MÀÀratlemata

paus

Ma kirjutasin siin tĂ€pselt 10 pĂ€eva tagasi. Ma ei mĂ€letagi, millal selline pikem vahe on olnud kui siin on olnud vaikus. Blogimine on siiani olnud minu suur kirg, minu kolmas laps, tegevus, milleta minu elu poleks see, mis ta hetkel on. Kuid hetkel olen ma siin, et midagi kirja panna ning mu mĂ”tted on tĂ€iesti tĂŒhjad. Minu sĂ”rmed on liikumatud ning ma lihtsalt vaatan oma kĂ€si ja tahaks nutta. Tahaks nutta, sest ma tean seda tunnet, mis mind hetkel valdab. Ma tundsin seda eelmise aasta lĂ”pus. Ajal, mil mind tabas kriis, ma ei osanud kuidagi oma mĂ”tteid kirja panna. Mu mĂ”tted olid justkui tĂ€iesti tĂŒhjaks imetud. Sellel ajal ma mĂ”tlesin, kas ma ĂŒldse naasen blogimise juurde. Kas ma ĂŒldse kunagi suudan kirjutada nii enesekindlalt kui ma olin seda selle ajani teinud? Ei, ma ei arvanud seda. Aga tuli aeg, mil ma tundsin end jĂ€lle hĂ€sti. Aeg, mil ma olin tagasi ja panin kirja kĂ”ik, mis minu mĂ”tetest lĂ€bi kĂ€is.

Kuidagi nii veider, mida suudab vÔÔras inimene sinu mÔistusega ja emotsioonidega korda saata, sest see kriis sai alguse just inimesest, kes ilmus mu ellu, vÔttis sealt kÔik, mis vÔtta andis ja muutis internetimaailmas minu olemise vÔimatuks. Ta tungis minu isiklikku ellu ja pööras seal kÔik pahupidi. Ta tekitas hirmu, mida ma iial varem polnud tundnud. Nii vÔÔras, kuid siiski nii ligidal.

Ma tean, et selle postitusega nĂ€itan vĂ€lja ma oma haavatavust, kuid ma ei ole enam nii nĂ”rk. Ma olen ĂŒsna tugevaks saanud selle vĂ€hese ajaga, mil see vaimuhaige on hoidnud madalat profiili. VĂ”iks öelda, et kui ta midagi mulle kirjutab vĂ”i kuskil endast mĂ€rku annab, siis ma vĂ”tan seda tavalise eluosana- ma ei ĂŒllatu enam! Ja just see ongi vale. See, et ma vĂ”tan Ă€hvardusi oma laste röövist vĂ”i solvanguid enda pihta tavaliselt. See ei tohiks ju nii olla. Aga mida ma teha saan? Peidan end siit maailmast Ă€ra, jÀÀn koju nelja seina vahele ja eraldan ennast ĂŒlejÀÀnud maailmast? Ega mina vaimuhaige pole vaid tema. See asi peaks ikka vastupidi olema ju. 

Ma ei oska seda tunnet kirjeldada, mis mind hetkel valdab. Lihtsalt öeldes, olen ma vĂ€ga Ă”nnelik, kuid samas nii kurb. Raske. Ma olen Ă”nnelik, et minu suhted mehega on palju palju palju paremaks muutunud. Ma olen Ă”nnelik, et ma kĂ€in tööl. Ma olen Ă”nnelik, et mul on kaks hĂ€sti armast last. Kuid ma olen kurb, sest kooliasjad on unarusse jÀÀnud. Alates detsembrist ma lihtsalt ei suuda oma aju lĂŒlitada kooliasjadele ĂŒmber. Ma ĂŒritan kogu jĂ”ust, aga ma ei suuda.. ma tunnen, kuidas mingi blokk ette tuleb. Ma ei suuda asju meelde jĂ€tta, ma ei suuda lihtsalt…Ja see tekitab masendust. Ma ei tea, mis minu peas toimub, kuid ehk oleks kĂ”ige targem pöörduda kellegi poole, kes oskab mind aidata.

Aga ma siiski hoian pea pĂŒsti ja mul on tulemas natuke pikem puhkus selle kuu lĂ”pus ning tahan maale sĂ”ita, et kooliasjadele tĂ€ielikult pĂŒhenduda ja kuidagigi jĂ€rele jĂ”uda. 

5 thoughts on “paus

  1. See 15:38 kommentaar nÀitab, et su jÀlitaja ple kuskile kadunud.
    Kust ta ĂŒldse tuli ja miks? Oskad aimata?

  2. Muidugi ei ole ta kuhugi kadunud. Üsna tihti ilmutab end, aga see minu jaoks juba suht tavaline. Ei lase ennast hĂ€irida, kuigi tegelikult hakkab ajudele kĂ»ll. Kust ta tuli? Ei oska öelda. Miks? Tema vĂ€idab, et teeb seda kĂ”ike sellepĂ€rast kuna saan blogimisega tasuta asju.

  3. TĂ€iesti teemavĂ€line kĂŒsimus, a kus ilmutad pilte? Oskad laita/kiita erinevaid kohti.?

Lisa kommentaar

Sinu e-postiaadressi ei avaldata. NÔutavad vÀljad on tÀhistatud *-ga