***

Sisemise võitluse lõpp

Mul on seda postitust väga raske kirjutada, sest blogimine on mulle hästi südamelähedane tegevus ning vahel lausa hingeline teraapia, tänu millele saan oma mõtteid lahti arutada, teiega oma muresid ja rõõme jagada ning kirjutades enda hingele pai teha.

Ilmselt on paljud teist märganud, et minuga on midagi valesti. See kajastub minu kirjutistes väga selgelt.

Ma kirjutan ainuüksi juba seda postitust mitmendat tundi. Kirjutan lõigu valmis, kustutan ära, salvestan mustandite alla, panen lehe kinni ja mõnekümne minuti pärast naasen, et jätkata. Ehk nüüd on pea jälle selgem, et edasi kirjutada. Aga ei ole. Ma ei oska kuidagi neid mõtteid siia kirja panna, sest minu sees on kõik sassis.

Ma tunnen end juba nädalaid väga kehvasti ning miski ega keegi ei suuda mind sellest põhjatust august välja tuua. Tunnen end täpselt nagu keset kõrget viljapõldu ekslemas, kust ma ei leia väljapääsu, vahet pole, kuhu poole joosta või kui pikalt seda teha.

Kui nüüd oma emotsioonid ja mõtted kokku võtta, tunnen, et ei ole väärt olemist. Ma tunnen, kuidas vean ennast kõiges alt, kuidas ma ei saa millegagi hakkama, kuidas kõik minus ainult halba näevad, kuidas ma lihtsalt olen halb inimene. Peale selle olen ma koguaeg väsinud. Kui elu lubaks, magaks kõik päevad. Ma ei armasta ennast ja on piin elada siin kehas, kui ma ei suuda temaga sõber olla. Ma ei räägi siin üldse ülekaalust vaid emotsionaalsest poolest. Jah, ilmselt tunnevad aegajalt inimesed ikka kerget masendust. Vaevlevad negatiivsete emotsioonide käes. See ongi igati normaalne. Mina aga olen väsinud. Millal see lõppeb? Ma olen nii väsinud nende tunnete tundmisest.

Keegi kommenteeris väga hästi ja õigesti: “Sul on kaks äärmust – üks on see, kus sul on motivatsioon laes, tõmbled ja rabeled kõigest väest ning teine, kus sa vaevled sügavas mustas augus.” Midagi sellist. Ma mõtlen sellele lausele iga päev ning üha enam tõden ma, et peaksin eelkõige endas tasakaalu ja rahu leidma ning seejärel püstitama omale eesmärke ning tegelema nendega.

Võib-olla see mõttetuna tundmine tuleb ka sellest, et ma ei tee midagi. Olen põhimõtteliselt enamus ajast kodus ja tegelen lastega. Kooliasjad muidugi ka, aga neidki teen ku kodus. Mu elus muud ei olegi, kui kodu ja lapsed. Ilmselgelt tekib lühis. Ma olen end kodu ja laste keskele ära unustanud.

Minu postituse point polnud tegelikult halada. Ma ei taha, et keegi mind haletseks, ausalt. Ma usun, et on igati normaalne ennast vahel halvasti tunda, ilma, et keegi peaks selleks isegi põhjust andma.

Olen otsustanud külastada hingetohtrit, sest tunnen, et ei oska üksi nende tunnete virrvarriga toime tulla ega leia teed sealt halli pilve alt välja. Kui keegi teab mõnda head tohtrit, kelle kabinetti astudes võiksin juba tunda, et tahaksin end talle avada, võib mulle postkasti kirjutada. Loomulikult hakkan ma ise ka uurima, kelle juurse võiksin oma murega pöörduda.

Seni aga mõtlesin blogimisest pausi teha. Ma ei taha teha sellele kohale liiga, kirjutades emotsioonide pealt, vastates inimestele uisapäisa, postitades tunnete ajel midagi, mida tegelikult ei teeks. Muidugi kõik koostööpostitused, mis on tellitud, saavad õigel ajal tehtud.

Ma soovin end uuesti üles leida, üles vuntsida, oma mõtted ja tunded tasakaalu saada, leida see lõbus, seltskondlik ja õnnelik Jane uuesti üles ning jagada teiega edasi oma elu ja tegemisi. Hetkel ei ole ma selleks piisavalt ideaalne ning ei taha teha liiga kellelegi. Ma palun vabandust, kui olen käitunud ebaviisakalt või nakatanud teid oma negatiivsete tunnetega. Ma soovin teile ainult head ning peatse kohtumiseni! ❤

8 thoughts on “Sisemise võitluse lõpp

  1. Just- sellised langused leiavad meid aeg ajalt ûles! Ma ise tunnen sellist “môttetu olemist” pigem talviti, siis päevad lühemad ja teha ei jôua nagu midagi… kerge deprekas.
    Vahel tunnen ise ka, kui ebastabiilne ma vôin olla 😀
    kui energia laks peale tuleb, siis kohe tuleb ennast rihmaks tômmata. peale seda on must masendus. ei leia elu môtet, väsimus on peal, ei taha midagi teha, kedagi näha jne…
    kusjuures vahet pole, olen siis parasjagu kodune v tööl.
    Ega ei oskagi midagi tarka öelda… ela päev korraga ja ära môtle liiga palju 😉

  2. Lõbutse hästi Jane! Mine sõbrannadega välja, lase lõdvaks ennast! Tee perega midagi lõbusat, meie kavatseme järgmine kuu loomaaeda minna ja veeta päevaga perega, elukaaslane, mina ja kaks last. 🙂 Päikest sulle ja naudi ilusaid ilmasi, mitte sügneid päevi! :*

  3. Tere, armas Jane! Soovitan sul minna psühhiaatri vastuvõtule. Kohe ennetavalt ütlen, et nad ei kirjuta ainult rohte välja 🙂 ta saab sind suunata psühholoogi juurde (annab saatekirja ning siis maksad vaid esimese visiidi tasu 5€). Sa saad psühhiaatriga arutada ja rääkida oma olukorrast ning saate otsida välja just sinule sobiva lahenduse, on need siis rohud + teraapia või ainult teraapia, ainult rohud ei ole lahendus, tuleb teha muudatusi elus. Oskan rääkida Tallinna arstidest – sensus.ee ja Lääne-Tallinna keskhaigla. Neid soovitan 🙂 sensus küll tasuline, lisaks on veel marienthalikliinik.ee, samuti soovitan. Tähtis on abi otsida, ära jää üksi oma mõtetega norutama. Sul on suur ja tähtis roll elus, sa oled päris noorelt juba 3 lapse ema, see ei ole lihtne. Naised juba ühe lapsega langevad masendusse, sünnitusjärgsessedepressiooni. Kui sul tahtmist on, siis hiljem võiksid oma teekonda mustast august välja kirjeldada. Sa ei ole selles üksi ja kindlasti oleks sinu kogemus teistele suureks abiks ja lohutuseks.

  4. “Avastasin” su blogi umbes aasta tagasi ja olen sellest ajast peaaegu igapäevaselt seda ka lugenud. Oled äärmiselt tubli ja äge naine, jätka samas vaimus! ja loodan, et kõik saab kiirelt korda ja juba varsti uusi postitusi lugeda😊

  5. Võib-olla on su praeguse ebakindluse otsene põhjus, et sa tahad väga EBA auhinda saada.
    Mina sinu asemel loobuksin avalikust blogimisest mõneks ajaks, blogiksin lihtsalt endale või drafti, koguksin ja korrastaksin mõtteid, psühhiaatriga vestleks ka. Otsiks ennast, naudiks perega olemist. Kui siis eneses mingi selginemine käes oleks, tuleksin blogima tagasi.
    Oled ilus ja tubli inimene.

    1. Miks sa arvad, et ma nii väga tahan auhinda saada? :O See on minu jaoks väga üllatav, sest ma ise ei ole sellele nii mõelnud. Eelmine aasta oli võit minu jaoks äärmiselt tähtis, kuid see aasta mitte.
      See madalseis on juba eelmise aasta sügisest minuga. Käib hooti. 🙂

Lisa kommentaar

Sinu e-postiaadressi ei avaldata. Nõutavad väljad on tähistatud *-ga