Määratlemata

nostalgiline kalaauto

30. apr. 2016
Eile, enne kui lastega metsa seiklema läksin, mõtlesin, et võiks poest läbi käia ja paar asja osta. Sealhulgas kõndisin mööda kalaletist ja tuli meelde see nostalgiline kalaauto, mis meil lapsepõlves küla vahel aeg-ajalt ikka käis. Kuna mina elasin enamus oma lapsepõlvest pisikeses külas, kus polnud poodi, siis käis meil nädalas vähemalt korra kalaauto ja autolahkva. 

Nüüd tagasi vaadates on ikka väga ulme mõelda kui äge see tegelikult oli. Muidugi käisime me alevis ka poes ja tegelikult autolahkvalt me midagi erilist ei ostnud, aga vahel kui küla vahel hüüti, et autolahkva on kohal, võtsid kassast oma taskuraha ja jooksid kohale, et midagi maitsvat endale soetada. Eriti just siis samal päeval oli plaan minna kuhugi telkima, sest maal elades on soojal ajal see eriti teemas- telkida kas oma tagahoovis naabrilastega või kellegi teise hoovis. 

See selleks. Põhiteema postituses oli minu jaoks sellel korral kalaauto. Ma möödusin kalaletist ja mulle tulid meelde need hõrgutavad kilud, keda mu ema kodus paljaks kooris, jahu seest läbi lasi ja pannil praadis. Need olid lihtsalt nii head ja selle hetkeni ei osanud ma kunagi neist puudust tunda. Miks? Ma ei oska sellele vastata, kuid kui ma neid tol hetkel silmasin, ei mõelnud ma hetkeks, kui võtsin numbri, lasin neid karbikesse panna ning suundusime lastega koju (maksin ka muidugi nende eest! :D). Kohe ma neid uurima ja puurima ning valmistama ei hakanud, sest meil oli siiski lastega plaan metsaretkele minna.
***

Päev hiljem oli esimeseks tegevuseks hommikul kilude puhastamine. Kõige tülitavamad külalised sellel hetkel olid minu armsad kaks kassi. Ja ma ei pannud neile seda üldse pahaks vaid jagasin neile ka ikka oma poesaaki. 
Praeguseks hetkeks ma praadimiseni jõudnud ei ole, sest ma istun siin, lisasin video ning nüüd kirjutan, aga täna saan ma süüa midagi, mida sõin viimati lapsepõlves. 

Postituse mõte oligi selles nostalgilises kalaautos, mis meil lapsepõlves küla vahel sõitis. See, kuidas külarahvas hõikas, et kalaauto on kohal. Tihti igatsen ma just selliseid vanamoodsaid (?!) ja kaugeid eluhetki.  

Mõni ju võib mõelda, et mis nendes kiludes nii erilist on. Kõik ju oskavad neid valmistada? Jah, aga sellised pisiasjad suudavad tuua minu päeva või mõtetesse palju mälestusi, mida ma olen läbi elanud ning mis minu elu rikastavad, sest nad on olemas. See, kuidas ema andis mulle täpse raha, et saaksin teatud koguse kilusid osta. See, kuidas sa seal auto juures järjekorras ootad… Minu jaoks on see midagi erilist, mida mäletada. 

Lisa kommentaar

Sinu e-postiaadressi ei avaldata. Nõutavad väljad on tähistatud *-ga