operatsioonist ja haiglas olemisest

Huhh, me oleme nüüd tagasi kodus. Polnudki midagi väga hullu. Haiglasse sõitsime juba kolmapäeva hommikul kella 8ks. Käisime arsti visiidil, kus poeg korra veel üle vaadati ning temperatuuri mõõdeti ja edasi teiste vanematega ennast haiglasse vormistama. Siis juhatati meid kõrva-, nina-, kurguosakonda palatitesse ja jäime ootama, millal lapsi hakatakse operatsioonile viima. Seda tehti vanuselises järjekorras- nooremad ees. Minu poeg sai operatsioonile natuke peale 11. Mõelda vaid, et laps ei tohtinud enne operatsiooni süüa ega juua vähemalt 8 tundi. Eks poeg vahel ikka kaebas, et hirmus joogijanu on, aga vapra poisina sai ta aru, milleks seda vaja on. 
Meiega olid ühes palatis veel ema tütrega ning teine ema oma pojaga. Tüdruk tundus olevat minu poja vanune, teine poiss aga vanem. Neile kahele paigaldati vahepeal veel tilguti, et ei tekiks vedelikupuudus. Nemad pidid ju kauem ootama. 

Me pojaga olime üsna positiivselt meelestatud. Nalja sai kõvasti. Eriti siis, kui talle anti haigla poolt pidžaama, mis oli hiiglama suur talle. Ning see nali läks veel paremaks, kui tal lasti juua ära tableti ja vee segu. Nimelt oli see tablett rahustav ning muutis teda pisut lõbusaks. Ja ka uimaseks.. Mul oli aga nalja kui palju, kui tal juba keel pehmeks läks ning eriti aru ei saanud, mida ta öelda tahab. No ja ta mängis oma pidžaamaga samuti seal, mis oli veel naljakam. Eks ma lasin seda tsirkust tal teha selle mõttega ka, et tal oleks lõbus ja ei mõtleks sellele, mis teda ees ootab. 
Varsti-varsti tulidki kaks valveõde ning sõidutasid poja operatsioonile voodiga. Mina sain neid saata kuni liftini. Poja ilusti lehvitas mulle ja lubasin talle, et varsti näeme jälle ning emme ootab teda ees, kui ta tagasi jõuab. Tema aina lehvitas. 

Ma ei tea, millest, aga mul kiskus pisara silmanurka peale seda hüvastijättu. Ma ju tean, et see opp oli kökimöki, kuid siiski. Ma käisin samal ajal haigla essal korrusel söögiautomaati lammutamas, sest ma ei olnud mitte midagi söönud. Tegelikult otsisin alguses kohvikut, kuni jõudsin null korrusele, kus olid pikad valged creepyd tunnelid.. siis otsustasin, et mulle käib kah üks snickers. Parem snickers, kui et keegi mind kuskil keldrikorrusel tunnelis taga ajab.. 😀 okei, okei. 

Ma olin ikka nii kannatamatu.. lausa ootasin valvelaua juures, millal mu poeg juba tagasi tuuakse. Ta oli ära pea kaks tundi ja no.. aina mõtlesin ning mõtlesin. Lõpuks tasus see ootamine seal ära ja mu armsake toodi tagasi. Voodiga sõidutati palatisse. Ta pooleldi magas, pooleldi oli üleval. Vahepeal oli selline virin ning vahepeal jälle uimane. Narkoosist, ma tean. 
Esimene asi, mis poja mulle peale operatsiooni ütles, oli “emme, anna kalli.” Oh muidugi, kallistasin ja musitasin teda nagu ta oleks aastaid ära olnud. Kiitsin teda, kui vapper poiss ta on. Ta ei saanud õieti rääkidagi, sest suu lahti tegemine oli valus.. toppis pidevalt omale näppe kurku. Hiljem sain selle virisemise täpsema põhjuse teada- talle oli kanüül paigaldatud ning tal oli jube ebamugav sellega olla. No ja peale seda 10 minutit, kui ta vahelduva eduga virises ja magas, jäigi ta päriselt magama. Magas lausa 3 tundi. Ma kannatamatult ootasin, millal ta juba üles tõuseb. Vahepeal toodi toit palatisse, et ma saaksin veits süüa. 😀
Need kolm tundi möödusid lennates. Enne, kui poja ärkas, läksin tema kõrvale pikali ja võtsin ta kaissu. Sellele järgnes see, et poja tõstis pea üles ning tema silmis oli see kavala Hendriku pilk. Siis sain aru, et ta on tagasi. 😀  

Kell oli juba sealmaal (tegelt juba isegi rohkem), mil ma võisin pojale juua anda ning seejärel süüa. No ta sõi nagu tõeline loom. Ei imesta, eelmisest õhtust söömata-joomata ju. Hiljem aga läksime vaatama, mis mänguasju osakond pakub ning mängisime pisut, kuni arsti tulekuni.
Arst tuli ning kurjustas natuke, et poja ringi sabib. Pojal olevat esimesed 18 tundi suur tõenäosus, et verejooks võib hakata.. No, kuidas ma hoian 3 aastast last voodis pikali?! See on viimane asi, mida ta teha tahab. Aga õnneks mul vedas ja poja sai aru, et peab rahulikult võtma asja. Sellepärast meid ka haiglasse üheks ööks jäeti, et poja pidi natuke kauem arsti valve all olema. 

Nii.. ma seletan nüüd ühe teise asja ka lahti, mille üle kommentaariumis viimastel päevadel armastatakse vaielda. Infoleht, millel oli kirjas, et paar nädalat tuleb vältida rahvarohkeid kohti, hoiduda lasteaeda minekust jne, ongi loogiline, sest igasugused infektsioonid ja pisikud on kiirelt tulema. Mõnel lapsel on peale seda oppi kõik lubatud, mõnel mitte. Kõigil ei lähe samamoodi, sest lapsed on erinevad. Palun, ära tule mulle oma arvamus peale suruma selle põhjal, kuidas ja millal sinu lapsele on selline operatsioon tehtud. Lisaks see, et ma olen maininud poja poputamist ja nunnutamist peale operatsiooni, on minu enda valik, mitte kuskil kirjas kohustusliku tegevusena. 

Nagu ma mainisin, oli meiega palatis veel üks ema oma pojaga. Mõelge, et tema poeg sai operatsioonile alles peale 8 tundi ootamist. Kurb oli vaadata, kuidas laps lausa nuttis, sest tal oli nii suur joogijanu. Hiljem selgus, et laps oleks võinud ikka süüa-juua hommikul, sest 8 tundi enne oppi seda teha võis. Too ema oli samuti päris kurjaks muutumas. Lapsed võeti ju vanuselises järjekorras, kuid kõik lapsed olid opereeritud. Ka vanemad. Ning tema poeg sai ikka kõige viimasena. Kokku opereeriti kaheksat last. 

Öö möödus ilusti ning hommik algas päikese säraga. Varahommikul juba käisime arstiviisidil, kus saime ainult rõõmsaid uudiseid, peale selle, et kurgumandlid on endiselt paistes. Juba pool aastat. Arst ütles, et tavaliselt tõmbuvad nad tagasi, kui adenoidid on eemaldatud, kuid kui nad ei tõmbu mingi aja jooksul, siis on meil jälle operatsioonile minek. Sõime ära ning saimegi koju. Poja nägi veel väga ligidalt helikopterit, mis haigla juurde maandus. Ta oli selle peale nii õhinal, te ei kujutage ette. 

Ma lisan siia lõppu igaksjuhuks selle ka, et ma olin ja olen siiani täiesti teadlik, et adenoidiopp pole mingi eluohtlik protsess, kuid kui oma poja läheb vähimagi tera alla, siis emainstinkt käsib tema eest hoolitseda nii palju, kui minu võimuses vähegi on. 

Ma lisan siia alla video ka, mis me pojaga enne tuttuminekut tegime. Selle video võib lugeda esimeseks siin blogis, mis ma julgen üles riputada. 

8 kommentaari

Lisa kommentaar

Sinu e-postiaadressi ei avaldata. Nõutavad väljad on tähistatud *-ga