***

šopingutiir lastega

30. mai 2017

Mõnda aega tagasi kirjutas Aune oma blogis lastega šoppamisest (link!). Ma esiti ei avanud seda postitust vaid lugesin ainult pealkirja. Ei, asi polnud selles, et ma ei viitsiks lugeda või et ma teadlikult selliseid teemasid väldiks, sest inimestel kipuvad ju ikka erinevad arvamused olema ja taolised aktuaalsed teemad lõppevad alati heal juhul vaidlusega ning halvimal lausa solvumisega.

Tol päeval mul lihtsalt polnud aega süveneda. Kui mind mingi teema tõiselt huvitab, siis ma tahangi võtta eraldi aja ja mõttega lugeda, mitte lihtsalt silmadega üle vurada.

Igatahes, blogipostituste reklaamimise grupis tekitas see postitus igasugused emotsioone ja mulle tundus, et paljud inimesed ei saanud postituse põhimõttest aru. Aune mitte ei kirjutanud, et kõik emad on ikka parajad tõprad, kui oma lastega üldse poodi julgevad minna vaid põhipoint tundus olevat ikka see, kui hoolimatud on emad, kes lasevad lastel vabalt poes ringi joosta ja teha, mida hing ihaldab, samal ajal ENDA tarbeks šopates. See, et lapsevanemad muretult ja rahulikult proovikabiinis omi asju ajavad, kui nende võsukesed mööda poodi ringi hullavad, nutavad või midagi suhu topivad.

Selge see, et väga paljud emad käivad šoppamas. Koos lastega. Sest a) võib-olla pole last kellegi hoolde jätta, b) on vaja ka lastele sealjuures midagi osta, c) väga harva esinev seletus, kuid ehk lihtsalt lapsevanemale meeldib lapsega koos šopata. 😀

Mina näiteks ei tiku poodi endale riideid ostma, aga kui ma kaubanduskeskusesse satun, kiikan ikka mõnda poodi ja kui midagi silma jääb, proovin ka selga. Aga ainult juhul, kui olen kindel, et lapsed samal ajal püsivad paigal ega lähe lollusi tegema. Ja ei, asi ei ole kasvatuses. Kui lapsed tahavad, siis võivad nad väga korralikud ja sõnakuulelikud olla. Ja kui ei taha, siis nad seda ei olegi.

Endale ma küll kaubanduskeskustest eriti riideid ei osta, sest mulle tuleb hiinast kõik otse koju kätte või ostan Facebooki grupist, aga lastele käime küll kehakatteid ostmas. Ja no, pole ju võimalik minna poodi neile riideid ostma, kui neid ennast kaasas pole. 😀

Ma isegi ei kujuta ette, et lapsevanem saab rahulikult proovikabiinis olla, kui laps poe peal märatseb. Mul oli üks kord juhus, kus proovisin kleiti selga. Juba siis olin ma paras emalaev (rase noh :D) ja kõhuke ka ees. Sain kleidi poolenisti selga, kui Hendrik ostukäruga jehhat tõmbas. Raimond istus sees ja aina kamandas. Jooksin mina peaaegu palja peega sealt proovikabiinist välja, vabandasin teenindaja ees ette ja taha ning lohistasin nad sinna tagasi. Kibekiirelt võtsin kleidi seljast ja tõmbasin poest uttu. Mark oli. Häbi oli.

Ja sellepärast ma pigem ei proovi ise midagi. Noh, ainult siis, kui mees ka kaasas on. Kui üksinda nendega käin, siis ikka eesmärgil neile midagi osta.

Meil on mehega selline strateegia, et kui pood pakub huvi, läheb alguses mees, teeb tiiru peale, vajadusel proovib selga ja tuleb ära. Mina olen samal ajal lastega. Ja peale teda on minu kord.. See on tegelt üpris mugav. Üks on koos lastega ja teine saab rahus poes asju vaadata. Siiani on justkui toiminud.

Tõsi, lapse koht ei ole poes, aga tuleks rohkem mõista ka neid vanemaid, kellel pole ehk oma võsukest kellegi hoolde jätta. Samas, võiks lapsevanem ise muretseda sellepärast, et ükski teenindaja ei peaks sinu last suunama ja kasvatama poes hakkama ning su laps ei teeks viga endale ning rikuks poe kaupa. Aus diil ju?

Postitus on kirjutatud just riidepoodides käimisest. Toidupoes käimine koos lapsega/lastega on minu meelest nii elementaarne ja igapäevane asi, et pole mõtet isegi vaielda.

Only registered users can comment.

  1. Hehehehe 🙂 Palja peega mööda poodi lugu nii hea. Igaljuhul aitäh ja ma olen nõus sinuga. Minu mõttest ei saanud paljud ja eelkõige naised aru. Justkui ei süvenetud üldse sisusse ja kontekstist lõigati välja just need sõnad, mis tuska tekitasid. Ma rääkisin enda kogemustest klienditeenindajana ja ainult sellest, mida ma pealt olen näinud ja kui kurb mul seda pealtvaadata on/oli. Aga ma ei jaksanud võidelda enam 🙂 Las olla!
    Sina aga oled tubli ja paisu ikka kenasti edasi 🙂

    1. Hehe, ma ootasingi eelkõige sinu kommentaari postitusele. 🙂

      Sain, aitäh!

      Huhh, tead, ma kardan, et varsti pole kuhugi enam paisuda. Lähen lõhki, aga aitäh. 🙂

Lisa kommentaar

Sinu e-postiaadressi ei avaldata. Nõutavad väljad on tähistatud *-ga