Määratlemata

seitse aastat!

5. nov. 2016
Kirjutades siin meestest, siis on lausa austusväärne, et meie oleme härraga koos elanud juba peaaegu seitse aastat. Oumaigaad. Ma mäletan, et kunagi kemplesin ringi ja hüppasin rõõmust lakke, sest kutiga sai megakaua koos oldud- 8 kuud lausa. See oli mingi oma aja rekord. Mitte, et mul oleks kutte jalaga segada olnud, aga mõni ikka juhtus olema. 

Ma kuulen üpris tihti imestusi, kui ma ütlen, et mul on kaks last ja laste isaga olen ma endiselt koos. Juba 7 aastat. Mõni kratsib kukalt ja küsib, et kuidas see võimalik on, sest enamus, kes on noorelt kokku läinud, lapse/lapsed saanud, on siiski lõpuks lahku läinud või midagi muud juhtunud. 
Jah, ma olen uhke. Ma olen õnnelik. Ma olen tõesti väga rõõmus, et ma olen tänaseni oma laste isaga koos. Ta ei ole mulle ainult laste isa vaid ka väga hea kaaslane, sõber ja õlg. Õlg, mille najal nutta, kuhu toetuda, kui on raske. 

Meie suhtes ei ole alati kõik nii roosiline olnud ja ma olen sellest ka siin kirjutanud. Peale Raimondi sündi oli aasta nii, kus me magasime eraldi, ei olnud suudluseid või muud intiimsust ja mis kõige hullem, see oli meie arust normaalne. See aga muutus. Muutus ühel saatuslikul päeval, mil hakkasin tundma huvi kellegi teise vastu ja kes saab seda mulle ette heita? Suhe oma mehega oli justkui kahe toakaaslase suhe, mitte midagi enamat. Tol õhtul kui ma mõistsin, et see ongi läbi ja sellest suhtest ei saa enam kunagi asja, asusin ma teisel pool eestit, oma mehest väga kaugel. Kui härrale kohale jõudis, et ma olengi otsustanud sellele lõpu teha, kimas ta minu juurde ja alates sellest päevast ehk 13. detsembrist 2015 on meie suhe läinud ainult ülesmäkke. Jep, mitte koguaeg. Tõusud ja mõõnad on vägagi tavalised meie suhte puhul. Vahel on raske ja teed kaaslasele oma sõnadega liiga, vahel on tülid. Vahel mõtled, et miks? Juba 7 aastat selja taga ja endiselt tülitsete tühise asja pärast. Kellele seda vaja on? Lihtsam oleks ju käega lüüa. Rääkida on muidugi kerge. 

Ma tean paljusid inimesi, kes on sama kaua koos olnud või veel kauemgi. Aga.. jah, seal on suur aga- nad on läinud vahepeal miljon korda lahku, elanud lahus ja siis jälle kokku tagasi. Kui see on see, mida sa tahad, siis keep going, täna olen ma pigem see inimene, et kui ma astun selle sammu ja lähen inimesest lahku, siis nii see ongi. Ma ei seedi edasi tagasi jooksmist. See oleks iseenda ja kaaslase julm narrimine. Tunnetega mängimine. 

Üks suur miinus meie kooselus oli veel- me istusime pidevalt kodus lastega ega lubanud endale väljaskäimisi. No need käimised polnud midagi erilist, et haarad lapsed kaenlasse ja lähed tuttava juurde. Mina mõtlen ikka lõbutsemist (mitte laua alla joomist :D). Üks päev ma ütlesin härrale, et vot nüüd on lood sellised, et me peame hakkama end rohkem tuulutamas käima. See ei tee temast halba isa ega minust halba ema. Kui ta ei taha käia eraldi (mina oma tuttavatega, keda mul on siin Tallinnas ainult kaks 😀 ja temal.. põhimõtteliselt null, v.a töökaaslased), siis lähme koos, aga peaasi, et läheme. Ma ei suuuudaaaa eeennaaaam siin koooduuus passsiiidaaa! Ma tõesti tundsin üks hetk, et ma lähen hulluks. Mitte, et mul mingid ülimalt kreisid lapsed oleks, aga iga inimene vajab vahepeal vaheldust. 
Ja seda ma tegime. Läksime välja. Ja hiljem ei peksnud meid keegi virtuaalselt kurikatega, et julgesime lapsed hoidjaga koju jätta ja pubisse minna. Eks me oleme ka enne käinud kodust nii ära, et lapsed jäävad koju- enamasti kinos või jalutamas või kuskil söömas, aga vahel peab auru ka välja laskma. 

Nüüd, kus me oleme hakanud rohkem õues liikuma, tervislikumalt toituma, siis tunnen ma veel enam, et kõik läheb aina paremuse poole. Meie suhtes. Me oleme stressivabamad, pinget on vähem, tuleme toime erinevate raskete olukordadega, iga väiksem takistus ei näi enam olevat kui hiigelsuur kivi, mis sinust üle tahaks veereda. Ma ütleks, et me olemegi nagu täiesti küpsed täiskasvanud inimesed, kes kasvatavad koos kahte last, armastavad teineteist ja muudavad üksteise elusid paremaks. Täiuslik suhe ei pea olema ilmtingimata roosiline. Minu jaoks ongi üks ideaalne suhe see, kus on erimeelsusi, nääklemisi, palju armastust ja õnne. Sekka paar pisarat ka ja saab täiusliku relationshipi, kus üks ei ole teise oma ja kõigil on vabadus valida, öelda ja teha. 

Only registered users can comment.

  1. Väga tore lugemine. Kohati tunnen ära oma elu. Olen 23a,2poisi ema, abikaasaga koos olnud 6a, sellest 4abielus 🙂 Eks meiegi peres ole tülisid, aga oleme üle saanud.

  2. Olen noorem kui sina(21a), suhtes yle 4 aasta olnud oma lapse isaga. Laps saab järgmine kuu 3. Oleme ka tülitsenud palju, aga ikkagi on armastus võitnud. Minu ema ei uskund ntks et aastagi koos vastu peame. Peale lapse sündi jäi meil samamoodi suhe veidi unarusse, aga saime sellest üle ja oleme lähedased kui varem.
    Mina usun kyll sellesse,et on võimalik noorena leitud armastusega kaua koos olla, kui vaid ise tahta ja palju suhtesse panustada, koos midagi ette võtta jne.

  3. Mul saab ka 7 aastat koos oldud oma mehega. Ja on ka nii tylisi kui rõõme aga oleme aru saanud et kui meid siiani ajab närvi mingid väiksed asjad ja me viisime sellepärast närvi minna noo ju siis armastame:D

  4. Ma mehega 8a koos, millest 5a elame koos ja 3 esimest aastat olin teisega ka veel koos. Meil 2 last ja mudu k6ik ok. Vahepeal oli palju tülisi, veidi petmist minu poolt ja k6ik jälle ok 🙂

  5. Mulle meeldis see postitus väga!! Palju õnne ja armastust ning tahet Teile edaspidisekski!

    Mina ise olen oma abikaasaga koos olnud 8 aastat, millest 4 aastat abielus, kasvatame 2-te poissi- üks on kahene ja teine on kohe 8-kuune. Eks igas suhtes ole oma probleeme ja enda koha pealt võin öelda, et eks ikka on tulnud ette olukordi, kus mõtled, et ..Kas peaks koos edasi minema? Me pole mitte kordagi lahku läinud, sest nagu ka Sinagi ütlesid, kui minna lahku, ei ole mõtet edasi-tagasi käia. See oleks minu jaoks lõplik. Seega tuleb alati mõelda, mida Sa tahad, mida TE tahate ja kas on võimalik asju korda saada. Sest nagu öeldaks, et need, keda armastad, ei visata lihtsalt minema, vaid üritatakse parandada (või midagi säärast).
    Kindlasti nõustun sellega, et peab end aeg-ajalt tuulutamas käima ning peab ka kahekesi oma kaaslasega midagi koos tegema, ilma lasteta.

  6. Huhh, tead, ma tunnistan elus esimest korda, et mu blogi on justkui vene rulett- kui ma tulen siia ja näen, et on uusi kommentaare, tahab mu süda saapasäärde laskuda, sest ma ei tea, mis sealt nüüd oodata on. Vahel inimesed ütlevad väga õelalt ja kuigi sa üritad seda ignoreerida, jääb see su mõtetesse ja tekitab halva tunde. Ja teine kord leian ma siit midagi täpselt sama südantsoojendavat, nagu sina kirjutasid ja aitäh selle eest. 🙂

  7. Väga tore lugeda, et olete kokku jäänud! Kindlasti lastel parem kasvada terves perekonnas kui eraldi vanemate vahelt pendeldada ja nende uusi suhteid kõrvalt vaadata.
    Aega üksteisele peab kindlasti leidma, samamoodi nagu aega iseendale.
    Minul pole ühtki suhet kahjuks olnud, alati on kõik lagunenud juba enne algust. Olen küll alles 21, aga tunnen, et ehk jäängi üksi.

Lisa kommentaar

Sinu e-postiaadressi ei avaldata. Nõutavad väljad on tähistatud *-ga