Virge

      AUS, ära aja kägu! Mul 2 kuud sünnitusest möödas ja kõht sile, pole seal mingit rippuvat nahka. Ei tasu nüüd kohe hirmutama hakata nagu sünnitamine rikuks keha kohe ära.

    • INgrid

      Pole kunagi siin kommenteerinud ja olen üpris tolerantne igasuguste inimeste suhtes, kuid kulla AUS: ei – sellega EI PEA arvestama enne kui lapsi saad, et kõht jääb väljaveninuks ja sinusuguste jaoks kole välja nägema. See on esiteks väga individuaalne ning huvitav miks peakski üldse neli korda raseduse lõpuni kandnud naise keha nägema välja selline nagu tal lapsi poleks? Logish, et kõikide keha muutub elu jooksul ja see, et raseduse tõttu on vast kõige toredam põhjus üldse, et kõht või muu kehaosa teiseneb.
      Pole vaja ennast kindlasti võrrelda teistega, Jane. Oled väga noor ning enamik teisi sinuvanuseid kindlasti maadlevad nende teemadega lihtsalt hiljem elu jooksul. Kõht on sul igati ok ja aina paremaks läheb!!
      Aiiii, kummeliteed kohe vaja selliste arvamuste korral siin AUS´a poolt!

  • Kaisa

    Oii kui tuttav vaatepilt. Ja kui tuttavad tunded. Mul möödas kolmandast keisrist kohe kohe 9kuud ja alles nüüd hakkab see kõht normaalseks tagasi minema. Oma toitumisest on piinlik lausa rääkida. Söön siis kui juhtub ja kohe täiega üle. Üritan käia jooksmas ja regulaarselt trenni teha. Aga noh sellest pole ju tolku kui söön sama palju või rohkemgi veel asemele

  • Kristina

    Jane, Sa oled väga julge ja tubli naine, et jagad ka selliseid asju nii avalikult! Mõtle selle peale, et Sa oled siia ilma toonud 4 last ning sa näed tegelikult väga hea välja. Kindlasti saavutad Sa vormi, millest alati unistanud oled, kuid kahjuks kehade kommenteerijad ei kao paraku kuhugi ka siis, kui oled oma elu parimas vormis. Isegi inimesi, kes tegelevad jõutreeninguga ning käivad võistlemas ja ajavad oma rasvaprotsendi ülimadalale komenteeritakse, et nad näevad välja liiga mehelikud ja koledad. Muidugi on raske vastu võtta seda, et keegi halvasti ütleb, kuid kindlasti kui alustad rahulikult ja liigud oma eesmärgi poole ja lõpus ise oma kehaga rahule jääd siis ei mõjuta need arvamused Sind enam niivõrd palju. Niikaua kui oled ise oma kehas ebakindel riivavad ka teiste kommentaarid Sind rohkem. Jõudu ja jaksu Sulle, ole tubli! 🙂

  • Airi

    Ma ei saa aru, mis see teiste küsida üldse on, millal sina hakkad trenni tegema või miskit muud??? Miks peaks keegi blogilugeja sellel teemal sõna võtma? Nagu MIKS? Oskad ju ise ka oma elu elada. Ma ei tuleks selle peale, et hakata äsja sünnitanud naisele vihjeid tegema, et too end käsile võtaks. Ma arvan, et oled ilus! Küll jõuad end uuesti soovitud vormi ajada, hetkel tegele sellega, et oled beebi jaoks olemas. Beebikilod imetamisega vast ikka veidi kaovad, aga mitte kohe…
    Olen ise ka viimasel ajal selle kaaluteemale mõelnud. Usun, et paljud naised on ülekaalus just pideva kriitika või meedias nähtu tõttu. Kui oled endas ebakindel ja tajud, mis on ilus, ei ole ise enam seda enda silmis teps mitte. Olen ise end alates tiinekaajast paksuna tundnud, kuigi tagasi vaadates ei olnud seda üldse. Lihtsalt ma ei olnud peenike. Praegu on mul lihtsalt kahju, et olen end kogu elu nii tundnud. Ka hetkel, 2 lapse emana, mõtlen, kuidas alla võtta. Samas saan mõistusega aru, et ma pole ülekaalus. Aga ikka vaatan oma kõhtu ja reisi ja tahaks kõhnem olla. MIKS? Kõik on peas kinni. Ja ega naljalt keegi ju ei ütle, et olen ilus. Ilmselt on asi enesehinnangus kinni…
    Tahan öelda, et sa oled ilus ja ainult selline lähenemine aitab. Kui mõelda, et olen kole ja kunagi kaalu langetatud ei saa, siis on keerulisem ja tuleb hoopis söögiisu peale 😊
    Jaksu! Hoia oma beebit ja poisse ning ära lase endale kohatuid märkusi teha!!!

  • Riina

    Mul on keisrist kolm ja pool aastat möödas ja esimesed pool aastat umbes oli mul samasugune kortsuline ja välja veninud kõht. Selline rõve pehme. Ma ka vihkasin end sellisena, aga see kõht läks suht ruttu normaalseks tagasi. Nüüd mul aint pekki on (ise olen süüdi selles, sest trenniks mul lihtsalt jaksu enam pole), aga sellist kortsulist nahka pole. Nii et need, kes siin ütlesid, et ainult iluopp aitab, siis teie puhul aitab ainult ajuopp. Midagi nii lolli saab ikka öelda ühele naisele, kes neli last ilmale toonud.
    Imetamisega ei läinud mul ka ühtegi kilo maha. Mina olen ka üks neist “õnnelikest”, kellel siiani beebikilod küljes. Ma isegi ei söö palju, lihtsalt hormoonid lõi segamini ja tekkis autoimmuunhaigus, mis lihtsalt tõstab kaalu. Seega enne võiks mõelda,kui midagi niisama lahmida. Alati ei ole inimene laisk, sa ei näe ju teise sisse, mis tegelikult toimub.

  • Egle P.

    Minul sünnitusest nüüd peaaegu 1a5k möödas. Kaks last olen sünnitanud. Peale teist oli ka kõht ja olemine väga lodev ja peegelpilt ei olnud minu enda jaoks enam nii meeldiv kui enne. Ülekaalu ei ole, aga no, tead küll, milline see sünnitusjärgne lotendav kõht on. 😀
    Paar kuud tagasi tahtsin ka miskit ette võtta, aga tüüpilise laiskvorstina midagi drastilist teha ei tahtnud. Liitusin Orgu kavaga, aga seda ka 100% jälgida pole viitsinud, ei ole ikka päris minu teema selline näpuga järje ajamine. Aga ideid söökideks saame sealt küll. Lisaks kavale aga avastasin ka sellise fb lehe nagu Hopa TV Challenge. Kõigepealt tegin kaasa 28 päeva kõhulihaste challenge ning nüüdsest lisaks ka grupis toimuvad igapäevased challenged. Mõnus algus täielikule trennivõhikule, sest trennid on lühikesed, umbes 8 minutit video järgi tegemist igal tööpäeval. Ja ma näen ning tunnen juba muutusi. Enda jaoks kirjutasin alguses mõõdud ka paberile ning needki on nüüd paari cm võrra vähenenud. Tunnen, et trennipisik kasvab ka iga cahhelngega. Soovitan igal juhu, kui on isu ka naaatukene trenni teha, sest ise teen seda nt laste lõunaune ajal, aeg iseendale. 😀

Vasta Triinu-le Tühista vastus

Sinu e-postiaadressi ei avaldata. Nõutavad väljad on tähistatud *-ga