• Kus on sinu tussu? Aga noku?

    Hendrik ja Raimond klammerdusid täna teleri ette, kui Reporterist hakkas kostuma see “kus on minu tussu, kus on minu tussu” laul. Ilmselt on enamus seda videoklippi juba sotsiaalmeedias ringlemas näinud. Ka mina. Ma ei ole siiani osanud mingit seisukohta võtta. Mõnes mõttes on ju uus ja huvitav, et selline lähenemine on asjale välja mõeldud, teisest küljest olen arvamusel, et nii väikestele võiks sellist teemat rohkem lapsevanemad kodus õpetada ja rääkida.  Kui Hendrik selle uudiseklipi ära vaatas, uurisin temalt, kas ta tahaks lasteaias sellist asja teistega koos õppida ja laulda. Ta vastas selle peale, et tema ei taha lasteaeda minna, kui sellist laulu laulma peab. Ma kohe seletasin ja rahustasin, et…

  • 25

    Uhhuhhuhuuu! Ma ei oskagi kohe midagi kosta. 25 kukkus nagu kolinal. Alles mu ema ja isa kasutasid mind odava tööjõuna, ladusin luriseva ninaga kuuris puid, niitsin muru ja olin lihtsalt üks tatikas, kes tahtis õudsalt kiiresti suureks saada, aga nüüd vahel mõtlen, et poeks sipupükstesse tagasi ja naudiks ema-isa hoolitsust, sest kuigi ma kuni teismeeani arvasin, et ema ja isa kasutavad mind orjana ära, on asi tegelikult vastupidine – olles ise lapsevanem, näen seda. 😀 See selleks.  Kuidas ma ennast tunnen? Ma ei tea, normaalselt. Vanana küll mitte. Täpselt sama tunne on, kui sain 20 või 22 või 24. Midagi muutunud ei ole, ainult vanuse number. Enam ei ole seda…

  • Kuidas sünnitusvaludest vabaks mõelda

    Ma päris kindel ei ole, et 100% toimivaid võtteid suudan siin anda, aga ma võin vist ennast tasapisi juba elukutseliseks sünnitajaks nimetada, sest pädevust on mul peaaegu nelja lapse jagu ja midagi nagu tean ka juba asjast. Mulle on palju kirjutatud ja küsitud, kas iga sünnitus on erinev olnud? Kas iga sünnitus on järjest lühem ja vähem valusam? Või vastupidi? Milline on kõige meeldejäävam? Milline kõige valusam? Mehe juuresolek, kas see on tähtis või ei? Jne jne. Mul on alati sellel teemal põnev vestelda. Ausalt. Olgu küsijaid 1 või 11. Sünnitada ma ju ainult oskangi ja iga inimene on huvitatud teemast, mis talle 100% sobib. 😀 Sünnilugusid ma siia kirja…

  • Palun mulle üks soe kodu

    Mida vanemaks ma saan, seda enam taipan, mida tähendab vanemlik hool, pidev muretsemine, päris asjad, mis päriselt olulised on.  Mõni soovib kalleid parfüüme, mõni ehteid, mõni midagi muud, aga mina tunnen puudust soojusest. Kodusoojusest.  Ei, ärge saage valesti aru, meil on soe kodu. Enamus ilmselt teavad, et meil siin puudub igasugune küttesüsteem ja eelmine suvi ragistasime korralikult ajusid, millega külmal ajal soojus koju saada. Tundsime isegi tegelikult päris suurt muret selle üle, sest kõige tähtsam on ju, et lastel oleks soe kodu, samas midagi üüratult kallist ka endale lubada tol ajal ei saanud. Kõik raha, mis meil üle oli, läks uue kodu remondi alla.  Nii kinkisidki mu ema ja isa…

  • Fiskarsi kingikoti sisu

    Siiralt nii äge, kui paljud blogi vanad ja uued koostööpartnerid on mulle nii suure abikäe ulatanud ja aidanud neid mänge korraldada! Ma tahtsin kirjutada natuke lähemalt Fiskarsi mängust, mille ma täna käima panen.  Kui ma neile kirjutasin, mõtlesin, et ehk mõne poti või panni on nad nõus ära kinkima, aga nad panid mängu lausa pea 150€ väärtuses tooteid ning ma võin teile julgelt väita, et Fiskarsi tooted on hästi kvaliteetsed, ilusad ja mugavad kasutada. Mul on ka endal kodus mõned nende tooted ning ma olen ülirahul!  Mis kingikottides leidub? Küpsetuskomplekt, kuhu kuulub taignarull ja silikoonist vispel. Piparkoogitegu on ju jõulukuu üks põhitegevusi! Ja kindlasti küpsetavad ka paljud kooki, kus kulub…

  • Kuidas vajutada “unfollow” ehk lumehelbekestele üks ABC

    Kuigi Mallukas tegi väga hea googeldamise ABC inimestele, kes ise googlet kasutada ei oska, mille järgi peaks iga suurema staari elu palju mugavamaks muutuma, siis ma olen viimasel ajal täheldanud, et veel suurem vajadus on inimestel selle järgi, kuidas vajutada “unfollow” nuppu ehk eemalduda inimestest, kes neile no kohe üldse ei meeldi. Ma kujutan hetkel vaimusilmas ette Tõnis Niinemetsa tegemas seda Tere reklaami. Ainult, et põhiteema võikski olla “kuidas vajutada unfollow nuppu, lumehelbekesed?” sest nii lumehelbekesed me ju ka pole, et piimalt korki maha keerata ei oskaks, küll aga nii palju, et tänapäevane nutimaailm on meid niivõrd pehmeks muutnud, et ei oskagi leida õigeid nuppe sotsiaalmeedias üles. Las ma teen…

  • Jõulud jõudsid koju

    Me oleme sellesmõtted laisad ja traditsioonitud, et mingit kindlat kuupäeva detsembris ei ole, millal kuusepuu tuppa toome ja kodu ära ehime. Tegelikult ega me väga ei ehigi vaid eelistame less is more stiili, kus põhirõhk on kuusel, meie magamistoa aknal küünlakolmnurk, elutoa aknal mõned meisterdused ja kõik. Lastetoas põleb niikuinii soolalamp aastaringselt, seega sinna mingeid lisatulukesi riputama ei hakka. Täna hommikul mõtlesime, et tooks selle kuuse sealt metsast ära. Ma küll alguses mõtlesin, et ostaks kunstkuuse, vähem looduse reostamist, aga kas ikka on? Kuidas neid kunstkuuski tehakse, olete teadlikud? Geit läks meie suure pereeautoga metsa ja tuli üsna pea sealt, kuusk auto katusel, tagasi. Oli metsas põrganud kokku RMK töötajatega…

  • Kui lapsed üritavad päkapikke ja jõuluvana vahele võtta

    Praeguse jõulukuu ajal vestleme lastega üsna aktiivselt päkapikkude, jõuluvana ja kuusepuu teemal.  Neid need kingitused väga ei huvitagi, aga just see elevus, millised on päkapikud, kuidas nad tuppa saavad, kuidas jõuluvana tuppa saab, kuuse ehtimine, on need teemad, mis neid põlema sütitavad.  Eile õhtul istusin tükk aega nende toas ja rääkisime erinevaid lugusid.  Üks hetk ajas Hendrik silmad pärani, muutis hääletooni pehmemaks ja peaaegu, et sosistas: “Emme, tead, kui me veel Paides elasime, siis üks öö ma läksin elutuppa magama ja nägin, kuidas jõuluvana meie toas ringi käis!” Ma loomulikult panin oma näitlemisoskuse mängu ja tegin lausa dramaatiliselt imestunud näo ning küsisin, kuidas see küll võimalik on? Hendrik vastas, et…