Pool aastat tagasi…

Tegelt on ju hirmutav, kuidas aeg lendab. Ma mäletan selgelt, kuidas ärevus ja hirm mind jalust niitsid, kui sammud Järvamaa haiglasse seadsin, sünnituse esilekutsumisele.

Ma olin end küll vaimselt selleks ette valmistanud, kuid siiski tundsin enda sees kohutavat hirmu. Eelkõige hirmu valude ees.

Nüüd, taganjärgi, ütlen, et viimane sünnitus oli kõige kergem, kõige valutum, kõige okeim. Ilmselt seda seetõttu, kuna olin end mõtetes selleks ette valmistanud. Ma oskasin hingata, ma oskasin oma keha kontrollida, ma oskasin ennast valitseda ja ei mõelnud kordagi, et tahaks ära surra. Ma võtsin asja mõistusega ning ei andnud alla. Ma sisendasin endale, et iga tuhuga olen oma lapsele lähemal. Iga hetkega on lõpp lähemal. Ma saan hakkama. Ma olen tugev. Me teeme beebiga koostööd, et ta võimalikult ruttu meie juurde tuleks.

Ma olin teadlik, kuidas oma keha juhendada ja tundsin ülimat uhkust selle üle, kui tublisti ma pressisin, olenemata nendest valudest. Arstid kiitsid ja mina sain sellest vaid jõudu juurde.

Täna, pool aastat hiljem, olen ma kolmekordne ema. Uhkusega ema, oma kolmele pojale. Teate, see on tõesti vauu tunne – olla ema kolmele poisile.

Minu suurim saavutus ongi mu kolm poega. Ma ei ole siin elus loonud midagi nii imelist, ilusat ja kaunist, kui seda on nemad. Nende kõrval kahvatub kõik muu.

Kristofer on toonud meie eludesse veel rohkem päikest, rõõmu ja õnne. Ta on hästi rõõmus ent rahulik poiss. Kuigi ma tundsin veidike muret tema arengu pärast, sest perearst surub mingeid norme peale, siis suutis pisike härra meid eelmine nädal üllatada nii mitmelgi korral – hakkas ennast keerama ja suust paistavad kaks hammast.

Ja kuigi olen ma neid keeramisi ja hambaid juba eelnevalt kaks korda läbi teinud, siis tunne on küll, nagu juhtuksid need asjad esimest korda.

Minisünnade fänn meie perekond ei ole. Pole kunagi olnud. Samas imetlen ma neid, kes viitsivad iga kuu jaurata, tellida imeilusad tordid, valmistada peokaunistused, pidada maha pidu. Minu ja meie jaoks pole sellel lihtsalt mingit pointi. Lapsel võib-olla kunagi hea pilte vaadata, aga mitte midagi meenutada, sest seda aega ta ilmselgelt ei mäleta. Oleme ikka seda tüüpi inimesed, et pidu peab tähendama inimese enda jaoks ka midagi. Aastane, kahene ja kolmene ka küll ei mäleta, ja võib-olla ka neljane, aga meie peres on sünnipäevad ainult aasta täitudes.

Tänase päeva puhul sööme mõne maitsva koogitüki ja oleme perekeskis. Selline mõnus perekondlik istumine.

Lisa kommentaar

Sinu e-postiaadressi ei avaldata. Nõutavad väljad on tähistatud *-ga