Määratlemata

seletamatud tunded

Vahel ma tunnen end jõle halvasti. Ma tunnen, nagu terve maailm oleks minu vastu. Ma tunnen, et ma ei suuda enam blogida. Seda selles mõttes, et ma lihtsalt ei oska enam sõnu ritta seada ja mõelda sellest, mida ma tahaksin kirja panna. Sellistel hetkedel tunnen, nagu ma oleksin maailma kõige suurem kobakäpp. 

Peale selle, et ma tunnen, kuidas ma blogida ei oska, tunnen ma, et ei oska palju muudki- ei oska õppida, ei oska mõelda, ei oska lihtsaid asju teha. Ühesõnaga tunnen ennast kõiges oskamatuna ja tühjana.. kui oleks õige nii öelda. Miks mind sellised tunded valdavad? Kui ma ainult teaks. Ma tean ainult, et see on nii nõme. Kui lampi selline periood tuleb. Ja siis sa oledki need mõned päevad, teadmatuses ja elades sellega, mis muudab sind emotsionaalselt nii nõrgaks, teadmata, mis see on. Tavaliselt on see siiski mis, mitte kes. Endast tõsiselt välja suudavad mind viia ainult lähedased tuttavad ja õnneks on tänaseks neist alles jäänud ainult kõige normaalsemad. 

Toon siia näite viimastest päevadest- ma lihtsalt tundsin, et olen kaotanud koha blogimaailmas. Et ma ei oska enam midagi kirja panna ja ma ei ole nii hea, kui ma olin varem. Miski nagu oleks minus muutunud. Ma tundsin elus esimest korda, et mu sõrmed ei suuda midagi kirja panna. Täpselt sama tunne valdas mind eile järelvastamisklassis, kui tegin geograafia KT. Oli ülesanne ja ma ei osanud midagi kirja panna. Vaene õpetaja, kes peab seda lollust lugema ja hiljem parandama. Aga, mis pahasti, see uuesti, nagu mulle öeldi. Ma üldse ei põegi sellepärast. 

Ja siis on teine periood, kus ma tunnen, et ma võiksin kasvõi lendu tõusta. Sest ma lihtsalt olen seletamatul kombel nii kuradima õnnelik. Nagu täna. Ma tunnen, et ma olen blogimises endiselt samal tasemel nagu enne (mitte, et ma mingi hull spetsialist oleksin), Raimondile järele minnes tundsin, et tahaks mööda seda sügisest ilu tantsida ja hüpelda. Ma pidin täna kooli minema, aga ma ei tee seda. Lükkan tänased asjad homsesse, mis on muidugi vale. Aga ma teen seda siiski, sest täna ei ole minu jaoks ei õiget ega valet. 

Ma tunnen, kuidas ma tahan täna paljudest asjadest kirjutada. Ma tahan olla õnnelik ja veel parem ema. Ma tahan oma lapsi kallistada kauem, kui muidu. Ma tahan olla õues. Ma tahan pildistada loodust, kuigi ma olen viimasel ajal aru saanud, et fotograafia on siiski minu jaoks võõras ja selleks ta ilmselt jääbki.

Ahhhhh, miks peab inimolend nii keeruline olema? Miks ühel päeval oled sa kõige kurvem inimene maailmas, isegi teadmata tegeliku põhjust ja järgmisel oled sa maailma õnnelikum inimene? Ajab segadusse, eksole. 

5 thoughts on “seletamatud tunded

  1. Sa oled lihtsalt inimene! 🙂
    Kuule, ma ei oska ka vahel blogida. Kuigi minu blogi on üsna lihtne. Pane kirja toitumine, trennid ja vsjo. Kuid on päevi, kus ma ei oska sedagi teha, mõte ei jookse, käed ei suuda midagi toksida klaviatuuril.
    Aga teinekord jälle, kirjutaks või terve raamatu 😀

Lisa kommentaar

Sinu e-postiaadressi ei avaldata. Nõutavad väljad on tähistatud *-ga