• creepy värk

    Ma mõtlesin põhimõtteliselt terve öö, et ma hakkan täna sellest kirjutama. Nüüd ma lõpuks sain vaba aega ning hakkangi sõnu ritta laduma.  Eile läksime magama. Mees ja lapsed juba magasid, aga vot ei saanud mina sõba silmale. Kohe üldse mitte. Kogu aeg oli selline tunne, et keegi jälgib.. Ei ole minul eales olnud midagi sellist, kui ma magama hakkan minema. Pimedas toas. Küll olen ma ette kujutanud neid Samarasid ja mootorsaemõrvareid, aga eilne oli midagi absoluutselt teistsugust… Vanem poeg magas enda voodis, noorem siis minu ja mehe vahel. No tunnen ühtäkki, et keegi nagu astuks teki peale.. Tõstsin teki üles ja poja jalad need olla ei saanud, sest ta jalad…

  • Sea Crunchy- merevetika snäkk!

    Kui mulle esmakordselt pakuti, kas tahaksin proovida uusi ja huvitavaid krõpse nimega “merevetika snäkid”, siis olin ma kohe nõus, sest mulle meeldivad uued ja huvitavad väljakutsed. See oli minu jaoks midagi erakordselt huvitavat, sest kuulsin sellistest snäkkidest esimest korda.  Muidugi ma pisut pelgasin, mis nende pakikeste sees olla võib ja kas nad mulle üldse maitsevad. Siiani olen põhimõtteliselt kõigega rahule jäänud, mis mulle saadetud on, kuid nendega kahtlesin veidike.  Saabuski see päev, mil mulle need snäkid ukse taha toodi ning siis lõi see hirm veel rohkem sisse, kui ma nägin, et neid on lausa kaks kasti ja igas kastis 12 pakki. Ehk siis kokku 24 pakki. Esimene mõte oli see,…

  • kui sa räägid inimesega, kes sind mõistab

    Kas teate seda tunnet, kui sa räägid inimesega, kes sind päriselt mõistab? Ma ei mõtle lihtsalt sõpra või sõbrannat. Ma mõtlen inimest, kes elab läbi täpselt seda, mida sa isegi. Inimene, kes teab mida öelda. Inimene, kes jõuab öelda midagi, mida tahtsid just sina öelda.  Ma ei ole armastanud kunagi rääkida oma ärevushäiretest, kuid viimasel ajal olen teinud samme, millest tahaksin uhkusega kirjutada, sest ma olen päriselt enda üle väga uhke. Ma poleks kunagi arvanud, et ma jõuan tänaseni- sellesse päeva, kus ma ei nuta enam hüsteeriliselt ega piilu aknast välja mõeldes, kuidas ma tahaksin olla sama normaalne, nagu kõik need, kes tänaval muretult kõnnivad. Kas koju, kooli või tööle. …

  • maal puudub elu?!

    Ma mõtlesin hommikul pikalt, et tahaks täna millestki kirjutada, aga ei tea, millest. Vahepeal sai koristatud ja nõusid pestud ning tulin Facebooki korraks. Pealehel hüppas ette kohe Vaido Neigausi postitus, kus ta ema kolis Tallinna. Muidu kõik tore, aga postituse all kommenteeritab üks neiu, et “maal tõesti elu pole”. Mind, kui maalähedast inimest õudsalt häirib, kui inimesed midagi sellist ütlevad. Jah, kõigil on oma arvamus ja kõigil on õigus seda avaldada.  Ma olen elanud juba pea 3 aastat linnas ja iga jumala päev igatsen ma elu maal. Ma sündisin maal, ma kasvasin üles maal, ma sain põhihariduse maal, ma sain oma esimese lapse maal. Kui ma maal üles kasvasin, mõtlesin…

  • edusammud II

    Mäletate minu eelmist “edusammud” postitust? Kui ei, siis leiad selle siit (LINK). Igatahes, astusin ma täna jällegi sellise sammu, kus tahaksin end kiita, sest ma tõesti tegin seda.  Tegelikult sai see samm juba paar nädalat tagasi tehtud, kus ma viisin dokumendid uuesti kooli, et 11 klassi minna ja kooliteed jätkata. Ma ei mõelnud enda jaoks eriliselt midagi läbi, läksin ja viisin. Ma teadsin, et ma tahan seda. Ma tundsin, et kui ma ei lähe uuesti proovima, olen läbikukkunud ning mingi tühjus jääb sisse kummitama.  Täna oli see kauaoodatud 1. september, mida ma hullupööra põdesin. Miks? Jõuame jälle minu ärevushäireteni. Teile kindlasti tundub üsna weird, et ma nendega viimasel ajal olen…

  • 1. september ja südameasi

    Kindlasti täna pool interneti uputab sellest 1. septembrist, aktustest ja piltidest. Algas ju jälle koolitee, mida ma hetkel nii õudsalt kardan. Usun, et see ongi hetkel minu esimene murdepunkt. Kui ma olin paar nädalat tagasi üsna enesekindel ja motiveeritud.. siis enam nii väga mitte.  Peale on tulnud masendus. Masendus sellepärast, mis kõik mind ees ootab. Ma nii lootsin, et saan autokooli teooriaosaga kõik ühele poole selleks ajaks, kui gümnaasium pihta hakkab, aga ei. Õpetaja lihtsalt ei taha mulle viimast moodulit lahti teha, sest ma õppivat liiga kiirelt. Mis seal parata… Ma olen lastega õppinud tegelema mitme asjaga korraga, saan sellega ka hakkama! 🙂Nagu enamus teavad, alustasin ma uuesti kooliteed Tallinna…

  • ma ei ole ülbe, ausalt!

    Ma pean vajalikuks natukene inimestele seletada, milline ma erinevates olukordades olen. Kuna endiselt on inimesi, kes on arvamusel, et blogija ei tohi olla ülbe. Savi, kui tema postitusi kommenteeritakse ülbelt, mõnitavalt või üleolevalt.  Ma ei ole absoluutselt ülbe. Ma lihtsalt vastan teie kommentaaridele nii, nagu mina olen teie kommentaaride sisust aru saanud. Kui sa kommenteerid ülbelt, olen ma ülbe. Kui sa üritad nalja visata, vastan ma huumoriga. Kui sa oled üleolev, olen minagi seda. Kui sa mind mõnitad, mõnitan ma sajaga vastu. Mis selles siis nii ebanormaalset on?!  Inimestel on maast-madalast arusaam kujunenud, et ma pean jääma viisakaks ja napisõnaliseks, isegi siis, kui mind solvatakse ning ollakse üleolev. Näiteks tänases…

  • ROMWE

    Nii, nüüd on kätte jõudnud aeg, mil taaskord on pakike minuni tee leidnud. Tegelikult sain paki kätte juba nädala alguses, aga kuna vahepeal olin pojaga haiglas, ei olnud lihtsalt aega neid tooteid pildistada ja siia üles riputada.  Ma võin öelda, et sellel korral jäin paki sisuga üpris rahule. Pakis oli kleit, jumpsuit ning taaskord kleit, mis kuidagi selle mõõtu välja ei anna ning kasutan seda pigem pluusina.  Punane kleit (LINK). Muidu on see kleit väga-väga ilus, kuid sellel on kaks aga- nats liiga lühike ning surub rinnad nii kokku, et tekib tunne, nagu neid ei olekski. Ometi valisin suuruse just rinnaümbermõõdu järgi. Ilmselt on see kleit see, mille 1. septembril…