Plaanilisest keisrist

Huhh! Done ✔️

Mõtlesin, et kuna ma olen hetkel voodisse aheldatud, preili kas magab või on tissi otsas, võiks väheke kirjutada. Ma reaalselt suren igavusse. 😅

Täna oli see kauaoodatud päev, mil kohtusime oma tutika beebiga. Oli juba ette teada, et tuleb plaaniline keiser, sest präänik oli ennast peale 20. nädalat tuharseisu pööranud.

Mind ühest küljest muidugi hirmutas mõte keisrist, samas kuna ma ei olnud seda kunagi varem läbi teinud, ei osanud ka midagi kindlat otseselt karta. Nagu esimene sünnitus – sa ei tea, mis sind ees ootab ja teadmatuses on üsna tihti kergem elada. 😅

Haiglasse pidin tulema juba eile, et täna mingit hilinemist ei oleks. Mitte, et ma tüüpiline hilineja oleksin (tegelt ikka olen, hihi), aga no igaksjuhuks. Muidugi võisin haiglast väljas käia, st ei pidanud siin istuma. Arstid lihtsalt teadsid, et olen siin olemas.

Mida aega edasi, seda rohkem pablama hakkasin. Terve öö ei saanud magada. Iga tunni aja tagant tõusin üles ja vaatasin kella. Ühest küljest ootasin hommikut nii väga, sest kes ei tahaks oma beebiga kohtuda ja no päris huvitav oleks mitte rase olla ning selle asjaga nn ühele poole saada. Samas kuna minus tekkis tohutu ärevus ja hirm, siis mõtlesin endamisi, miks see aeg nii pagana kiiresti peab liikuma. Ma ei taha…

Nii…

Naised, tutt tuleb puhtaks ajada! Või vähemalt sealt piirkonnast, kus sisselõige tehakse. Häbememokad polegi nii tähtis. Kui ise ei tee, tehakse see sinu eest ära, pole vaja muretseda. Ma hoolitsesin ise selle eest kodus juba. 😅

Minu keiser oli päeva esimene operatsioon ehk kell 8.20 paigaldati mulle kateeter põide – arvasin, et on midagi vastikumat, tegelikult kerge ebamugavustunne korraks. Vastikustunnet tekitas pigem see, et midagi sul sealt alt välja rippus. Või noh, mul ripub siiani.

8.30 viidi mind opisaali. Tõsteti voodist opilauale ja hakati minu kallal askeldama. Võeti täiesti paljaks, kaeti tekiga ning paigaldati esimese asjana kanüül käeseljale. Seejärel tuli narkoosiarst, kes mu selja mingisuguse ainega ära pesi, tegi enne ühe eelsüsti, mis naha tuimestuskohast tuimaks muutis ning seejärel tegi seljasüsti, mis hakkaski mõjuma praktiliselt kohe – minut kaks ning jalgades tekkis soojatunne esialgu ja seejärel polnud ma enam oma jalgade peremees.

See asend, mis tuleb seljasüsti jaoks võtta, on samuti natuke ebamugav. Selg peab olema hästi kumer – põlved pead kõhu alla kronksu tõmbama, pea hästi rinnale suruma. Mul õnneks tuli see väga hästi välja.

Peale seljasüsti tegi naistearst mu kõhu mingi oranžika-pruunika plöksiga kokku, terve kõhu, tutipealse ja natuke ka sisereied. Seejärel pandi mingi kate kõhule ja minu näo ette, et ma ei näeks seal all toimuvat.

Huvitav oli see, et valu ei tundnud eks, aga puudutusi justkui tundsin. Näiteks sain ma aru, kui sisselõige tehti.

Üsna ruttu läks mul süda megapahaks ning andsin narkoosiarstile sellest kohe teada. Ta oli minu kõrval ja rääkis minuga niikuinii juttu. Kui midagi on, tuleb alati kohe öelda. Kanüüli kaudu manustati mulle midagi ning oksetunne kadus üsna ruttu.

Vererõhku mõõdeti lõikuse ajal pidevalt.

Mis veel keisri juures äärmiselt ebamugav on – sa tunned, kuidas sinu sees sakutatakse ja tiritakse last välja. Su keha rappub ja see oli kuidagi kõige vastikum osa kogu asja juures. Aga jällegi – ei mingit valu, lihtsalt ebamugav.

Kell 08.55 pääseski meie preili kõhust välja. Pistis teine kohe röökima. Ja kuna ma kindel ju ei olnud, kas on poiss või tüdruk ning sellest me ka narkoosiarstiga rääkisime, vaadati kohe üle, kumb on siis. Ja oligi tüdruk! Mul hakkasid pisarad voolama. Ma olin nii õnnelik, et see läbi sai!

Piiga sain enda rinnale ning panin ta kohe ka tissi otsa. Teiste lastega mul seda olnud ei ole, aga preili hakkas kohe tissi otsima ja agaralt imema.

Selgus, et tal oli nabanöör ümber kõri ning arst arvas, et sellepärast polnudki tal võimalik end ümber pöörata. Lootevett oli ka nii palju, et isegi mu sokid olid läbimärjad. 😅

Ühel hetkel, kui mind kokku lapiti, manustati mulle kanüüli kaudu ainet, mis emaka kokkutõmbeid hakkab tekitama. Sellel ajal hakkas mu süda nii õudsalt kloppima, aga see pidi normaalne olema ja kadus ka õnneks ruttu.

Järgmisel hetkel tabas mind seal opilaual kohutav peavalu ja lasin lapse alla viia. Kaaluma ja mõõtma. All ootas ka Geit, seega teadsin, et laps viiakse talle.

Nii ma sinna opilauale jäin, käed laiali, tissid ripakil kuni arstid mind kokku olid lappinud. Seejärel eemaldati vererõhumõõtja ja kardin, tõsteti mind teise voodisse ja sõidutati palatisse tagasi, oma beebikese juurde.

Ja nüüd ma siin olen ja taastun. Esimesed 3-4 tundi ei tundnud ma oma jalgu üldse ja ka haavavalu muidugi. Geit aitas preili mulle rinnale ja tagasi voodisse. 3-4 tunni möödudes, kui jalad tundlikkuse tagasi said, hakkasin vaikselt ühelt küljelt teisele ennast keerama. Väga vaevaliselt, aga sain tehtud.

Mulle absoluutselt ei meeldi see abituse tunne. Lihtsalt lamad tunde ja midagi teha ei saa. Tuimestus on kadunud ja nüüd annab muidugi haav korralikult tunda. Lasin ühe pepusüsti teha, mis valu vaigistas ja no eks, kui jälle valus, tehakse uuesti valu vaigistav süst, mis seal ikka.

Aga kui oleks valida, kas tavasünnitus või keiser – ma valiks tavasünnituse, sest mulle on äärmiselt oluline kerge taastumine. Teiste lastega olen kohe peale sünnitust jalgel olnud ja see on nii hea. Nüüd pikutan siin, kateeter sees ja olen nagu täiesti kasutu.

Menüüks on täna tee. Terve kannutäis toodi mulle seda. 😅 Geit lohutas, et ongi hea aeg dieediga alustada.

Verd tuleb ka megalt, aga õnneks õed aitavad seda kupatust sealt alt vahetada. Nüüd on vaikselt juba inimese tunne, võrreldes esimeste tundidega.

Istuma proovisin tõusta, ei õnnestunud. Haav annab kohe märku. Hommikul proovin uuesti. Jajaa, tean – mida kiiremini jalgadele saan, seda kiirem taastumine.

Nonii! Saigi minu värsked mõtted keisrist kirja ja ühtlasi ka preili sünnilugu.

51cm ja 3,6kg

21 kommentaari

  • Katu

    Palju palju õnne! Nii äge! Nagu oleks tädiks saanud siin, eks see tuleb suurest kaasa elamisest ja nüüd pilt ja lugu, ahh, kift 😊😊 Jään ootama taastumise ja beebijutte 😊😊

  • Jaanika

    Õnnesoovid 🙂
    Mul oli keiser reedel 🙂 tänaseni on raske tõusta ja voodis külge keerata
    Kiiret paranemist ja mõnusat kooskasvamist!

    • Merka

      Juhuu palju õnne!
      Vahepeal ei jälginud, aga sa välimise pööramise kasuks ei otsustanud jah? Mõtle kui oleks proovinud pöörata, poleks ta ju kuskile pöörlenud 🙂

    • Reelika

      Seda lugedes tulid enda 3 keisrilõiget meelde. Nagu oleks jälle ise laual olnud. Esimesed kaks olid erakorralised ja kolmas juba plaaniline. Samuti Paides. Tol päeval olin ainuke rase seal ja nn “teenindus” oli lihtsalt super. Beebi pilti vaadates oli ikka täielik deja vu. ☺️ Jõudu ja jaksu kooskasvamisel.

      • Triinu

        Palju õnne! Sa oled nii tubli! 🌷
        Nii armsasti tudub 🙂

        Kuna nad sul süüa lubavad?
        Ja veel üks küsimus- kas nad platsenta võtsid samamoodi välja? Ma ei tea mismoodi need asjad käivad.

          • Liisu

            Palju, palju õnne !!
            Nagu oleks enda keisrist lugenud 😀
            Ega see haavavalu veel niipea ära kao kahjuks. Alguses hakkad kägaras liikuma..mida kiiremini selja sirgeks saad, seda parem muidugi.
            Kiiret kosumist preilile ja veelgi kiiremat taastumist emale 😉

      • Siki

        Nii tubli 😍 Palju õnne!
        Mulle endale tehti epiduraal tuhude vahel , proovi siis paigal olla ja jalad kõhu all hoida pluss veel selg kumeras 😄 Suht õudne 😄 (ei tea kas sulle varem on seda tehtud) Mulle endale tundub keiser nii õudne.
        Aga edu pisikesega!

      • anneli

        tõesti seda lugedes tuli ka enda 3 keisrit meelde….esimesega oli see rappumise ja kakkumise osa just k6ige jubedam ja see ajaski mul iiveldama..teistega juba teadsin mis ees ootab..aga ikka nii värskelt endal ka meeles

  • Liisu

    Palju, palju õnne! Tulid ka koheselt kaks keisrit meelde. Üks seljasüstiga ja teine üld narkoosis. Siis seljasüstiga oli mul selline tore juhus, et ma ikkagi veits nägin kui mul kõhtu hakati lahtilõikama. Minu õnn, et mul on suht suur miinus ja pilt oli udune… Aga ikkagi. Nägin peegeldust selle suure lambi pealt. Arst märkas, et ma näen ja käskis katet kõrgemale tõsta. Noo ausalt väga ei aidanud, lõpuks keerasin ise pea ära. Ja see välja sikutamine on mu meelest ka nii õudne. Järgmine keiser oligi juba üldnarkoosis ja lööge maha aga ma tundsin ka siis seda välja sakutamist ja ka veidi valu. Tahtsin öelda, et lõpetage aga ei saanud. Järgmine hetk oligi juba äratus.
    Aga esialgu soovitan püstitõusmisel rätik kokku voltida ja siis sellega nagu kergelt haava toetada. Mul küll läks nii see taastumine kergemalt. Üldnarkoosiga sain kiiremini liikuma kui seljasüstiga. See jalgade tundlikuse taastumine ja kogu krempel oli raskem. Üldnarkoosiga ma liikusin kohe ise ühelt voodilt teisele ilma probleemiteta.

    • Jane Almers

      Ma olen nii kahevahel, st ühest küljest mõtlen, et peaks end ruttu jalule ajama, ehk siis taastun rutem, samas kardan, et kui kiirustan, teen haavale liiga ja siis tagajärjed veel hullemad.

  • carmen

    Palju palju õnne !
    See keiser on ikka mega jube ise sünnitamise kõrval. Mul oli esimene 3a tagasi erakorraline keiser ja meeles nagu eilne päev. Ma ei saanud kuu aega normaalselt süüa ja elada, taastumine oli lihtsalt nii raske. Haiglas kui see keeramise aeg tuli siis ühele küljele ei suutnud ja lõpuks lihtsalt õde vägisi tõmbas, ema seisis kõrval ma röökisin nagu seevald ja läbi nutu sõimasin ja siis juba hakkasid emal ka pisarad voolama sellest. Ja tõesti see sakutamine on KOHUTAV. Teise lapse sünnitasin ise ja terve raseduse elasin mõttes, et jumala eest mitte enam keiser kuigi mai teadnudki kuidas oleks ise sünnitades, aga sai olla tõesti INIMENE. Loodan, et sul kiire taastumine ja saad peagi tavaelu nautida ja beebist rõõmu tunda. Mina seda kahjuks esialgu ei suutnud.

  • Tiina

    Palju õnne 🙂 mulle tehti erakorraline keisri teist korda 6kuud tagasi. Reedel tehti ja pühapäeval olin juba kodus 🙂 kõige tähtsam on oma enesetunde järgi katsetamine. Pelgus anti valu ja põletiku alandavaid tablette. Neid pidin iga 6h tagant võtma. Teil pole valuvaigistid mingit kindlat aega?

  • Gerli

    Super tubli oled 😘😘😘Palju palju palju õnne! 😘😘😘 Ma käisin Tartus sünnitamas. Ja tehti erakorraline keiser. Opisaali minek oli nagu filmis. Nägin ainult laelampe. Ja kiiresti viidi lõikusele. Suht ruttu käis see. Ja lõpus vajutasid kõhu peale ja korraga oli Rasmus väljas.

  • Maarja

    Palju õnne teile! Mul 2 lolli küsimust ka, kuna endal kogemus puudub, aga tekitab huvi. Kõigepealt, miks seda ainet on vaja süstida, et emaka kokkutõmbed tekiks, kas selleks, et keha aru saaks, et laps on sündinud? Ja sa ütlesid, et sul tuleb korralikult verd, kas need nagu siis päevad ja miks juba verd tuleb? Sorry kui liiga lollid küsimused.

    • Jane Almers

      Tead, ma ise ka päris kindel pole, seega keegi võib mind parandada, kui ma eksin. Aga seda süstitakse keisri järel minu meelest sellepärast, et kui peale tavasünnitust hakkab emakas ise kokku tõmbuma, siis peale keisrit ta seda ei tee. Või kui teeb, siis mitte piisavalt ja vaja mingi ainega kaasa aidata. Hiljem tehti mulle kaks päeva ja kolm korda päevas pepu peale süsti, et emakas ikka kokku tõmbaks.

      Nüüd võtan edasi rohte suu kaudu, teeb pm samat asja. 🙂

      Nii… nüüd see teine asi. Ei ole päevad vaid peale keisrit tulebki samamoodi verd nagu tuleb peale tavasünnitust. Esimesel päeval ujusin korralikus vereloigus, aga tänaseks tuleb juba tunduvalt vähem. Isegi vähem kui nt päevade ajal. 😊

  • A

    Palju õnne !!! Niii ilus nunnuke ikka 🙂
    Aitäh, et jagasid, väga huvitav oli lugeda, mul mõlemad lapsed mitte keisriga sündinud.

Vasta Siki-le Tühista vastus

Sinu e-postiaadressi ei avaldata. Nõutavad väljad on tähistatud *-ga