Seda meeldetuletust pean vist eelkõige endale tegema, sest ega kui mul sellist magu ees ei oleks, ei mäletakski, et rase olen. No tõesõna. Mul pole lihtsalt mitte ühtegi häda kaelas ja sellel haigusperioodil on just nii hea, et vähemalt rasedusega pole mingeid lisavaevusi kaelas ja saab rahus haige olla.

Ainult tagumik ja kõht teevad kasvamises võidu, vist. Nädal tagasi läksid kõik trusparid kenasti jalga, nüüd hakkavad vaikselt jalas rebenema juba. Its time for new underweaaaar!

Viimasel ajal on palju küsitud, miks rasedusest väga ei kirjuta, pilte ei postita või kuidas kõhuüürnik kasvab üldse. Teate, ma ei viitsi väga kirjutada. Pole nagu midagi erilist jagada. Juba neljas rasedus, vana kala selles, juba aastaid tegelenud sigimisega, siis polegi nagu midagi uut ja põnevat kirjutada lihtsalt. Lups sisse, lups rase ja lups välja. Vsjo. 😂 Nagu möödaminnes.

Loodetavasti kasvab üürnik hästi. Viimati nagu ämmaemand oli küll mõõtude ja südametööga üpris rahul. Proovid ka korras. Enesetunne on üsna ok ja kurta pole millegi üle. Kilosid on juures ligi 5, seega ei midagi hullu jälle. Pretensioonid üürniku suhtes puuduvad.

Ma ise väga enam järge ei pea, kus maal see rasedus mul on, seega kes minult küsinud on, mitu nädalat ma veerenue juba olen, kehitan ma päris mitmel korral õlgu, sest ma ise ka ei tea. Rasedusraamat ütleb, et täna on 27+3 ja no eks ta nii olema peab. Paar päeva tagasi keegi küsis, ma ütlesin suvalt, et 24 midagi, aga võta näpust. Mu meelest see 20.-30. nädalate vaheline aeg liigubki meeletu kiirusega. Ei pane tähelegi, kui 30. nädalat juba täis tiksunud on. 😀

Tegelt ma arvan, et selle haiguseperioodiga on lihtsalt kerge ajuerror tekkinud ja pole viitsimist järge pidada.

Aga ok, järgmise korrani vist. 🤭