Noorelt emaks – häbiväärne või uhkuseasi?

Ma sattusin täna ühe blogi peale (link!), kus noored emad räägivad oma eludest. Sõna “noor” ei tähenda seal kontekstis 18- või 19-aataseid vaid puudutavad neid naisi või lapsi, kes on saanud emaks 13-15 aastaselt. Miks ma ütlen lapi? Kuigi ma olin 17-aastane, kui jäin oma esimest last ootama, siis isegi selles vanuses tundsin ma end veel lapsena. Mis veel 13-15 aastastest siis rääkida, eksole?

Muidugi on imetlusväärne, et nii noored suudavad ja jaksavad selle tee ette võtta – kasvatada üles laps, olles ise samal ajal lapseeas.

Ärge saage minust valesti aru, ma absoluutselt ei heida halba valgust sellele blogile, aga nii nagu ka mõnda teist lugejat, häiris mind tohutult lause: “Ärge jumala eest tehke aborti..” See oli suunatud neile teismelistele, kes jäävad lapseeas rasedaks.

Muidugi on neid põhjuseid, miks rasedaks jäädakse või aborti ei tehta väga erinevaid… See on igaühe isiklik asi, ma ei hakka selle üle arutlema.

Ma olen kunagi päris pikalt rääkinud oma seisukohast seoses abordiga ning tol ajal kirjutasin, et ise ma seda ei teeks, aga teisi ka hukka ei mõistaks – iga naine otsustab ise oma südametunnistuse järgi, kas, miks ja millal ta seda teha tahab. Kui ma hetkel proovin ette kujutada, et oleksin 13-aastaselt lapseootel, siis oleks abort minu jaoks ainuõige valik. Samas 17- aastaselt jääda rasedaks polnud minu jaoks mitte midagi kohutavat.

Tundub, et eelkirjeldatud blogi on alles lapsekingades, sest ei ole seal kirjeldust ega mitte midagi, mis annaks infot blogija või blogi teema kohta. Noh, postitustest võib aimu saada, et tegemist on blogiga, kus oma lugusid jutustavad verinoored emad. Minu kiitus ja au neile! Ma olen teiega peaaegu samas paadis, kuid siiski arvan, et peamiselt võiks see blogi olla suunatud nendele noortele, kes on juba emad ja neile, kes on noorelt emaks saanud.

Kuigi olen ju ka mina üsna noorelt saanud lapsevanemaks, siis sooviksin ma vältida seda, et minu pojad nii noorelt lapsi hakkaks vorpima. Muidugi, laste pärast ei jää elu elamata, haridus saamata, maailm ei muutu halvemaks, aga ma tean, et see on üks asi, millest oma poegadele kindlasti kunagi järjepidevalt räägin.

Tõsi, meie ühiskonnas on noori, kes ongi pealehakkajad ja inspireerivad ning kelle jaoks lapse kasvatamine ei ole midagi suurt ning saavad sellega ideaalselt hakkama. Good for you! Tänapäeval ei ole meie ühiskonnas noorelt lapsevanemaks saamine (ma mõtlen, kui oled vähemalt juba 18-aastane) mingi tabuteema või häbiväärne asi, pigem vastupidi – kogub rohkem populaarsust. Sellegi poolest ei peaks nii noored lapsevanemaks saamisega kiirustama ning rohkem võiks teavitustööd teha teemal, kuidas rasestumisest hoiduda.

Täiesti omaette grupp on muidugi need naised, kes soovimatult rasestuvad. Sellel teemal ei hakka ma pikemalt peatuma.

Mina olin noor ja mõne inimese silmis olen tänaseni, sest 23-aastane ja 3 last? Kõlab noorelt, eksole, aga ka mina kasvan ja õpin ajaga. Polnud esimese lapse kasvatamine midagi nii meelakkumine. Erinevalt mõnest tublimast, jätsin ma kooli poolikuks, kartsin eakaaslaste arvamusi ja näpuga näitamist. Teise lapsega juba jätkasin haridusteed, sest taipasin, et laps(ed) ei ole takistuseks, kui midagi väga tahta. Kõik on ja algab sinus(t) eneses(t). Ainus takistus oled sina ise.

Soovin, et tol ajal, mil Hendrikut (esimest last) kasvatasin, oleks taoline blogi olnud, mida Kadi-Liis hetkel peab, sest tihtipeale tundsin end üksikuna. Noorele emale leiab sealt ideaalset lugemist ja samastumist.

Ma olin siis väga uhke ema ning olen täna seda kolm korda rohkem!

3 kommentaari

  • Mari-Liis

    Mina sünnitasin selle aasta juulis oma esimese lapse. Olen 19 aastane.
    Laps ei ole takistus ja lapsega ei jää elu seisma.
    Mina lõpetasin juunis kutsekooli ja omandasin keskerihariduse.
    Hetkel kasvatan oma imearmsat beebit ja kavatsen kindlasti ennast veel harida ja elus edasi jõuda. 😊

  • Kohalik

    Ma arvan et kuni 24 on noor, 25-30 ok ja 31+ vana. ise sain oma esimese ja ainsa lapse 2nädalat enne 27a sünnipäeva, nüüd on ta juba suur mees. Tagantjärgi möeldes oleks vöinud veel 1-2a oodata.

  • RH

    Olen 20 ja saan kohe-kohe esmakordselt emaks. Omapead olen olnud 15-aastasest saadik. Mul on kindel töökoht ja varsti hakkan oma kodu soetama. Kõik tingimused on täidetud, laps oli samuti planeeritud, aga nüüd on mul tihti tunne, et ma olen ise veel laps ja pole “päris eluks” valmis, olgugi et ma olen seda terve aeg elanud. Minu arvates oli ka ideaal saada esimene laps kuskil 25a paiku, aga selle kaalus üle soov saada suure vanusevahega lapsed (~10-15a). Ainukesed, kes peavad mind lapse saamiseks liiga nooreks, on mu sugulased, kellega ma ei suhtle ja terve suguvõsa naiste peale olen ma kõige hilisem lapsesaaja. Kõik teised on 16-19aastaselt asjaga ühele poole saanud. Nii noorelt lapse planeerimine oli muidugi pea ees tundmatusse vette hüppamine, aga see on siiani olnud parim otsus mu elus ja minu magus elu ei saa läbi, see alles algab.

Lisa kommentaar

Sinu e-postiaadressi ei avaldata. Nõutavad väljad on tähistatud *-ga