***

Sünnipäeva meeleolus

Ma ei saa midagi teha, ma olen sünnipäeva meeleolus juba mingi 3 kuud enne sünnipäeva, tuletamas Geidule vähemalt iga nädal korra meelde, et vot nüüd selle aja pärast on mul sünnipäev, on sul ikka meeles jah?

Ma arvan, et ühtlasi on ka see 11.detsember ainus kuupäev, mis tal üldse meeles on, tänu mu meeldetuletustele. 😂

Sünnipäevad tekitavad minus alati elevust. Just minu enda oma eriti. Kuigi juba aastaid ei pea seda kuidagi eriliselt, sest, et noh, iga aasta ju korra, mis seal erilist on, siis tunne sellel päeval on ikka maruhea. Inimesed kirjutavad, saadavad armsaid e-kaarte.

Ma ei mäleta, millal ma viimati oma sünnipäeva pidasin. Eelmine aasta oli väike istumine, aga enne seda… Huhh, võibolla olen ka pidanud, aga ma miskipärast mäletan viimasena seda hullu kräud, mis me sõprade ja sõbrannadega tegime, kui 16 aastaseks sain. Elasin siis Vändra ligidal Võidulas ja pidasin sealses mõisas sünnipäeva.

Tol ajal oli see muidugi mu elu tipphetk – kingid olid peaaegu kõik liitrised Laua viinad. Jeee! Mis deprekast ma üldse soiun, eks. Vot tagant järgi mõelda oma 16. sünnipäevale, siis see oli depressiivne, kui sul ülitähtis kutsuda sünnipäevale võimalikult palju inimesi ainult sellepärast, et palju viina kokku kahmata. Öäk. 😂

Oh, nooruses sai ikka lollusi tehtud. Nüüd olen muidugi targem. Mõne asja koha pealt. Kingitustest väga ei hooli, pigem teeb mulle väga väga palju rõõmu see, kui inimesed tulevad külla ja istuvad minuga ja räägivad minuga. Lihtsalt see seltskond. Mulle on see oluline.

Kahjuks olen ma tänaseks, ilmselt ka ise süüdi selles, suutnud jääda… üksikuks? Päris nii ma vist öelda ei tahaks ikka, sest mul on Geit ja mul on lapsed ja mul on ema ja isa ja… vahel toovad kullerid ka pakke. 😂 Ok, ma olen nolifer.

Tegelt paljud kirjutavad mulle ka instasse ja facebooki ja suhtlevad minuga, mis on hästi tore. Päris üksi ma ei ole. 😉

Sellel aastal tuleb ka üks jälgija mulle külla oma perega. Vähemalt hetkel oleme nii planeerinud. Tänapäeval ei saa plaanides 100% kindel olla, eksju. Veel enam, kui sul on lapsed.

27 tiksub täis – kuidagi sutsu vana tunne on. Sorri kõigi ees, kes on üle 27 aastased. 😂 See mu enda kiiks. Samas täiega ootan, mida järgmised aastad mulle toovad. Hetkel tunnen küll, et seisan üsna mõttetus ja tuimas kohas, aga olen tuleviku ees elevil. Ma usun, et paremad päevad on kohe varsti tulemas. 😉

Et jah, siis teate, mul tuleb varsti sünnipäev. Kirjutage mulle siis, eksjuuu ❤️ ok, veits hale olen, aga ma õnneks ei ole kunagi ka vastupidist väitnud. 😂

Share this:

4 kommentaari

  1. L

    24. nov. 2020 at 11:58

    Mina olen 37 . Kui ma olin 27 siis ma arvasin,et mul on sõbrannad kellega seda tähistada,kuigi suurelt pole kunagi sünnipäeva tähistanud . Siis täna ,kui ma olen 37 pole mul kedagi ,kellega seda tähistada . Peale abikaasa ja laste . Kurb ,aga ka turvaline 😉

    1. Jane Almers

      25. nov. 2020 at 12:20

      Turvaline on küll 😉

  2. Merily

    25. nov. 2020 at 06:09

    Ah, ei ole sa midagi nolifer, sul on ju vinged jälgijad, kes sulle kaasa elavad!😍❤️😊

    1. Jane Almers

      25. nov. 2020 at 06:21

      Olen täiega nõus ❤️

Vasta L-le Cancel