Mõnes mõttes oli Ennetil isegi õigus, et lastega tegelemine teeb ka enesetunde paremaks. Võibolla ma ei osanud seda teise nurga alt vaadata, sest lastega olen ju niikuinii 24/7 koos ja tegemist on oi kui palju.
Üks päev avastasin end mõttelt, kus taipasin, et pole mõtet otsida hetki iseenda jaoks. Jah, mõnel korral inimene tõesti vajab hetke ainult iseendale, vaikust ja rahu, aga pigem proovida muuta need hetked koos lastega kuidagi meeldivaks ja lõõgastavaks. See võib tunduda võimatuna, arvestades, et mu poisiklutid on megaaktiivsed, aga proovida ju võib. Küll ma jõuan vanas eas puhata, kui lapsed vaikselt oma elu juba elavad. Hetkel pigem keskenduks sellele, et kaasata lapsi võimalikult palju enda tegevusse, et nad ei hakkaks minu vastu töötama.
Viimased kolm päeva olen nendega üksinda tegelenud ja linna peal ringi käinud, sest härra on kas tööl olnud või haige. Hetkel oleme nädalake juba Tallinnas ämma juures olnud, sest mehel oli vaja siin asju ajada ja mina pean arstide vahet jooksma iseenda ja Hendrikuga.
Kolmapäeval alustasime päeva pangavisiidiga. Pidin asju ajama ja muidugi võtsin lapsed kaasa, lootuses, et nad on hästi rahulikud ja püsivad paigal. Kus sa sellega. Isegi joonistusnurk tüütas neid kiirelt ära. Sealt kabinetist lahkusin ma küll mõttega, et kus on esimene kõige lähemal asuv pankrannik.
Te kindlasti mõtlete, et võtsin oma kaks last ja jooksin kiiresti koju. Oh ei, kus sa sellega! Mul tuli ideaalne mõte nendega Ülemiste keskusesse minna, sest polnud ammu nende riidekappi täiendanud. Lapsed tahavad ka vahel uusi riideid saada.
Peale Ülemiste käiku olin ma tohutult väsinud, aga ma ei kahetse. Jep, ma pidin poolalasti proovikabiinist välja jooksma, et nad plehku ei pistaks ja jah, ma lõhkusin isegi riidepuu ühes poes ära, aga kõik, mis ei tapa, teeb tugevamaks. Onju.
Järgmisel päeval käisime raamatupoes kolamas ja lasin lastel veidi sotsialiseeruda ning teiste lastega aega veeta. Lasnamäe Centrumis on lahe lasteala. Minu meelest üsna igav, aga lastele tegevust jätkus. S.t seal on mingid pehmed.. mm asjad ja lihtsalt põrand, kus on liikuvad pildid, aga mitte midagi enamat. Lasin neil korralikud paar tundi seal mängida ja olla. Ise olin muidugi kõrval. Täitsa korralikult pidasid end üleval. Jagasid lausa oma kaasavõetud autosid teistega. Ja hoidsid kokku. Kodus kaklevad nagu kass ja koer, aga avalikus kohas on parimad sõbrad.
Hiljem käisime raamatupoes, tulime saagiga koju ja lebotasime teleri ees.
Kuigi nende eelneva kahe päevaga olid nad mu närvikava korralikult proovile pannud, siis ega mulle sellest ei piisanud. Võtsin nad eile ühes endaga ja läksime kinno. Film möödus kenasti, Raimond natukene enne lõppu hakkas streikima ja ütles, et nüüd tahab koju ära minna. Egas seal midagi, lükkasin oma nutika talle pihku ja lasin rahus olla. #laisaemasündroom
Igatahes, nüüd siin rahulikult istudes ja mõeldes, siis need kolm päeva lastega võisid küll väsitavad olla, kuid ma sain neist rohkem aimu ja võib öelda, et õppisin nende juures ka midagi uut.
