Sest ainult tüdruklapsed oskavad kodus abiks olla

Võite arvata, kui palju olen ma vestelnud ja vaielnud võõrastega selle üle, miks ma oma kolme pojaga väga rahul olen. Millegipärast arvavad inimesed, et kui mul on kolm poega, kraabin ma kodus iga päev enda ehitatud altari ees põrandat ja palvetan, et ma jumala eest ka tütre endale saaks. Vähemalt ühe.

Mul on vahel selline tunne, et ma sebingi kuskilt mõne tuttava tütre, kui perega välja sõidame, et jumala eest keegi ei hakkaks jälle mingit jama mulle ajama.

Ma reaalselt väldin kuskil laatadel või kaubanduskeskuses putkadest ostmist just sellepärast, et enamus inimesi, kes mulle seda tütre uinamuinat hakkavad ajama, pärinevad just sealt.

Ei ärge saage valesti aru, need tädikesed on jumala toredad ja jutt neil samuti, aga kui see jõuab sinna “oo teil poeg, see on ka teie poeg? ja see ka? Ooo kolm poega! Aga tütar..” teemani, laseks ma heameelega jeed sealt. 😀

Ma olen tänaseks isegi selle üle vaidlemise lõpetanud. Ei viitsi lihtsalt. Kui minult küsitakse, kas tütart ei taha või öeldakse, et tüdrukut on ju ka perre vaja, olen ma vait või üldjuhul kõnnin lihtsalt minema. Teesklen, et ei saa eesti keelest aru, või midagi sellist.

Eile käisime Tallinnas, Geidul oli vaja asju ajada. Pangas olid nii suured järjekorrad ja jalutasime siis vahepeal Lasnamäe Centrumis ringi. Geit ostis sealt ühelt mutikeselt hõbeketi ja kuulsin, kuidas see mutike targutas – perre on ju vähemalt ühte tüdrukut tarvis, sest ainult tüdruk oskab kodus abiliseks olla.

Huvitav, mida ma siin kodus siis teen. 😀 Aga võib-olla ta arvaski, et Geit on üksikisa ja ma hängin nendega niisama. Õde neil või midagi.

Ma esimese hooga hakkasin oma suud lahti tegema ja siis mõtlesin ümber. Mis seal ikka vaielda.

Ju siis on mu poistes see varjatud tüdruk olemas, sest nad vajadusel pesevad nõusid, kraamivad tolmuimejaga ringi ja aitavad mind kõiges, milles vaja. 😀

Lisa kommentaar

Sinu e-postiaadressi ei avaldata. Nõutavad väljad on tähistatud *-ga