• Pool aastat tagasi…

    Tegelt on ju hirmutav, kuidas aeg lendab. Ma mäletan selgelt, kuidas ärevus ja hirm mind jalust niitsid, kui sammud Järvamaa haiglasse seadsin, sünnituse esilekutsumisele. Ma olin end küll vaimselt selleks ette valmistanud, kuid siiski tundsin enda sees kohutavat hirmu. Eelkõige hirmu valude ees. Nüüd, taganjärgi, ütlen, et viimane sünnitus oli kõige kergem, kõige valutum, kõige okeim. Ilmselt seda seetõttu, kuna olin end mõtetes selleks ette valmistanud. Ma oskasin hingata, ma oskasin oma keha kontrollida, ma oskasin ennast valitseda ja ei mõelnud kordagi, et tahaks ära surra. Ma võtsin asja mõistusega ning ei andnud alla. Ma sisendasin endale, et iga tuhuga olen oma lapsele lähemal. Iga hetkega on lõpp lähemal. Ma…

  • Suhtest, armastusest ja õnnest

    Ma tavaliselt ei kahetse oma elus midagi. Ma ei häbene oma sõnu, ma ei kahetse oma tegusid. Viimaste kuude sisse on mahtunud mõned asjad, mida ma elu lõpuni ilmselt kahetsen ning üks nendest on see, et avasin oma suu liiga vara. Või, kui nüüd paremini sõnastada, siis kahetsen seda, et liiga tormakalt hakkasin oma eraelu probleeme siin kõigi ees lahkama. Ei, ma ei kahetse lahkuminekut. Detsembri lõpus jõudsime laste isaga ühisele otsusele, et meie suhe on oma elu ära elanud ning koos me seda teed enam ei jätka. Emotsioonide ajel ning ka sellepärast, et tundsin inimeste survet – väga paljud kirjutasid ja küsisid, mis juhtus, miks juhtus, mis edasi saab…

  • Maal on huvitav aka analüüsin külakõlakaid

    Teate, kui ma võrdlen elu linnas ja maal, siis maal elu keeb. Koguaeg. Huvitav on. Põnev on. Koguaeg miskit toimub. Mulle, kui ühele väga igava eluga inimesele selline põnevus meeldib. Ausalt. Netiavarustest on kõrva taha jäänud, et küla vahel minust ikka midagi räägitakse. Samas ei tea mina, kui vett pidavad need jutud on, aga selle asemel, et kellelegi näpuga näidata või kodus patja nutta, mõtlesin ma analüüsida, kust ja miks võivad sellised jutud tulla. Kuulujutud on tavalised juba kiviajast saadik ja ei näe ma selles midagi veidrat, et inimesed minust räägivad – ju peavad mu igavat elu nii huvitavaks, millest rääkida. Oleks see vaid nii. 😀 Aga analüüsime.. “Jane on…

  • Püreemaailm

    Ma olen küll ema kolmele poisile ja ühtteist iga lapsega midagi kõrva taha pannud, aga isegi nüüd leian ma ennast vahel olukorras, kus tunnen ennast täieliku võhikuna. Üks nendest on püreemaailm. Ma arvan, et kui oleks minu teha, oleks Kristofer elu lõpuni piimadieedil, sest ma lihtsalt kardan seda püreeaega. Hendriku ja Raimondiga tuli see lisatoidu periood kuidagi hästi loomulikult ja ilma igasuguste viperusteta, kuid Kristofer streigib. Hullult streigib. No ei taha tema neid püreesid. Peale neljandat kuud andsin talle naatukene kõrvitsapüreed proovida, mille peale oli selline kisa lahti, et hoia ja keela. Siis mõtlesin, et ok, las olla, lükkame selle tulevikku, kiiret pole. Vahepeal pidasin perearstiga nõu ning ta arvas,…

  • Hoopis mees teeb mind paksuks, eks

    Need mehed on ikka vahepeal saatanast, ma ütlen. Ma hakkan juba arvama, et ma olen peast jumala okei, ja mul on tahtejõudu kurgu auguni ja ma suudan ennast jälle käsile võtta ning vormi ajada, aga siin on üks suur aga… Mees. Me oleme arutanud, et proovime koju vähem rämpsu osta. Sesmõttes, et vahet pole, kui palju seda meile koju tassitakse, sööme me üpriski tervislikult, sest puu- ja köögiviljad on meie kodus oma kindla koha leidnud, aga… muidugi, me oleme ka inimesed ja vahel tahame rämpsu süüa. Mis seal ikka. Krõpsu maitse… koka maitse.. mmm, kuidas tahaks. Mees tormas ennist poodi. Mõtlesin, et hoidku alt, kui mingi rämpsukoormaga koju tuleb. Ja…

  • Tere tulemast perekonda, kaksikud

    Nüüd on siis teada, miks viimased nädalad on nutusemad kui eelmised. Tegelikult ma aimasin, et eks need hambad tulemas on, sest Kristofer juba ammu topib kõike suhu, ilastab nii mis kole, ja igemed on paistes. Ta ilastas siin vahepeal nii palju, et kasulikum oleks olnud mähe ümber pea tõmmata. Ma reaalselt vahetasin tal 563 korda päevas riideid, sest nii, kui ma uue body selga panin, oli see sekundeid hiljem läbimärg. Täiesti alasti ei tahtnud ka last nagu hoida. Kusjuures, kui Kristoferiga kõrge palaviku ja köhaga EMOsse läksime, arvati, et need sümptomid on hammaste tulekust põhjustatud. Ma isegi arvasin seda, aga lõpuks diagnoositi ikka bronhiit, mitte hambad. Võrreldes neid kahte hammast…

  • Põlva sünnitusosakonna paanika

    Kerge paanikaosakond on lahti läinud peale eilset Marimelli postitust. Ma jõudsin seda postitust lugeda, kuid täna sinna peale klikkides, viib leht mind automaatselt Marimellide sooduskoodide lehele. Kaval nipp muidugi postitus justkui alles jätta ning kui peale klikid, babahh, soodukad ja muud asjad. Veel enam, et teema kütab hetkel ju kirgi. Aga see selleks. Ma arvan, et nendel inimestel, kellel on mitu varianti külje alt võtta, kuhu sünnitama minna, on palju kergem arvamust avaldada ja öelda, et näe, mis need maakad vinguvad. Sünnitusosakond läheb kinni ja so what? See on teie enda huvide eesmärgil, et midagi halba ei juhtuks, tänu ebapädevatele arstidele, sest Mari-Leenu arvates vähe kogemust=ebapädevad. Ühest küljest ma mõistan…

  • Kehast, kaalust ja enesearmastusest

    Keha, kaal ja enesearmastus on minu elus olnud alati tundlik teema. Kui mul on üks nupp, millele vajutades saaks silma tõmblema ja käe värisema, siis just taoline nupp see ongi. Üldpildis võib ju öelda, et psäh, pole sellel kehal midagi viga, käib kah, silmad peast välja ei kuku minu poole vaadates, aga ma ei tunne end hästi endas. Enda nahas. Enda kehas. Detsembri keskpaigast kuni jaanuari lõpuni olin motivatsioonist nii pungil, et ise ka imestasin. Kõndisin selles ajavahemikus pea 300km maha, kaotasin kõhult 10cm ning kehalt 8kg. Kas pole mitte imeline tulemus ligi kolme nädalaga? Sellele tulemusele aitasid kaasa ka Marek Kalmuse kavad. Üsna pea sain aru, et ma ei…