Plaanilisest keisrist

20. märts 2019 /

Huhh! Done ✔️

Mõtlesin, et kuna ma olen hetkel voodisse aheldatud, preili kas magab või on tissi otsas, võiks väheke kirjutada. Ma reaalselt suren igavusse. 😅

Täna oli see kauaoodatud päev, mil kohtusime oma tutika beebiga. Oli juba ette teada, et tuleb plaaniline keiser, sest präänik oli ennast peale 20. nädalat tuharseisu pööranud.

Mind ühest küljest muidugi hirmutas mõte keisrist, samas kuna ma ei olnud seda kunagi varem läbi teinud, ei osanud ka midagi kindlat otseselt karta. Nagu esimene sünnitus – sa ei tea, mis sind ees ootab ja teadmatuses on üsna tihti kergem elada. 😅

Haiglasse pidin tulema juba eile, et täna mingit hilinemist ei oleks. Mitte, et ma tüüpiline hilineja oleksin (tegelt ikka olen, hihi), aga no igaksjuhuks. Muidugi võisin haiglast väljas käia, st ei pidanud siin istuma. Arstid lihtsalt teadsid, et olen siin olemas.

Mida aega edasi, seda rohkem pablama hakkasin. Terve öö ei saanud magada. Iga tunni aja tagant tõusin üles ja vaatasin kella. Ühest küljest ootasin hommikut nii väga, sest kes ei tahaks oma beebiga kohtuda ja no päris huvitav oleks mitte rase olla ning selle asjaga nn ühele poole saada. Samas kuna minus tekkis tohutu ärevus ja hirm, siis mõtlesin endamisi, miks see aeg nii pagana kiiresti peab liikuma. Ma ei taha…

Nii…

Naised, tutt tuleb puhtaks ajada! Või vähemalt sealt piirkonnast, kus sisselõige tehakse. Häbememokad polegi nii tähtis. Kui ise ei tee, tehakse see sinu eest ära, pole vaja muretseda. Ma hoolitsesin ise selle eest kodus juba. 😅

Minu keiser oli päeva esimene operatsioon ehk kell 8.20 paigaldati mulle kateeter põide – arvasin, et on midagi vastikumat, tegelikult kerge ebamugavustunne korraks. Vastikustunnet tekitas pigem see, et midagi sul sealt alt välja rippus. Või noh, mul ripub siiani.

8.30 viidi mind opisaali. Tõsteti voodist opilauale ja hakati minu kallal askeldama. Võeti täiesti paljaks, kaeti tekiga ning paigaldati esimese asjana kanüül käeseljale. Seejärel tuli narkoosiarst, kes mu selja mingisuguse ainega ära pesi, tegi enne ühe eelsüsti, mis naha tuimestuskohast tuimaks muutis ning seejärel tegi seljasüsti, mis hakkaski mõjuma praktiliselt kohe – minut kaks ning jalgades tekkis soojatunne esialgu ja seejärel polnud ma enam oma jalgade peremees.

See asend, mis tuleb seljasüsti jaoks võtta, on samuti natuke ebamugav. Selg peab olema hästi kumer – põlved pead kõhu alla kronksu tõmbama, pea hästi rinnale suruma. Mul õnneks tuli see väga hästi välja.

Peale seljasüsti tegi naistearst mu kõhu mingi oranžika-pruunika plöksiga kokku, terve kõhu, tutipealse ja natuke ka sisereied. Seejärel pandi mingi kate kõhule ja minu näo ette, et ma ei näeks seal all toimuvat.

Huvitav oli see, et valu ei tundnud eks, aga puudutusi justkui tundsin. Näiteks sain ma aru, kui sisselõige tehti.

Üsna ruttu läks mul süda megapahaks ning andsin narkoosiarstile sellest kohe teada. Ta oli minu kõrval ja rääkis minuga niikuinii juttu. Kui midagi on, tuleb alati kohe öelda. Kanüüli kaudu manustati mulle midagi ning oksetunne kadus üsna ruttu.

Vererõhku mõõdeti lõikuse ajal pidevalt.

Mis veel keisri juures äärmiselt ebamugav on – sa tunned, kuidas sinu sees sakutatakse ja tiritakse last välja. Su keha rappub ja see oli kuidagi kõige vastikum osa kogu asja juures. Aga jällegi – ei mingit valu, lihtsalt ebamugav.

Kell 08.55 pääseski meie preili kõhust välja. Pistis teine kohe röökima. Ja kuna ma kindel ju ei olnud, kas on poiss või tüdruk ning sellest me ka narkoosiarstiga rääkisime, vaadati kohe üle, kumb on siis. Ja oligi tüdruk! Mul hakkasid pisarad voolama. Ma olin nii õnnelik, et see läbi sai!

Piiga sain enda rinnale ning panin ta kohe ka tissi otsa. Teiste lastega mul seda olnud ei ole, aga preili hakkas kohe tissi otsima ja agaralt imema.

Selgus, et tal oli nabanöör ümber kõri ning arst arvas, et sellepärast polnudki tal võimalik end ümber pöörata. Lootevett oli ka nii palju, et isegi mu sokid olid läbimärjad. 😅

Ühel hetkel, kui mind kokku lapiti, manustati mulle kanüüli kaudu ainet, mis emaka kokkutõmbeid hakkab tekitama. Sellel ajal hakkas mu süda nii õudsalt kloppima, aga see pidi normaalne olema ja kadus ka õnneks ruttu.

Järgmisel hetkel tabas mind seal opilaual kohutav peavalu ja lasin lapse alla viia. Kaaluma ja mõõtma. All ootas ka Geit, seega teadsin, et laps viiakse talle.

Nii ma sinna opilauale jäin, käed laiali, tissid ripakil kuni arstid mind kokku olid lappinud. Seejärel eemaldati vererõhumõõtja ja kardin, tõsteti mind teise voodisse ja sõidutati palatisse tagasi, oma beebikese juurde.

Ja nüüd ma siin olen ja taastun. Esimesed 3-4 tundi ei tundnud ma oma jalgu üldse ja ka haavavalu muidugi. Geit aitas preili mulle rinnale ja tagasi voodisse. 3-4 tunni möödudes, kui jalad tundlikkuse tagasi said, hakkasin vaikselt ühelt küljelt teisele ennast keerama. Väga vaevaliselt, aga sain tehtud.

Mulle absoluutselt ei meeldi see abituse tunne. Lihtsalt lamad tunde ja midagi teha ei saa. Tuimestus on kadunud ja nüüd annab muidugi haav korralikult tunda. Lasin ühe pepusüsti teha, mis valu vaigistas ja no eks, kui jälle valus, tehakse uuesti valu vaigistav süst, mis seal ikka.

Aga kui oleks valida, kas tavasünnitus või keiser – ma valiks tavasünnituse, sest mulle on äärmiselt oluline kerge taastumine. Teiste lastega olen kohe peale sünnitust jalgel olnud ja see on nii hea. Nüüd pikutan siin, kateeter sees ja olen nagu täiesti kasutu.

Menüüks on täna tee. Terve kannutäis toodi mulle seda. 😅 Geit lohutas, et ongi hea aeg dieediga alustada.

Verd tuleb ka megalt, aga õnneks õed aitavad seda kupatust sealt alt vahetada. Nüüd on vaikselt juba inimese tunne, võrreldes esimeste tundidega.

Istuma proovisin tõusta, ei õnnestunud. Haav annab kohe märku. Hommikul proovin uuesti. Jajaa, tean – mida kiiremini jalgadele saan, seda kiirem taastumine.

Nonii! Saigi minu värsked mõtted keisrist kirja ja ühtlasi ka preili sünnilugu.