***

Öine ärkaja

Pidime kalale minema. Ja nüüd ma siin istun. Diivanil. Üles mukitud ja ootan, et hakkaks kuhugi suunas liikuma. 😀

Seni, kui ma siin ootan, sirvin virtuaalseid ajakirju ja leidsin ühe hea artikli sellest, kuidas ja kas päriselt mehed suudavad öösel rahulikult õndsat und magada, kui imik kõrva ääres suurest näljast röögib.

Ja siis mulle meenusid need hirmsad, nutused ja magamata ööd Hendriku ajast. See oli minu jaoks puhas piin. Esimese lapsega vist ongi nii, sest öösel lampi ärkamine, kui keegi uustulnukas süüa tahab, pole ju miski vana asi või harjumus. Tegemist on täiesti uue olukorra ja kogemusega.

Meie peres on olnud aegade algusest saadik nii, et mina olen see, kes öösiti üleval istub. Last toidab, puuksutab ja krooksutab. Minu meelest on see jumala ok ja eriti nendel öödel, mil mees tahab pikast tööpäevast puhata ja järgmiseks ennast ette valmistada. Mina olen ju niikuinii kodune ja saan päeval koos lapsega magada, mida ma reaalselt ei oska kunagi.

Hendriku ajast mäletan, kuidas härra tõsiselt rahumeeli magas, kui väike väänik näljast röökis. Mõmises vaid: “Mine teise tuppa teda toitma.” ja magas edasi. Ja nii ma veetsin aina rohkem öid elutoas diivanil kui oma voodis.

Esimene imetamine oli minu jaoks paras piin. Tänaseks olen kindel, et selle põhjustas vale imemisvõte, aga ega ma kellegi poole ei pöördunud ka tol ajal.

Raimondiga oli juba kergem öösiti ärgata. Tead ju, et pääsu pole. Toidetud laps on kõige parem laps. 😀 Egas esimesega ka pääsu polnud, aga raske oli harjuda. Lõpuks ikka harjud, sest muud valikut pole.

Muidugi on meil sellessuhtes nende asjadega ka vedanud, et lapsed magavad üsna varakult juba terve öö. Hendrikuga oli ehk max kuu, kui tõesti pidi öösel üles mitu korda ärkama ja teda toitma. Raimondiga on umbes samad lood. Õnneks on nad alati olnud sügava ja pika unega lapsed. Imikueas. Praegu ei mõista nad küll magada ja ma isegi imestan, et naaber mind looma piinamises süüdistab. Lapsed tekitavad palju rohkem mässu seoses õhtul magamaminemisega. 😀

Aga et härra ei tunduks rongaisana, siis on ka öid, mil tema on lapsi toitnud. Või päeval, kui ma olen pidanud vajalikuks teha iluund. Lihtsalt ma arvan, et sellised une arvelt toimetused võiksid olla rohkem minu õlgadel, kui mees päevasel ajal tööl käib. Mina saan alati puhata hiljem.

Ja no üldse teine teema on siis, kui laps sööb pudelist. Rinnalast vast ikka toidab öösiti ema (kui pole välja pumbanud ja külmikusse varunud, mida mina pole kunagi teinud), aga pudeliga on teised lood. Siis on jah valikuvabadus.

Kuidas teie peres nende öiste ärkamistega on/oli? 

2 thoughts on “Öine ärkaja”

  1. Esimese lapsega ärkasin ise koguaeg, üsna väsitav oli kuna polnud kedagi teist kes aitaks. Teisega seda muret õnneks polnud, ikka mõlemad olime platsis kui tips ärkas. Vahel sai isegi riidu mindud kes lapsele süüa annab ja taas magama paneb 😀 kolmandaga arvan et tuleb sama asi mis teisega, ega ma olen muidu karu unega ega kuuleks sedagi kui keegi peaks öösel korterisse sisse murda. Magaksin lihtsalt edasi. 😀

  2. Ma olen alates 2013a siis ise iga öö üles ärganud ja lapsi toitnud. Hetkel on 3 laps 10k ja ärkab öösiti 1-2x. Saab rpa aga mees nii raske unega,et ei enne jääks laps.nälja ja kisaga uuesti magama kui et saan mehe üles.
    Nüüd on hakanud magamata ööd tegema oma tööd. Kõige pisema karjumise peale suudan ärgata,aga siis kui suuremad lapsed öösel kaissu poevad,siis sellest ei tea ma miskit. Samuti ei kuule ma enam väikemaid helisid mille peale enne üles võpatasin. Magan nagu karu talveund. Samuti vajan ka päeval veel uns. Muidu ei jõua lihtsalt õhtuni üleval olla 🙂

Vasta liina-le Tühista vastus

Sinu e-postiaadressi ei avaldata. Nõutavad väljad on tähistatud *-ga