Määratlemata

paus

29. veebr. 2016
Ma kirjutasin siin täpselt 10 päeva tagasi. Ma ei mäletagi, millal selline pikem vahe on olnud kui siin on olnud vaikus. Blogimine on siiani olnud minu suur kirg, minu kolmas laps, tegevus, milleta minu elu poleks see, mis ta hetkel on. Kuid hetkel olen ma siin, et midagi kirja panna ning mu mõtted on täiesti tühjad. Minu sõrmed on liikumatud ning ma lihtsalt vaatan oma käsi ja tahaks nutta. Tahaks nutta, sest ma tean seda tunnet, mis mind hetkel valdab. Ma tundsin seda eelmise aasta lõpus. Ajal, mil mind tabas kriis, ma ei osanud kuidagi oma mõtteid kirja panna. Mu mõtted olid justkui täiesti tühjaks imetud. Sellel ajal ma mõtlesin, kas ma üldse naasen blogimise juurde. Kas ma üldse kunagi suudan kirjutada nii enesekindlalt kui ma olin seda selle ajani teinud? Ei, ma ei arvanud seda. Aga tuli aeg, mil ma tundsin end jälle hästi. Aeg, mil ma olin tagasi ja panin kirja kõik, mis minu mõtetest läbi käis.

Kuidagi nii veider, mida suudab võõras inimene sinu mõistusega ja emotsioonidega korda saata, sest see kriis sai alguse just inimesest, kes ilmus mu ellu, võttis sealt kõik, mis võtta andis ja muutis internetimaailmas minu olemise võimatuks. Ta tungis minu isiklikku ellu ja pööras seal kõik pahupidi. Ta tekitas hirmu, mida ma iial varem polnud tundnud. Nii võõras, kuid siiski nii ligidal.

Ma tean, et selle postitusega näitan välja ma oma haavatavust, kuid ma ei ole enam nii nõrk. Ma olen üsna tugevaks saanud selle vähese ajaga, mil see vaimuhaige on hoidnud madalat profiili. Võiks öelda, et kui ta midagi mulle kirjutab või kuskil endast märku annab, siis ma võtan seda tavalise eluosana- ma ei üllatu enam! Ja just see ongi vale. See, et ma võtan ähvardusi oma laste röövist või solvanguid enda pihta tavaliselt. See ei tohiks ju nii olla. Aga mida ma teha saan? Peidan end siit maailmast ära, jään koju nelja seina vahele ja eraldan ennast ülejäänud maailmast? Ega mina vaimuhaige pole vaid tema. See asi peaks ikka vastupidi olema ju. 

Ma ei oska seda tunnet kirjeldada, mis mind hetkel valdab. Lihtsalt öeldes, olen ma väga õnnelik, kuid samas nii kurb. Raske. Ma olen õnnelik, et minu suhted mehega on palju palju palju paremaks muutunud. Ma olen õnnelik, et ma käin tööl. Ma olen õnnelik, et mul on kaks hästi armast last. Kuid ma olen kurb, sest kooliasjad on unarusse jäänud. Alates detsembrist ma lihtsalt ei suuda oma aju lülitada kooliasjadele ümber. Ma üritan kogu jõust, aga ma ei suuda.. ma tunnen, kuidas mingi blokk ette tuleb. Ma ei suuda asju meelde jätta, ma ei suuda lihtsalt…Ja see tekitab masendust. Ma ei tea, mis minu peas toimub, kuid ehk oleks kõige targem pöörduda kellegi poole, kes oskab mind aidata.

Aga ma siiski hoian pea püsti ja mul on tulemas natuke pikem puhkus selle kuu lõpus ning tahan maale sõita, et kooliasjadele täielikult pühenduda ja kuidagigi järele jõuda. 

Only registered users can comment.

  1. See 15:38 kommentaar näitab, et su jälitaja ple kuskile kadunud.
    Kust ta üldse tuli ja miks? Oskad aimata?

  2. Muidugi ei ole ta kuhugi kadunud. Üsna tihti ilmutab end, aga see minu jaoks juba suht tavaline. Ei lase ennast häirida, kuigi tegelikult hakkab ajudele kûll. Kust ta tuli? Ei oska öelda. Miks? Tema väidab, et teeb seda kõike sellepärast kuna saan blogimisega tasuta asju.

Lisa kommentaar

Sinu e-postiaadressi ei avaldata. Nõutavad väljad on tähistatud *-ga