sõprusest

Üks armas lugeja kirjutas mulle, et ma võiksin teha postituse sõprusest. Mis on minu jaoks sõprus? Miks inimesed ei julge olla oma vahel otsekohesed? Miks sõbrad klatšivad? Miks lähevad sõbrannade teed lahku, kui üks neist on lapse saanud? Tänaseks oskan ma ilmselt nendele kõigile küsimustele vastata. Ja veelgi rohkem.. neid küsimusi, millele ma oskaks vastuseid anda on kindlasti rohkem veel. 

Mis on minu jaoks sõprus? Lapsepõlves oli minu jaoks sõprus see, kui keegi kutsus mind enda kuuri nukudega mängima. Lapsepõlves oli sõprus see, kui varastasime kumbagi vanemate suitsupaki ja proovisime suitsetamist. Lapsepõlves oli sõprus juba see, kui sa elasid inimesega ühes kandis. Igat pisiasja nimetasime sõpruseks. Solvumisi oli palju- kui minuga mängida ei taha, siis mina sinu sõber ei ole. Kõlab tuttavalt?

Kui on üks segane koht siin postituses, siis ongi see selle küsimuse juures. Ma ei tea, kas oskan sellele küsimusele vastata, mis sõprus on minu jaoks. Ümber minu on palju inimesi, kes on mulle head tuttavad, aga sõbrad? Sõber on ju see, keda sa saad usaldada, ükskõik millises olukorras. Sõber on sinu enda peegelpilt- välimuselt erinev, kuid samad eesmärgid. Ma võin öelda, et mul ei ole sellist inimest. Mul ei ole sõpra, aga mul on väga head tuttavad, kellega saab mõnusalt koos aega veeta. Ma ei näegi mõtet sellel, et teistele inimestele oma muresid ja probleeme kurta. Veel vähem saladusi.. mida mul tegelikult ei olegi. Ma elan oma elu nii, et mul ei tekiks hingele asju, mida ma ilmtingimata pean kellegile rääkima. See on kergendus. 

Miks inimesed ei julge olla omavahel otsekohesed? Vahel kardetakse haiget teha. Mina ütlen välja küll kõik, mida ma arvan ja mõtlen. Ning viimasel ajal olen märganud, et tänapäeval ongi moes olla aus ja otsekohene. See selja taga rääkimine oli pigem aastaid tagasi suureks probleemiks ja inimesed ei suutnud midagi näost-näkku öelda. Eks see probleem ole ka praegu, aga see on väga väga palju vähenenud. Vähemalt minu tutvusringkonnas. Samas on kindlasti üks põhjus see, et kardetakse inimese reaktsiooni. Ühele ütled oma arvamuse, suudab ta seda adekvaatselt vastu võtta. Ütled teisele oma arvamuse, võid molli saada. Kunagi ei tea. 

Miks sõbrad klatšivad? Järelikult nad ei olegi sõbrad siis. Tõelise sõbra tähendust mõistetakse tänapäeval väga vähe ning  sõpradeks saadakse liiga kiiresti- oled neti teel korra suhelnud ja juba usaldad inimest, nagu tunneks teda terve elu. Klatš lisab muidugi kõigele vürtsi ning saad sellega kellegi poolehoiu või ennast huvitavamana näidata. See oleks minu vastus. Ma olen ise samuti teisi klatšinud ja ega ma uhke ei ole selle üle. 

Miks lähevad sõbrannade teed lahku, kui üks neist saab lapse? See asi on ikka mõlemapoolne. Mitte kunagi ei ole süüdi sõbranna, kes lapse sai või sõbranna, kellel last ei ole. Üldiselt hakkavad sõbrannade teed hargnema juba siis, kui ühel neist on oma kutt. Ollakse ikka oma kutiga rohkem koos, kui sõbrannadega. Ja kui veel laps sünnib, katkestatakse kõik suhted. Miks? Vaateväljad erinevad, lapse kõrvalt ei olegi aega tegelikult kellegagi väljas käia ja ringi tšillida. Kui laps suurem on, siis on aega küll, aga iseasi, kas sa julged neid suhteid enam taastada. Mul oli põhikooli ajal mitu head sõbrannat, kellega koos saime kooli läbitud. Tänaseks suhtleme me väga väga harva. Miks? Lihtne, ma hakkasin peale põhikooli lõpetamist pidevalt Tallinnas käima ja suhtlemine kadus. Ma ei süüdista selles mitte kedagi. 

Võib öelda, et ma ei tunne end õnnetuna, sest mul ei ole südamesõbrannat, kellega saan jagada oma sügavamaid saladusi. Mul ei ole saladusi. Ma ei tunne karjuvat vajadust inimese järele, kellele kasvõi öösel helistada ja kurta oma probleeme. Mul ei pruugi olla sõpru, aga mul on väga head tuttavad, kellega saab korda saadetud megalahedaid tegevusi ja kellega koos tunnen ma end väärtusliku inimesena. Ja ma ei ütleks, et lihtsalt tuttavatega ma ei saa olla see, kes ma tegelikult olen- saan ikka ja veel enamgi. Ma lihtsalt olen selline nagu olen ja seda vabalt. 


Kuidas on teil selliste suhetega?

7 kommentaari

  • Anonüümne

    Ma ei kujutaks oma ellu ettegi,kui mul poleks mu lapsepõlve sõbrannat.Pere on pere ja tähtsaim,aga no veider kui pole sõpru.
    Asi peab ikka sinu endas olema,igal naisel on parim sõbranna 😉

  • Anonüümne

    Minul pole ka seda nö parimat sõbrannat. On olnud. Ja kuigi need aastad (13) olid vahvad siis peale sõpruse purunemist ma tundsin end kui uue inimesena. Ma ei pidanud enam kartma, et ütlen midagi valesti. Ma ei pidanud kartma, et ma võin ka milleski parem olla. Ma ei kartnud, et ma võin ka vahel kellestki rohkem tähelepanu saada. Ma ei pidanud kartma, et ma tahan sarnast soengut. Ma ei pidanud kartma kui tahtsin endale tukka lõigata:D Vot, sellised 13 aastat olid. Ja ei igatse. Ja ei tahagi endale seda parimat. Mul on head sõbrad. Kes kiidavad ja, kes laidavad kui selleks on põhjust. Aga mitte sellepärast, et nad kardavad, et keegi võib neist parem olla.
    Keegi võib ju öelda, et olen kibestunud. Mul ükskama. Mina olen enda eluga rahul ja need inimesed, kes ainult mingite normide järgi elavad…elage aga laske teistel ka elada. Nii nagu nemad tahavad.

  • Anonüümne

    Hey.
    Mul on täiesti teemaväline küsimus. Ehk oskad mind aidata.
    Teen blogimisega algust aga ei oska sinna reklaame lisada, proovisin vidinate alt aga seal ei ole sellist kohta.
    Kas saaksid mind aidata?

  • Anonüümne

    See polegi mingi sõber ,kui kardad alla jääda v ei ta parem on 😀 tsiisas tõesti mingid 13 aastased olete v 😀

  • Märt Koppel

    Mul on lapsepõlvesõber kellega kohtun aastas mõned korrad ja vahel on need kohtumised mõnusad, kuigi me igapäevaselt ei suhtle.
    Kõiki pole õnnistatud heade sõpradega, kellega pidevalt ninapidi koos olla, aga on tuttavad ja see normaalne.
    Pere loomine kindlasti mõjutab sõprade omavahelist sidet.

Lisa kommentaar

Sinu e-postiaadressi ei avaldata. Nõutavad väljad on tähistatud *-ga