Määratlemata

minu laste iseloomud

3. veebr. 2017
Käisime eile Hendrikuga logopeedi vastuvõtul. Minult küsiti, milline on Hendriku iseloom ja käitumismaneer, mida talle teha meeldib. Täiesti huvitav, aga mul oli neile küsimustele nii kerge vastata. Vastupidiselt minu enda iseloomu puudutavatele küsimustele. Minult on ikka paar korda elu jooksul küsitud, milline on mu iseloom. Teate, sellele on ikka jube keeruline vastata. Ma olen alati arvanud, et kõige paremini teab seda kõrvalseisev isik. Inimene, kes mind näeb, kellega ma suhtlen ja aegajalt kohtun. Ise ennast iseloomustada on raske. 
Mitte, et ma täiesti tummaks jääks, kui keegi palub mul ennast kirjeldada. Sellise “sõbarlik-abivalmis-positiivne-vahel ülbe” kirjeldusega saab vast iga inimene hakkama, aga mulle meeldib, kui inimest iseloomustatakse pisut sügavamõttelisemalt. 

Kuigi Raimond on veel noor, alles 2-aastane, saab tema kohta juba nii mõndagi öelda. Temas on iseloomujooni, mis sarnanevad härra omadega ja neid, mis on mulle omased. Näiteks on ta hästi lõbus ja seltskondlik inimene, nagu minagi. Vastupidiselt minule aga, meeldib talle proovida uusi asju. Ta ei pettu. Kui ta teeb midagi ja feilib selles, siis ta proovib uuesti. Isegi, kui ta lõpuks ei pruugigi sellega hakkama saada, on tal nägu endiselt naerul ja tegutseb edasi. Raimond solvub kergesti, aga viha ta pikalt ei kanna. Ta on õrn ja aegajalt memmekas. Tuleb ja musitab, kallistab, abistab. Viisakus on tema üks peamisi iseloomuomadusi. 
Ühest küljest tahab ta koguaeg, et keegi temaga mängiks, kuid samas on ta väga iseseisev. Ta kaitseb enda asju. Neil muidugi ei ole nii, et on ühe asjad ja teise omad, kõik on ikka mõlema omad, aga kui ta parasjagu millegagi mängib, siis ei lase ta nii kergelt seda käest. Jonnituure on hästi vähe. Võib öelda, et peaaegu 24/7 on ta meil isiklik rõõmupall. Üks päev just härraga mõtlesime, et kuidas ta jaksab koguaeg nii positiivne olla. See on ainult hea asi. Kindlasti on ta julge. Tema on see, kes pimedasse tuppa julgeb neist kahest esimesena minna. Kes ei hakka kartma, kui keegi kuskil koledat puuri häält teeb. Talle meeldivad loomad. Ta ei ole üldse püsiv, samas, kui talle midagi meeldib, suudab ta selle tegevuse juures tunde püsida. Kokkuvõtvalt on ta positiivne ja elav inimene, kes võtab kõigest, mida võtta annab. 
Hendrik on juba 5-aastane. Minu suur poiss! Kui Raimondis on natuke veel seda beebinunnudust (?), siis Hendrik on juba nagu täitsa suur poiss. Selline, kes ei tule nii kergelt musitama ja kallistama. Ta on väga õrna hingega. Solvub väga kergelt ja pisarad on kiired tulema. Nagu mullegi, ei meeldi temale uued asjad. Pigem jääb ta oma vanade liistude juurde. Võibolla ta kardab uusi asju? Veel ma seda ei tea. Ta on kergesti ärrituv ja pika vihaga. Kui ta ikka solvub, siis on ta pahane tunde. Tema nii kergelt ei andesta, aga ise palub ilusti vabandust, kui on vennale liiga teinud. Kuigi nad kaklevad tihti, hoiavad üksteist väga. Eile logopeedi juures küsiti Hendrikult, kas tal on väike venna. Ta vastas: “Ei, mul on minu Raimond!” Kui Hendrik lasteaias käib, siis päeva lõpuks ta siiski tunnistab, et igatseb Raimondit väga. 
Hendrik on täielik emmekas. Viimasel ajal olen üritanud teda endast pisut võõrutada. Ta tahtis, et ma kõik ette-taha ära teeks, aga nüüd on ta juba rohkem iseseisvamaks muutunud. Varem oli ka, aga kui sai ikka emmet ära kasutada kuidagi, siis haaras ta sellest võimalusest kinni. Hendrikule meeldivad ka väga loomad. Veel meeldis talle mingi aeg jalgpall. Isegi trennis sai käidud, aga sellel aastal võtsin ta sealt ära, sest ta ütles, et ei taha seal olla enam. Ehk järgmisel aastal mõni huvitavam huviring või trenn, eks seda näha ole. Kokkuvõtvalt on Hendrik tagasihoidlik, vaikne ja pigem see hall hiireke, kes teistest eemale hoiab. Samas, lasteaias on tal teistega head suhted. Nii palju, kui ta rääkinud on. Ahjaa, hästi jutukas on ta ka! 
Mul on nii vinged lapsed! Ausalt. Isegi, kui nad saadavad vahel sellist jama korda, et hoia peast kahe käega kinni, siis ikkagi on nad nii lahedad, lõbusad, õpihimulised, huvitavad ja vahvad tegelased. Kui keegi oleks mulle 6 aastat tagasi öelnud, et 23-aastaselt olen ma kahe ülimalt vinge poisi ema, ma oleks vist ta välja naernud. Täna aga on nad mu eluõied! (lapsed ikka :D) 

Lisa kommentaar

Sinu e-postiaadressi ei avaldata. Nõutavad väljad on tähistatud *-ga