Mu väike Adeltšik

Kuidagi nii on need lood siin kujunenud, et Adeele on saanud omale nimeks hoopis Adeltšik. Okei, mina hüüan teda nii. Kuidagi nunnu on.

Ma pole teile juba ammu kirjutanud, kuidas tal ka läheb. Ütleme nii, et hulga paremini kui alguses. Kaaluprobleemid viisid meid haiglasse, kuid nüüd oleme kodus, Adeele kosub ilusti ja kõik on justkui hästi.

Haiglast saadik oleme neuroloogi ja füsioterapeudi jälgimise all. No okei, Adeele on, mitte mina. Mulle üldse ei meeldi see “me hakkasime potil käima-meil tulid esimesed hambad” ninnunännu, aga kuidagi kasvab ikka natuke külge, ma vaatan.

Neuroloog tunneb muret Adeele lihaste pärast. Need muutusid üsna lõdvaks, kui tal kaalu kuidagi juurde ei tahtnud tulla. Eks ma ise juba sünnitusmajas sain aru, et selle lapsega on miskit mäda. Samas, ta ju sündis enne tähtaega.

Teised lapsed on kõik üsna tragid olnud kohe peale sünnitust, aga Adeelega oli kõik teisiti. Sellel ajal, mil võitlesin Adeele kaaluprobleemidega, suutsin juba ennast täiega vihkama hakata, et last väliselt pöörata ei lasknud ja selle neetud keisri kasuks otsustasin.

Mul päriselt ongi selline tunne, et kõik need jamad ongi just selle keisri pärast.

Hetkel ma isegi proovin vabamalt võtta ja mitte üle pablada, sest kaalu ju tuleb. Samas, kui ma Adeelet vaatan, on selline tunne, nagu ta ei olekski kasvanud. Või on see lihtsalt see, et ise olen temaga 24/7 koos ja praegu ei saa veel kasvumärkidest aru. Kaalu ja pikkust nagu tuleb, aga ise ei saa sellest aru.

Lihased on endiselt väga lõdvad, pead ta väga hoida ei suuda.

Teeme küll harjutusi, mis füsioterapeut meile ette näitas, kuid need edusammud on nii pisikesed.

Neljapäeval läheme uuesti Tallinna, neuroloogi ja füsioterapeudi juurde ning vaatab, mis hinnangu nemad annvad. Perearst lohutas küll, et laps täiesti arengus ja see pea peabki litalöta käima, a mulle see rahu ei anna. Aga eks ma suur ülemõtleja ja muretseja ju olengi. Pisemate puhul.

Ma hullult “treenin” ennast vähem muretsema, sest elu on näidanud, et ühelgi minu muremõttel alust ei ole. Nõme asi see muretsemine. Kuigi jah, täna, neljanda lapsega on seda muretsemist hulga vähem. Esimese lapsega helistasin iga pisiasja pärast perearstile. 😂

Aga Adeele ise on niiii rõõmus laps. Ma ei mäleta, et ükski teistest lastest oleks paari kuusena nii palju ja koguaeg naeratanud. Reaalselt, kui sa natuke aega temaga silmsidet hoiad, annab ta sulle selle eest ühe pika ja laia naeratuse. Ja see on nii armas!

Ja kui ma seda postitust hetkel kirjutan sellise halanoodiga, on mul tunne, nagu reostaksin blogimaastikku. Kõik kirjutavad ilusaid ja rõõmsaid lugusid ja siis tulen mina, lörtsin kõik oma halaga ära. 😂

3 kommentaari

  • Merli

    Minu laps sündis 38+3 ise ja tal on ka nõrgad lihased ehk madal lihastoonus. Kas füsioterapeut nõustus, et madal lihastoonus? Meil avastas selle lastearst ja füsioterapeut kinnitas. Laps on praegu 2 aastane, on Tartus jälgimisel neuroloogi ja taastusraviarsti juures (kes määrab füsioteraapia vajaduse iga 10x järel ja on saatnud ka logopeedi ning psühholoogi juurde). Aasta tagasi käis haiglas uuringutel (MRT ja ENMG, psühholoog). Tehtud vereanalüüse, geenitestid ja tulevikus ootab võib-olla ees lihasbiopsia. Põhjust pole veel leitud ja kuna hetkel on füüsiline areng tema kohta hea, on ta vaid jälgimisel. Kui sul mingeid küsimusi ja arvad, et mu kogemus/teadmised võivad kasuks tulla, kirjuta meilile.

    • Jane Almers

      Tal tekkis see jah peale sündi, sest oli üsna pikalt nälgas (ei saanud rinnast kätte, a ma ei saanud aru sellest, sest imes ja tissi otsas oli tükk aega).

      Tead, ma ei saagi väga aru. Kui nüüd aprillis käisin öeldi, et kõik muu nagu okei, aga pead peaks vaikselt hoidma, ehk need õlalihased (?!) peaksid tugevamad olema.

      Homme läheme nüüd tagasi neuroloogi ja füsioterapeudi juurde ja eks näis, mis nad nüüd arvavad. 😉

Lisa kommentaar

Sinu e-postiaadressi ei avaldata. Nõutavad väljad on tähistatud *-ga