Mõnikord on raske iseennastki ära tunda

Kas teil on kunagi olnud elus perioodi, kus te ütlete asju, mida enda suust kunagi poleks arvanud kuulvat või teete neid tegusi, mis räägivad täiesti teie endi vastu? Seisate peegli ees ja mõtlete, et kes sealt sulle vastu vaatab. Miks ta ütleb neid asju ja teeb neid tegusid? Kes sa oled?

Mul oli just selline periood ning tunnen, et see aeg muutis mind. Ma ei ole veel täiesti kindel, kas halvemaks või paremaks, aga see aeg lõi minus kõik nii sassi.

Eks viimase aja sündmused on samuti oma jälje jätnud. Olen tutvunud inimestega, kellega ei oleks soovinud tutvuda, olen mõelnud asju, mida ei tohiks mõelda. Selline sisemine rahutus valdab mind. Kardan teha asju valesti, kardan komistada. Tunnen ennast reedetuna, minu enda poolt, sest olen elanud oma põhimõtete vastu.

Ja kui selline tundmatu sasipundar sinu sisse koguneb, ei oska sa sellega midagi peale hakata. Olen nagu üks eksinud hing. Käin kõndimas, see natukenegi korrastab mõtteid ja puhastab hinge, kuid sees on ikkagi see miski… Miski, mis ei lase elu täiel rinnal nautida. Tunnen, et viimasel ajal on mind üldse motivatsioonist tühjaks pigistatud. Olen end käest lasknud. Üle lasknud.

Tean, et olen rohkemaks suuteline. Tean, et saavutan kõik, mida siin elus tahan. Kõik need mõtted ja eesmärgid on nii mina, aga ometi olen ma nagu betoonkingadega koju diivanile aheldatud ja ei suuda kuskilt millegagi pihta hakata. Selline raske tunne on. Nagu miski kisuks mind musta auku.

Varsti hakkab Paides psühholoogia sugemetega kursus täiskasvanutele “Õpi ennast tundma”, mis koosneb 20 tunnist, kolmapäeviti. Panin end esimesena sinna kirja, sest tundsin, et tahan ja pean sinna minema. Ehk see ongi see, mida mu keha ja vaim kõige rohkem hetkel vajab.

Ma ei oska muud abi otsida. Nagu ühele inimesele kohane, üritan ka mina alguses oma jõududega iseendaga hakkama saada. Kui raske see ikka olla saab, eksole?

Kõige raskem asja juures on oma tundeid varjata ja näida õnnelikuna. Varjata neid laste ja teiste inimeste eest.

7 kommentaari

  • Triinu

    Jap! Tean seda tunne, on päevi kus tunnen end nii “kasutuna”,peale seda võtan jalad selga-koristan-kain valjas.. kuid ikkagi miski o nagu vale ja kasutu tunne on 🙁 . Kurb on olla. Sorri, et kysin kuid kas laste isaga oletegi siis oma teed ? Ehk on asi selles, hind ei anna rahu kuna tegid vale otsuse? Ôeldakse ikka, et kui miski häirib-on midagi vale. Jõudu edu sulle!

  • K

    Võibolla Su hing soovib ikkagi oma pere koosseisu tagasi. Vahel ehk ongi vaja eemal teineteisest olla, et mõista mis me soovime päriselt ja mida süda tunneb.
    Tegin eelmisel aastal sama otsuse. Ja nautisin poolaastat oma kahe lapsega seda elu mida ihkasin. Sain olla ja teha neid asju, mis meeldis. Kuid sain aru, et tegelikult ma soovin oma pere ja siis teha neid asju ka mis muidu meeldib.
    Olen rahul oma otsustega. Ja nüüd oleme jälle koos. Aga olen tänulik selle kogemuse eest.
    Oled imeline ja kindlasti saabub selgus ka Sinu südames!

  • Mii

    Aga miks peab tundeid varjama? Lapsed ju peavad samuti kohanema päris eluga ja nägema ka seda kuidas tulla toime raskustega. Ma ei saa aru miks laste jaoks peaks alati etendama midagi muud. Kui ma olen kurb, siis olen ja laps näeb seda samuti ja mõistab, ka tema on vahest kurb. Kui koguaeg on ainult fun siis ei imesta üldse miks tänapäeva lapsed on väga õrnakesed ja kalduvad depressioonile. Nad ei ole harjunud nägema elu raskusi ja kui ükskord näevad, siis ei tule sellega toime. Segased emotsioonid on lahkumineku juures tavalised, need tuleb tuleb läbi elada ja alles siis saab eluga edasi minna. Ei ole kerge jääda üksi kolme lapsega ja on loomulik, et see lööb jalgealuse kõikuma ka kõige tugevamatel. Peale lahkuminekut kirjutasid tihti, kui hästi on kõik ja kuidas tunned end nüüd palju energilisemana jne, eks see oli alguse asi. Öeldakse, et lahkuminekul on mitu etappi, need kõik tuleb läbi elada:)

  • katrin

    Vaadates su pilte kuidas su “eks” kommenteerib ja facebookis olete ka taas suhtes, siis uurin, et kas siiski iga lõpp ei ole millegi uue algus, vaid olete taas koos?

    • M

      Uus algus võib olla ka inimesega kes juba varasemalt su ellu on kuulunud. Kui inimesed on õnnelikud siis jumala eest laske olla! Peaasi ju et neil kõik hästi on. Sulle Janeke aga jõudu ja armastust! Kõigim tuleb ette selliseid perioode kus end ära tunda raske, läheb mööda! ❤

  • Mina

    Jõudu muidugi jaa,aga mina arvan,et ennem oleks pidanud mõtlema kui selle postituse avalikuse ette lasi,et lood sandid on. Pole ka ime miks nüüd lugejad aint küsivad ja pärivad. Võiks nüüd samamoodi siis öelda,et oli deep time kuid asjad loksusid paika.Siiski arvestades palju on tal lugejaid peaks nagu ikkagi kursis hoidma kui juba selle otsa nö lahti tegi!
    Saaks lugejad vastused ja tema süda rahule jäetud.
    Kuid ja edu siiski :)!

Lisa kommentaar

Sinu e-postiaadressi ei avaldata. Nõutavad väljad on tähistatud *-ga