• Esimene rühmatrenn – jumping

    Täitsa pekkis! Ma käisin rühmatrennis! Esimest korda! Ma olen nagu jumala sillas ja omadega nii läbi! Ilmselt ei ole ma elu jooksul nii palju higistanud, kui nende tunni ja viieteistkümne minuti jooksul, aga hetkel on nii võimas tunne, et mida kõike ma selle tundega ära ei teeks (loe: pakatan energiast) 😀 Kuigi ma olen koguaeg mõelnud, et tahan sinna trenni minna, siis alati olen ka seda edasi lükanud või leidnud põhjuse mitte minemiseks. Nõrgad leiavad alati vabandusi, miks mitte teha, kui samas tugevad leiavad võimalusi ja lahendusi, et asi ära teha, eksole. Ju ma siis olin nõrk. Püsisin oma mugavustsoonis. Eile ütles üks tark inimene, et inimeses toimub areng, kui ta…

  • Vahelduseks beebijuttu

    Ma mäletan, kuidas ma oma rasedusest söögi alla ja söögi peale kirjutasin. Ma tundsin, et see oli justkui minu oma. Minu keha. Ja oma kehast võin kirjutada ma nii palju, kui süda lubab. Te teate, et ma pole kunagi olnud väga järjepidev mingeid beebijutte kirjutama. Jah, Raimondi sünnist andsin ma blogis teada ja ka Kristoferi omast, aga mingeid igakuised ilunumbreid ei viitsi ma eales siin jagada. Aegajalt loomulikult tulen siia ja kirjutan, kuidas mu kuttidel läheb, aga detailselt nende elu ja arenguid ei hakka ma ilmselt iialgi jagama. See ei ole minu. See on nende privaatsus, nende oma ja kuna nad ei ole hetkel võimelised mulle ütlema, kas nad soovivad…

  • Üks kvaliteetne ja väärtuslik blogi

    Eelmine postitus andis mu sõrmedele sellise inspiratsioonilaksu, et mõtlesin endamisi arutleda või miks mitte ka teid kaasata sellesse, milline see üks väärtuslik ja kvaliteetne blogi siis olla võiks? Kas selline, kus ei ilmu kunagi ühtegi tootearvustust või muud reklaami? Kas selline, kus kirjutaja tuleb korra kuus, paneb ühe diibi teksti maha ja lahkub? Kas selline, kus inimene kirjutabki ainult oma elust, tegemistest ja olemistest? Kas selline igapäevaelu ilma igasuguse ilu ja filtrita? Kas selline, kus on kajastatud ainult roosamanna, rõõm, kordaminekud ja ilus elu, jättes kõik negatiivse suletud uste taha? Millist blogi teile meeldiks lugeda? Hakkasin mõtlema siin enda pesa peale. Muidugi ei ole ma kõige õigem inimene kvaliteedist rääkima,…

  • Mina ei taha nendel sildadel käia…

    Blogiauhindadest on nüüd maalitud selline sukeldume-sajaga-reklaamimaailma üritus ja jääb mulje, et kõik blogijad, kes ka tänavu aasta kandideerivad, teevad seda eesmärgil saada mingit feimi, uppuda koostööpakkumistes ja kasutada oma blogi kui reklaamiallikat. Võib-olla mõnes mõttes see nii ongi. Mõningate blogijate puhul. Võib-olla mitte. Kui ma eelmisel aastal eluliste blogide kategoorias kolmanda koha sain, ei jooksnud ettevõtted küll mu blogi peale tormi ja neid pakkumisi ka väga eriti ei tulnud. Mu meelest ei andnud see üritus blogile tegelikult mitte midagi juurde. See andis mulle, aga blogi oli ja jäi ikka sama tundmatuks, kui ta oli enne seda üritust. Koostööd on muidugi läbi aegade väga vinged olnud. Ma mäletan, et kui blogima…

  • Veidraid fakte minu kohta

    Kaua te olete minu blogi lugenud või aegajalt lihtsalt jälginud? Mitte et ma oma ego paitaks, aga ilmselt mõned teist ikka on seda aastaid teinud, teised jällegi vähem. Või ma eksin? Teie, kes te olete mu tegemisi juba aastaid jälginud, palju te mind päriselt teate? Mis on minu lemmik värv? Kus olen ma reisimas käinud või kas üldse olen? Kus ma üles kasvasin? Mitu õde-venda mul on? Ma ei ole väga sellistest asjadest kirjutanud, tõsi. Võib-olla peaksin endast rohkem teile rääkima ja tutvustama ennast, võib-olla mitte. Eks igaüks õpib ajaga mind tundma. Ma läksin esikusse ja vahtisin välisjalanõusid ning mul tekkis inspiratsioon. Mõte kirjutada oma veidrustest ja kiiksudest, sest neid…

  • Miks ma kandideerin blogiauhindadel?

    Ma ei tea, kas olen üks vähestest, kes iga aasta suure hurraaga enda blogi üles esitab sinna, aga ka see aasta võtan ma kindlasti osa ja lähen kohale. Esimesel aastal ma kohale ei läinud, küll aga enda mäletamist mööda kandideerisin küll, aga egas ma kuskil väga ei reklaaminud ega palunud inimesi enda poolt hääletama. Teisel aastal samuti – kandideerisin, aga hääletama väga ei kutsunud. Ma millegipärast arvasin, et inimesed ise lähevad ja hääletavad, pole mingit tagant utsitamist vaja. Võib-olla ka hääletati, ei tea. Eelmise aasta blogiauhindadele kandideerimise ajaks oli minu blogi lugejaskond juba kasvanud üsna suureks ning otsustasin osaleda ja endast anda kõik, et hääletamine kõigi minu lugejateni jõuaks ja…

  • Imetamisest

    Väga paljud on minult küsinud, kas ma annan Kristoferile veel rinda. Teate, imetamine on minu jaoks hästi tundlik ja ebamugav teema, millest rääkida. Ma proovin alati sellest kuidagi kõrvale põigata, vältida või kiiresti teemat vahetada, sest meie ühiskond oma “normidega” on veidike tuksis. Kuna aga see teema istub koormana mu hingel ja lõpmatuseni ei saa ma teile vastamist vältida, otsustasin südamelt ära kirjutada. Mis seal ikka. Mõni viskab kividega surnuks, mõni võib-olla oskab kaasa rääkida, mõnel on täiesti savi. Ei, ma ei anna Kristoferile enam rinda. Miks? Juba haiglas oli mul imetamisega raskusi. Kõigi kolme lapsega on imetamine olnud minu jaoks üks ebamugavaim tegevus. Raimondiga kuidagi enamvähem kannatas rinda anda…

  • Mõnikord on raske iseennastki ära tunda

    Kas teil on kunagi olnud elus perioodi, kus te ütlete asju, mida enda suust kunagi poleks arvanud kuulvat või teete neid tegusi, mis räägivad täiesti teie endi vastu? Seisate peegli ees ja mõtlete, et kes sealt sulle vastu vaatab. Miks ta ütleb neid asju ja teeb neid tegusid? Kes sa oled? Mul oli just selline periood ning tunnen, et see aeg muutis mind. Ma ei ole veel täiesti kindel, kas halvemaks või paremaks, aga see aeg lõi minus kõik nii sassi. Eks viimase aja sündmused on samuti oma jälje jätnud. Olen tutvunud inimestega, kellega ei oleks soovinud tutvuda, olen mõelnud asju, mida ei tohiks mõelda. Selline sisemine rahutus valdab mind.…