***

Sea ennast vähemalt üks kord elus esimesele kohale ja sa oled juba õnnelikum

Mina olen terve elu olnud seda tüüpi inimene, kes seab kõik teised endast ettepoole.

Juba lapsena mäletan, et kui ma ostsin poest taskuraha eest midagi ning sõbrad kampa tulid, jagasin kõik oma ostud nende vahel laiali, vahet siis polnud, kas mina üldse sain midagi.

Kui mul oli viimane komm, andsin selle sõbrale. Kui mul oli viimane taskuraha, andsin selle õele või vennale. Kui ma iga õhtu kodus hullupööra koolitöid tuupisin ja tegin, läksin järgmine päev kooli ja lasin teistel enda asjadelt maha kirjutada. Mulle ei meeldinud see, aga samas muretsesin ma sellepärast, et teistel ka tehtud ikka kõik oleks.

Lapsevanemana sead ju muidugi lapsed esikohale. Ka kõik teised, paratamatult. Ja see on mingis mõttes täiesti okei.

Peale minu depressiooni postitust on mulle ikka päris mitmed kirjutanud. Ja sealt käib läbi selline ühendav joon – teised.

Inimesed tunnevad täpselt sama, mida mida tundsin, aga nad ei ole abi otsinud, sest:

a) kuidas küll teised sellele vaatavad ja mõtlevad,

b) mida arst küll arvab, kui näeb, et lastega naine elab midagi sellist läbi, äkki võetakse lapsed ära?

c) ei saa kuidagi arstile, pole lube, ei taha meest või sõpru koormata,

b) ise ei suuda seda sammu teha, samas lähedastele on piinlik rääkida, sest ei taha neid koormata oma muredega.

STOP!

Mina mõtlesin täpselt samamoodi üsna pikka aega – olen koormaks teistele, parem hoian siis kõik endasse ja nii on elu “lihtsam”.

Lõpetage iseenda peal trampimine. Päriselt.

Võtke üks päev ja seadke ennast kõigest ettepoole. Kui te olete olukorras, sellises olukorras, kus mina olin eelmine aasta, siis on oluline, et te võtaks end kokku ja mõtleks üks kord iseendale. Mine ja räägi kellelegi, mis su sees toimu, ütle, et sa vajad abi ja sa pead saama arstile. Ütle oma mehele, et davai, nüüd vaja minna ja sa viid mu sinna, kui sul endal pole võimalik sõita. Kui mees ei saa, kirjuta sõbrale, ära muretse selle üle, mida tema mõtleb. Kui ta saab sõidutada, siis on see hea. Ära mõtle, et oled koormaks.

Ära mõtle sellele, kas arst vaatab sind altkulmu. Ei vaata. Oma peas võib ta mõelda ükskõik, mida, aga sina seda kontrollida ei saa. Ära mõtle sellele. Tema tahab sind aidata, ta kuulab, küsib, annab nõu. Sa ei ole kohustatud võtma midagi, mida sa ei taha. Sa saad arutada erinevaid võimalusi, millest võib sulle abi olla. Need ei pea olema ilmtingimata tablakad.

Ja keegi ei võta sinult lapsi ära, sest otsid abi. See on just positiivne märk, et sa seda teed.

Mina arvasin aastaid, et kuulungi viimasele kohale oma elus. Ma arvasin, et see on okei. Ei ole. Sa oled ka tähtis. Sa loed ka midagi. Ja sina oled kõige alus. Sina oledki oma elus kõige tähtsam. Sinust saab kõik alguse.

Kui oled sina rahul ja õnnelik, on seda ka sinu lapsed. Ja on seda ka kõik teised su ümber.

Lapsed on tähtsad. Nad on mulle kõige tähtsamad ja absoluutselt esimesel kohal, muud varianti polegi. Aga ka mina olen tähtis. Ma ei mõtle enam, et “ah küll mina jõuan ka elada veel ja teised tulevad enne”.

Minu soovitus – mõtle üks kord ainult iseendale, ole üks kord väga isekas, käi spetsialisti juures ära ja hiljem võid ennast tänada.

Ma tunnen lõpuks, et elan ise ka. Ma tegelen asjadega, mis hõlmavad ainult mind ja vaikselt hakkavad mul tekkima juba soovid, eesmärgid ja unistused, mida eelmisel aastal ma veel ei näinud. Ma ei teadnud, mida ma oma eluga tahan pihta hakata, sest mind ennast ei olnud seal. Seal olid ainult teised.

Kui sa hakkad nägema iseennast, muutub kõik palju paremaks. Ma luban. ❤️

Leave a Reply