***

Pekkis värk, ma ütlen

Mulle juba tegelikult on varasemalt meelde jäänud, et mingi selline asi on juhtunud, aga paar päeva tagasi lugesin meediast, mis sellest asjast edasi sai (link!). Ma tavaliselt ei jaga selliseid postitusi enda Facebooki seinal, sest neid lugeda on nii õudne ja kurb. Ja ma reaalselt eemaldan inimesed sõbralistist, kes jagavad igasuguseid jõhkraid videosid, mida lastega tehakse. Ma ei saa üldse aru inimestest, kes peavad selliseid asju jagama. Milleks seda vaja on? Et inimestel ikka süda mitmeid ja mitmeid päevi hiljem valutaks?

Ma kunagi nägin Facebookis videot lapsest, keda peksti. See juhtus muidugi välismaal. Ja ma nutsin. Nutsin mitu päeva hiljem. Ma ei saanud rahulikult olla. Sestap ma ei suudagi seedida inimesi, kellel on mingi haige vajadus selliseid videosid jagada.

Olles ise lapsevanem, läheb mulle väga korda, mis teiste lastega juhtub ja ei juhtu. Mind muudavad alati kurvaks ja teevad südame katki, kui ma loen või näen, et keegi on oma lapsele/lastele liiga teinud. Mitte, et mulle varem need asjad korda ei läinud. Muidugi läksid! Aga lapsevanemana on need kuidagi veel südantlõhestavamad ja tunded mitmekordselt võimendatud.

Ma tean, et on paratamatu see, mis lastega välismaal juhtub. Maailmas on nii palju inimesi ja kõik ei saagi normaalsed olla. Vaimuhaigeid ja troppe on igalpool.

Aga kui midagi sellist juhtub meie pisikeses riigis, siis võtab ikka mõtlema. Kas me märkame liiga vähe? Kas me hoolime liiga vähe?

Kui ma seda artiklit lugesin, siis ma mõtlesin küll, kui peesse kukkunud riik meil on. 19- aastane tibividin sünnitab metsas lapse, tapab ta ära ja pressib puu vahele ja siis otsustab kohus, et inimene on liiga noor, et temalt vabadus võtta. See sama lapsetapja tahaks veel eriala omandada ja elu elada. Kas peale sellist tegu on üldse tähtis, mida see naine tahab või vajab?

Jah, kohus tegi oma otsuse. Ja nemad on ilmselt tuhat korda rohkem eksperdid, aga mind ajab nii marru see asjaolu, et selline inimene väärib kohtu arvates uut võimalust. Laps, kes siia ilma sündis, ei saanud võimalust ühtegi päeva elada, aga sellele inimesele peab andma võimaluse. Mille pärast? Miks?

Ma ei hakka kunagi selliseid otsuseid mõistma. Ma ei hakka kunagi mõistma, miks selline inimene vääriks uut võimalust. Kui sa oma last ei taha, mine ja anna jumala eest ta ära!

Ja siis poole kõrvaga kuulsin, kui mees C-komandot vaatas. Peaaegu tuli tüli majja, sest enne, kui see osa eetrisse lasti, tundsin ma juba reklaami nähes, et seda osa ma ei vaata. Asi ei ole selles, et ma ei hooliks. Ma lihtsalt ei suuda vaadata!

Istusin elutoas diivanil ja mees muidugi sättis oma nutikaga minu kõrvale ning hakkas C-komando osa järgi vaatama. No jube, mida üks isa oma lapsega teha võib. Emast rääkimata.

Vaatan oma lapsi ja mõtlen, et kas tõesti leidub selliseid ebardeid, kes kaitsetutele, õrnadele ja üldse.. lastele nii teha suudavad? Millises ebaõiglases maailmas me elame?

6 thoughts on “Pekkis värk, ma ütlen

  1. Jane, tegelikult meie seadused on vägagi jamad. Toon sulle kaks näidet. Elan Väike külas , kus põletati laps ära link https://m.postimees.ee/section/122/1755461
    See ema sai reaalselt ainult mõne aasta kinni istumist ja vanemlikud õigused jäätis alles. Nüüdseks aastaid hiljem on tal uus mees, beebi ca aastane ja elu kui lill(muidugi ei ela ta siin kandis enam ja rohkem väga ei tea temast. Aga polnud just kõige adekvaatsem ja kupli all ei ole ka kõik päris korras. Peale selle on tal veel üks laps, nüüdseks ma arvan teise eas, aga sel ajal oli ta koguaeg teip suus võreka külge kleebitud…..
    See laps peaks olema veel turvakodus vms.

    Teise asja võin tuua näitena oma sõbrannast. Aasta tagasi peksis ema oma tütre teist korda läbi, sai ükt ja kõik. Jah hooldusõigus võeti ära ja teda kasvatab hetkel mu sõbranna, aga see ka kõik. Vanemlikud õigused alles. Ja sellel naisel on veel õigust ülegi ka see jõudis hiljuti lehte link https://m.postimees.ee/section/674/4348609
    Wot sellised on meie seadused.

    1. Selle esimese looga olen väga hõsti kursis, kuna Suurejõe üsna Vändra külje all ja elasin seal päris pikalt.

      1. Nüüd elab see naine minu kõrval majas! Kui ootas enda eelmine suvi enda last ning kuskil seltskonnas juhtusin nägema siis kogu aeg tal suits hambus ja õlle näpus. Hallo, su sees kasvab uus elu ja sa teed nii! Mees on tal selle eest hästi tore kuigi ka politseiga jamasi olnud. Arvan, et ta kuulubki probleemsesse perekonda, kuna õde tal alles 16 ja juba 2 lapse ema endast 15aastat vanema mehega. Kahjuks külas ongi elu nii kirju!

  2. Milleks seda vaja on? Teadlikkuse tõstmiseks, probleemile tähelepanu juhtimiseks, märkamiseks… Kuidas saab üldse selliste uudiste peale pead liiva alla toppida ja hädaldada- Oioi, laske mul mu mullis elada, ma ei taha midagi kuulda ega teada sellistest asjadest. Minu peres ju lapsi ei peksta, pilastata ega tapeta- ma ei tahagi teada, et selliseid asju tehakse.
    Just peabki rääkima, näitama ja levitama. Julm küll, aga vaid nii maailm muutub. Meil on Eesti täis inimesi, kes leiavad, et lapse peksmine on jumala ok, ilma rihmata kasvavad vaid pehmod ja peded. Kõik lapsepiinajad peavad teadma, et nende teod avastatakse ja avaldatakse.
    Sa ilmselt oleks roosa ja rahul ka siis, kui poleks äsjailmunud artiklit väärkoheldud eesti lastest. 500 pedofiilide poolt pilastatud last aastas- ärme sellest parem räägime, kui ei räägi pole ka probleemi. Nii või? Probleem ometi ei kao. Ja on vaja rääkida. Palju rohkem, kui seda praegu tehakse.

    Lapse tapmine… see on nii õrn ja julm teema, et sellel teemal ei maksa suvalistel blogijatel üldse arvamust avaldada. Kui sul just psühholoogi või psühhiaatri haridust pole. Ei ole ju? Vähemalt selle äsjasünnitanud naise puhul oli ilmselt mängus väga tugev depressioon, afektiseisund. Kohus, tuginedes mh. ka kohtupsühhiaatri ekspertiisile, on oma otsuse teinud, kõrvalseisjate asi ei ole seda kahtluse alla seada. “Mine ja anna laps ära…” Oh sind, naiivitari.

    1. Nõustun, et nendest asjadest tuleb rääkida ja neid ka näidata, et inimeste teadlikkust rohkem tõsta, et need inimesed päevavalgele tuua. Oh tead, seksuaalselt väärkoheldud laste teema on minu jaoks südamelähedasem kui sa arvata oskad, mis tõttu olen ka taolisi lugusid avalikult jaganud.
      Kui sa tähele paned, on see postitus siin kirjutatud minu poolt aasta aega tagasi, kus ma ei olnud ehk kõige kirkam kriit karbis, sellegi poolest arvan ma täna sama – miski ei õigusta tapmist. Ei haigus ega miski muu.

Lisa kommentaar

Sinu e-postiaadressi ei avaldata. Nõutavad väljad on tähistatud *-ga