***

mölapostitus oma iseloomust

15. märts 2017
Kas te olete vahel mõelnud, et tahaksite end muuta? Ma ei mõtle välimust, aga just käitumisharjumusi ja iseloomu? Viimaste päevade valguses on inimesed suutnud tuua minus välja need halvad iseloomujooned, mida olen üritanud aastaid maha salata. 
Minu meelest on iseloom asi, mille eest ei saa põgeneda ja ega pole mõtetki. Kui sa oled selline, siis oled. Ühed ütlevad, et inimesed ei muutu, teised väidavad vastupidist. Mina arvan, et inimesel on halbu ja häid külgi, kuid lõpuks on inimene ikka ise see, kes saab otsustada, millised jooned temas domineerivad. 
 
Millest või kellest kujuneb meie iseloom? Kas kasvatusest? Kas kodusest elust? Ma võin öelda, et enne Tallinnasse kolimist olin ma täielik suss. Ma tegin kõike, mida kästi. Kunagi ei tahtnud kellelegi halvasti öelda või solvata, isegi kui tegu oli tõega. Ma kartsin liiga teha. Ma olin pigem selline hall ja vaikne hiir, kes kõigele kaasa noogutas ja iial vastu ei vaielnud. 
 
Peale Tallinna kolimist muutusin ma. Võtsin omaks iseloomuomadused, mida ma olen üritanud kõigest väest maha vaikida. Nad on küll olemas, aga ma proovin neid minimaalselt kasutada. Ma hakkasin kergelt põlema minema, tihti jäin ühte punkti kinni, vaidlesin vastu, avaldasin enda arvamust (mis pole ju tegelt halb, aga üsna sageli teen ma seda väga teravalt ja otsekoheselt), uhkus kasvas laeni. Kui ma hakkan tagantjärele mõtlema, miks minust kui sellisest hallist hiirekesest konksus ninaga nõid ühel hetkel sai, siis ei ole mul tuua välja muud kui üksindus. Tallinna kolides polnud mul siin ühtegi tuttavat. Minu ainuke elu oli lapsed ja kodu. Ma sulandusin seintega ühte ega osanud enam sotsialiseeruda. 
 
Kui mind kuhugi kutsuti, lükkasin pakkumise tagasi, väites, et mul on muud plaanid. Näiteks diivanit lohku istuda või lastega klotse laduda. Ja üksindus muudab kibestunuks. Omast kogemusest oskan seda öelda. Muidugi istusin ma veel kodus nende ärevushäirete pärast, sest pidasin ennast friigiks, kes iial ei hakka teiste inimestega seltsima. 
 
Ajapikku, kui ärevushäired rohkem oma kontrolli alla sain, hakkasin inimestega rohkem suhtlema. Tänu blogile olen uusi tutvusi saanud, tänu teistele tuttavatele samuti. Hakkasin tundma ennast üha elavamana ja sain aru, et elu ei olegi üks suur must auk. Minust kadusid need negatiivsed emotsioonid ja iseloomujooned. Viimased ei kao muidugi iial päriselt kuhugi, sest uhkus ja sarkasm on kaks asja, mis minu iseloomu juures mind tänaseni häirivad. 
Ma ei ürita olla keegi teine. Ma olengi mina ise, sõbralik, abivalmis, hea kuulaja, uhke, vahel ajan ka nina püsti, mõni kord kurb ja tujukas. Kui teine inimene ületab oma piire minu elu suhtes, siis olen ka kuri ja võin öelda seda, mida sülg suhu toob ning alles hiljem mõelda. 
 
Kindlasti on minu juures mõnes mõttes miinuseks ka see, et üritan kõike huumoriga võtta ja enamus asjadele sarkasmiga vastata. Mõni solvub, mõni mitte, mõni peab nipsakaks. Noh jah, kuidas kunagi. 
Eks ma ise ka vahel mõtlen, et vist peaks enne korralikult läbi mõtlema, kui midagi kuskil kirja panen. Aga olge ikka chillid! 🙂

Only registered users can comment.

  1. Millal video teed? 27.12.16 panid postituse, kus sai küsimusi esitada, varsti juba 3 kuud möödas, aga videot ikka pole.

  2. Ma olen jah selle koha pealt täiesti laisk olnud. Ma pole koju jõudnudki, hetkel pesitsen Tallinnas ning Paides pole asju veel jonksu saanud ajada. Selles suhtes, et mina võin nendele küsimustele kirjalikult ka vastata, kui tuli nii takus on. No problem, aga videoga läheb rohkem aega lihtsalt. See-eest saab hetkel oma küsimusi sinna alla veel postitada, kellel soovi. 🙂

  3. Ja? Mis see point nüüd oli? Et sa peaks olema edasi see hall hiireke ja suu lahti tegemine, kui midagi ei meeldi, on kurjast? Ega jah, naise ülesanne on suu kinni hoida ja lapsi väljutada.

  4. Tead, võibolla tundub kummaline, aga alati ei peagi kõiges seda pointi olema. 🙂 Kindlasti ei peaks ûkski inimene suud kinni hoidma, kui miski ei meeldi. 🙂

Lisa kommentaar

Sinu e-postiaadressi ei avaldata. Nõutavad väljad on tähistatud *-ga