Mõtisklen elu üle

Ma olen viimasel ajal hakanud rohkem mõtlema erinevatele elulistele teemadele. Näiteks sellele, kui iseenesesmõistetavalt võtame me aega ja lükkame asju edasi, sest meil on ju küllaga aega ning homme on uu päev, et midagi korda saata. Me arvame, et meil on aega piiramatus koguses.

Või sellele, kui vähe me väärtustame endale kalleid inimesi. Me küll väärtustame ja austame jah, aga ütleme tähtsaid asju neile liiga vähe kui üldse. Ma olen end tihti tabanud hommikuti mõttelt, et ütlen Geidule midagi ilusat kuni avastan, et käes on õhtu, Geit magab, mina olen teleri ees ja jään ka peaaegu unne ning see, mida päeva jooksul talle öelda tahtsin, jäi ütlemata. Homme on ka päev, mõtlen endamisi ja jään magama.

Tundub, nagu meil on nii kiire, et ei jõua midagi head üksteisele öelda, kuigi tegelikult on aega ju küll. Eks me muidugi jagame teineteisele kiitusi, komplimente, tuletame meelde, kui palju üksteist armastame, alati ei unusta ära seda teha.

Mina näiteks olen olnud terve elu inimene, kellel on raske tundeid väljendada, kellel on raske öelda teisele, kui tähtis ta mulle on või tänada teda selle eest, et ta on lihtsalt olemas.

Peale laste saamist on see külm ja kalk Jane minust küll enamasti välja kolinud ja ma kordan üsna tihti oma lastele, kui olulised nad mulle on, kui palju ma neid armastan, kui palju see mulle tähendab, et nad üldse olemas on. Muidugi julgen ma ka Geidule öelda, kui palju ta mulle tähendab, aga teiste inimestega on seda julgust minust väga raske üles leida.

Miks on nii, et inimestel on kergem mõelda teistest halba kui head? Et nähaksegi enne ainult negatiivset ja hiljem hakatakse ka positiivseid asju nägema? Miks on inimestel kergem öelda halvasti, kui teha kompliment või öelda lihtsalt midagi ilusat, innustavat ja rõõmsat? Miks me arvame, et meil on aega maa ja ilm ning lükkame päriselt tähtsad inimesed ja asjad tulevikku, sest et “meil on elu lõpuni aega”?

Miks on nii, et inimesed väärtustavad elu, aega ja teisi inimesi alles siis kõrgelt, kui midagi halba juhtub? Miks kõik on vastupidi?

Need küsimused tiirlevad ilmselt paljude inimeste peades ja ma mõtlen nüüd, et võib-olla peaks nendest lahti laskma. Need on küsimused, millele me ilmselt iial päris õiget vastust ei leia.

Ma proovin iga päevaga aina rohkem märgata inimestes pigem häid asju, öelda inimestele, kui nad on mulle millegi positiivsega silma jäänud ja lasta lahti kõigest, mis võib mind vähegi kurvaks teha. Te ei tea, kui palju on võimalik lihtsalt oma mõtete töötamise kallal muuta. Oma hinges ja südames. Oma peas.

Lisa kommentaar

Sinu e-postiaadressi ei avaldata. Nõutavad väljad on tähistatud *-ga