päevake inimeste seas

Nagu te teate juba, olen ma üksik hunt. Inimestega ma väga ei suhtle, st, et ei käi väljas ja tsilli linna vahel ringi. Aga vahel on ka erandeid. Näiteks täna.

Mul ühest küljest kurb meel, et ma satun siia just hilistel õhtutundidel, aga mis parata.. Lapsed tahavad elada ja kuna ilusad ilmad on, siis me põhimõtteliselt elamegi õues.

Täna mõtlesime septembrikatega kokku saada. Mitte sellel põhjusel, et me kõik rasedad ja ühes kuus tähtaeg vaid pigem niisama. Alguses käisime kohvikus, sõime ja jõime kohvi (mina jõin, kui nüüd päris aus olla :D). Lapsed olid muidugi kaasas ja seal kohvikus oli isegi lahe mängunurk lastele olemas (küll väga väike, aga parem ikka kui mitte midagi). Saime lobiseda ja niisama sotsiaalset elu elada. Kõhud täis söödud, läksime mänguväljakule, kus me aega veetsime, et lapsed saaks omavahel mängida ja tutvuda. Ja meie saaks oma tagumente laiaks istuda. 😀

Hiljem jalutasime kirbukasse, sest noh.. naised ja kirbukad on nii tavaline kooslus. Õnneks pidasid lapsed end suht okeilt üleval ja kirbukatuuri ajal ei läinud keegi meist hulluks.

Ja kui kirbukas oli kullipilguga üle käidud, mõtlesime, mida edasi teha. Ning jõudsime otsusele, et sõidaks maale grillima ja tšillima. Mõeldud-tehtud! Seal oli veel rohkem lapsi. 4 tüdrukut ja 3 poissi. 😀 Holymoly. 😀 Lastel oli jumala lõbus. Vahepeal kisus asi natuke vägivaldseks, aga üldjuhul olid nad omavahel ikka sõbrad ja veetsid lõbusalt aega. Üks hetk hakkas vihma sadama ja selline väsimus tuli peale. Pakkisime lapsed kokku ja hakkasime koju tagasi sõitma. Nüüd istume siin.. lapsed said pestud, vaatame Beethovenit ja lebotame niisama. Hull väsimus on peal, aga samas elevus hoiab üleval. Homme ju Blogiauhinnad. Enne seda on veel jumestus, soeng ja fotosessioon.. Kaasa haaran sinna üritusele mehe ja sõbranna. 🙂

Kui tihti te tšillimas käite?

4 kommentaari

Lisa kommentaar

Sinu e-postiaadressi ei avaldata. Nõutavad väljad on tähistatud *-ga